Sokk sai seltsiks vesti

Varras 1,25, lõng meriinovillane. Inspiratsiooni Meite Muhu mustritest ja Nicky Epsteini "Knitting over the edge" raamatust.



Rohkem juttu BLOGIS

Mõnusat värsket aastat!
Et tuleks käsitööliselt ehe ja mõnus!

Mul on ta sedapidi juba alanud: sain jõulukingiks Meite Muhu mustrid. Imeliselt väeka ja armsa raamatu. Kirjutasin raamatust ja inspiratsioonist oma jutublogis

Aga me pere pisim sai endale põlvikud. Alustatud kahe lõngaga ja nr 1,25 vardaga. Kootud küll törts jämedamast lõngast, kui vanasti muhulased kudusid, aga isu oli nii suur, et ei jõudnud peenemat lõnga otsima minna. Kunaski kudus need kassid oma põlvikutele nurruma Koguva küla Tõnise talu kuduja, nüüd on samasugused kiisud me Nöpsi põlvikuil. Imeline on see ilmaeluke, imeline.

Palmikulised käpikud ja jõulurõõm

Esimesed laekusid pärast ehmatust, et appikene, mul pole mittemidagi kätte panna! St koos lumega. Punusin palmikud käeseljale jooksma ja tegin ohtralt pahupidisilmuseid, ja ei tulnud selle pealegi, et kindalõpetust on pahupidikoes pehmelt öeldes kummaline kudada. Aga kindad on kabedas kasutuses. Kootud Titan Winnerist ja varras oli peenike. Kootud mõnusalt käe järgi, st mulle ei meeldi lötendavad kindad, mis justkui on käes ja siis pole ka, st et on suured.

" border="0" alt="" />

Kui kindad on juba kuujagu käes käinud, siis jõulurõõm hakkab pisitasa laekuma. See on nii mõnus tunne, kui tööde ja toimetustega saad järjele ja üldse! Elu on lill!

Jõulurõõmu pakun teile ka:
kõigi nende vahel, kes tellivad
SIIT mu värske lasteraamatu, saavad autogrammi ja raamatutäie mõnusat lugemist! Ja kui veab, siis ka pika, 90minutilise fotosessiooni mu stuudios! 1. jaanuaril loosime kõigi raamatutellijate vahel välja kaks 90minutilist sessiooni mu Võrus asuvas stuudios! Ühe sessiooni väärtus on 90 eurot.

Ilusat jõuluaega ja toredaid käsitöötamisi!

Peenemat näputööd ka veiduke

Kui üks hingeke on endale pähe võtnud, et tema tahab titakesi (ja suuremaid inimesi ikka ka) pildistada, siis temakene peab käekestel laskma käia.

Ehk siis väike osa rekvisiidikotist:


Müts, kuhu annab pisemad nunnupiltide tegemiseks kenasti sisse pakkida.

Päriselus sinine:


Samast lõngast, nagu Isakaru müts siinsamas blogis üleval vasakul.

Ja üks kelm mütsike veel:


Viimane on kootud põnevast nupsulisest lõngast, mis aegu tagasi ostetud sai. Tõesti, vist lausa neli aastat tagasi. Ja näed, ära ootas oma aja!

Ja ühest väga suurest ja mu jaoks ütlemata olulisest asjast:

www.mugul.ee

Mu päris oma.

Kel jõulutaadi kotti kinki vaja, siis raamat on alati mõnus ja hea kink! Kel soovi, kirjutan autogrammi ja pühenduse ka sisse!

Uuest nädalast on värske raamat müügil ka suuremates raamatupoodides!

Viisaka hingekesena ...

...tervitan ma tagasi laekunud käsitöötahet ja ütlen, et nii umbes pole mu käsitöösoolikas olnd vist umbes viimased mitu aastat.

Terve suve ei teinud ma kohe mittemidagi (näh, valetan. Õppisin ja õppisin ja õppisin ja siis veel natuke õppisin. Pildistamist. A ikka tahaks veel paremini osata, niiet õpin edasi.)

Nüüd sügisel natuke siis tegin. Kirjutasin oma uue raamatu käsikirja lõpuks valmis. Raamatuvardjatest, kapsahaldjast, kaksikutest Roosist ja Riksist ja armastusest ja sõprusest ja eelkõige raamatute võluväest.

Aga!

Kirjutamine on üks ülepeakaela pöörane tegemine, nii et see kapsahaldjas ja muu seltskond silkab peas ennastunustavalt ringi ja püüa siis kogu see värk loetavalt kirja panna ja ise ka enamvähem normaalseks sealjuures jääda.
Nii et sinna kirjutamise vahele sobib miski jahutus hästi. Seda enam, et käsi tahaks veidu teistpidi ka liigutada, mitte ainult arvutiklaviatuuril tippides. Kudumine ON hea randmegümnastika.



Lapsukesel polnud parasjagu mütsi ka. Niiet kolm ühes. Tegelikult neli, sest see mütsike lükkas käsitöösoolikal tropi eest.

Nüüd on sokid käsil.

Loodetavasti ei keera see soolikas niipea umbsõlme endale peale.

Lõng: 3 kera siidisegust udupehmet lõnga, nimi läks meelest ära. Väga mõnus kududa. Peaaegu nagu ise kooks ennast.

Soonikunõue tuli mütsiomanikult, et oleks ikka tunda, et müts on peas. Pikkusenõue tuli ka mütsiomanikult. Nupud tulid haapsallilt, ribamisi kudumise mõte tuli Sportlandis või oli see Rademaris? Igatahes seal rippus üks eriti õudne meestemüts, täiesti tavalises labases koes ja maksis umbes täpselt niipalju, et tuli tahtmine midagi ilusat kududa.
Krentu kootud mummumüts tuli pärast kudumist meelde, et järsku tiksus hoopis see kuskil alateadvuses ja oli mu kudamisotsuse mõjutaja, mitte spordipoe jubemüts.

Lõngalisi tegutsemisi!