Ööd on meil valged

Ööd on praegu nii hurmavalt valged, et kuidagi ei raatsi neid unele raisata. Nii ma nokitsen öösiti igasugu kentsakate asjade kallal: tõstad mingil hetkel pilgu ja kell on juba kolm! Ja siis neli! Töö on suveöös küll imelik asi, aga vahel tuleb tööd ka teha. Muidu nüristub vaim ja on üldse kehv olla. Eksole.

A vahel tuleb käsitöö-nokitsemisisu ka. Eilse öö kaaslased olid mul traadirull ja näpitstangid ja peatäis mõtteid. Tulemiks kaks veikest komplekti kahele väga nunnule lapsukesele. Noh, kes rangelt võttes pole enam miskid lapsukesed - lõpetavad homme keskkooli.




Must-punane pidi tulema selline kena ja tagasihoidlik ja nii edasi. Aga noh, ma ei oska siukseid asju teha.
Nii tegin vagaselt nööpidest kee - väike kiiks annab niiiiiipalju mu meelest asjadele juurde, et kohe annab! Tartu Lõunakeskuse Liannis olid nööbid kenasti olemas, tore müüjatüdrik luges need kenasti kaks korda üle ka - 69. Kõik eheteks ei saanud, nii et nüüd töötab mõte seda rada pidi, et peaks nööbile miski riidejuppi külge õmblema. Kee (st nööbid ja helmed) on lükitud esialgu Illusion Cordile, seejärel sõlmitud traadile ning heegeldatud jupstükid külge. Kõrvakatel ja käeehtel traati pole, muu on sama.



Kirju kee ja kõrvakad on mu esimene traadiväänamiskatsetus ses mõttes, et pole varem neid konkse, mis mummusid kinni hoiavad, keeranud. Ehk need kellelgi kunaski saavad ühtmoodi siredad ka, a mul on igaühel oma tegu ja nägu. Mis on kah tegelikult omamoodi tore. Liiga palju korralikkust lihtsalt kahjuks pole mu jaoks.
Siukest hulka fimo-kuule pole ma kah varem veeretanud.

Ja muidu, öötöö kaasa arvatud, on väga tsill olemine. Kasvuhoone ja maasikamaa ja rulluisutamine ja suvi ja suvi ja suvi!

Täpp I peal ehk Kirke kampsun ahjusoojade nööpidega

Mulle meeldivad need hetked, kui suur töö on tehtud ja jäänud pisiasjad. Täpid I peal. Näiteks nööbid. Siis hoiad kampsikut käes nii- ja naapidi ning nuputad, et millised need nööbid olla võiks. Aga head mõtet ei tule.
Siis võtad välja oma fimo-karbi ja patsutad kokku törtsu valget ja punast, et saaks roosa. Ikkagist tüdriklaps ju! Karbipõhjast leiad raasukese kirkrohelist. Ja siis on selge - oma pisikesele nöpsile passib nööpidele südameid teha küll ja rohkem!
Niiet siin tema on: ahjusoojade nööpidega kampsik. Tehtud homset Uma Pido silmas pidades (et lapsukesel Intsikurmus külm ei hakkaks).



Tehniline info: lõng Titan Wool Baby, rohelist ja roosat kulus kolmveerand tokki, valget näpuotsatäis. Varras 2,5. Nööbid enda tehtud.

PS. Proua Marmelaad, kuna kampsikul taskut pole, millel part saaks pesitseda, siis on part espetsiaalselt pildile lisatud - sest ühel tütrikul ometi peab part olema! Selle sai Kirks ühelt healt sõbralt poole aasta sünnipäevaks.

Kollane

Kevad on käes! No ja seoses sellega ka paanikaosakond: lapsukesel pole miskit pähe panna. No nagu ikka naisterahvastel, et kapp on riideid täis, aga selga ....
Igatahes sai lapsuke endale mütsi. Nuputasin, kudusin, harutasin, nuputasin, kudusin ja harutasin. Korduvalt.
Kuklaosas lühendet read, peal haapsallinupud ja mõned pahupidikoes read. Midagi keerulist pole, a parajat, mis piigale kenasti pähe istuks, oli lihtsalt hirmus raske teha



Paarile käterätile heegeldasin pitsi.

No kohe kena on köögis toimetada, kui rätt on pitsistatud, eksole.

Ilusat kevadet!

Mamma sall

Mu Mamma sai eile 80aastaseks. Neid inimesi, kes ilmatutähtsad, pole kellelgi teab kui palju. Tema on minu jaoks üks neist kõige kallimatest.

Punusin talle salli. Kõige ilusama kirja valisin Haapsalliraamatust.
Siin tema on: Silvia.
Mammale.



See pilt on üles võetud umbes 76 aastat tagasi. Mamma on paremal.


Lõng: BBB Soft Dream (70 % mohääri, 30 % siidi). Udupehme. Varras 3.

Jagan Rõõmu

Mul sai üks teistmoodi käsitöö valmis - lohe Lempsu sarja teine raamat!


Et kunstnik Kristi (meil siin isetegijas on ta Villatuustija) tegi taas imetoreda töö ja et väljas on kevad ja mul kõigest sellest meel ütlemata rõõmus, siis kingin kaks raamatut kahele toredale inimesele
Loosimises osalemise soovist tuleb mu jutublogis märku anda.