katariina käsitöö
katariina käsitöö
21 August 2013

Jalgupidi Mustjalas.

Sukad, mis on juba kevadel valminud ja pildilegi püütud, kuid paratamatult on nii, et pikema looga esemed ei taha kohe blogisse jõuda – sisemine emotsioon on siis suurem kui sõnadesse oskan panna.



Igatahes olen juba aastaid arvanud, et varem või hiljem ma ühed Mustjala sukad endale koon. Olin neid küll vaid fotodel näinud, kuid eriliselt ilusad tundusid nad mulle. Sel talvel avanes mul võimalus näha vanu, üle 100-aastaseid Mustjala sukki nii Tallinnas Vabaõhumuuseumis kui ka Tartus ERMis. Neist ühtede järgi (ERVM E130:88, kahjuks muuseumil puuduvad andmed kuduja kohta) kudusin ka enda omad. Küll teatud mööndustega, sest Vabaõhumuuseumi kogus oli sukkadest vaid sääreosa tükid. Ülejäänud osade puhul püüdsin järgida teistel Mustjala sukkadel nähtut.

Paljudel neist on otsad kootud halliga, vähemalt kahel aga valgega. Valisin ka viimase variandi, sest õiget halli tooni tundus raske leida.



Ühest „Taluperenaisest“ juhtusin lugema, et Mustjala suka kirjatud osa peaks hakkama sääre kõige jämedamast kohast. Samas on osadel fotodel näha, et vanadel sukkadel jääb jäme koht siiski mustri sisse (ülemisse kolmandikku). Mul jäi muster enam-vähem sääre keskele, aga mõtlen, et edaspidi teeksin ta isegi nõks ülespoole - ilus kiri paistaks siis saapaservast rohkem välja.



Suka valmimise kõige vaevalisemaks osaks oligi õigete värvide leidmine. Kõik värvid – pruunikasmusta (ehk tume-tume pruun), sinise (üsna teksasinise olemisega), viiulipunase (veini- või kirsipunane), rohelise (kergelt sinaka tooniga) värvisin seekord tavaliste villavärvidega. Taimseid katsetusi tegema ei hakanud.

Kõige raskem oli saada õiget rohelist tooni. ERMi koguja Henrik Visnapuu käis Mustjalas 1913. aasta suvel ja kirjutas kogumisraamatus värvimise kohta nii:
„ Roheline – hapu taari ja maarjajääd keedeti, pärast 1 öö vees. Seejärel keedeti koeraputkedega, mis kollase värvi andsid. Lõpuks keedeti veel potisinisega, mis vastupidava roheise värvi andis.
Madarapunane, viiuli punane (värvipuu), kübaramust – kõiki värve (so lõngu) keedeti ühes lepa koortega tuha lehelises (enne värvimist) – seda nimetati lepitamiseks, pääle selle värviti.“
Oleks tore, kui keegi katsetaks....



Avastasin veel, et ühe sukapaari on ERMile kinkinud minu vana-vana-vanaisa õde Liisu Nõmm (kes on muuhulgas ka prof. Paul Saagpaku vanaema). Armas!



Lõngad vanad Saaremaised 3-kordsed (veidi peenemad kui kaasaegsed Raasiku omad). Proovisin kududa ka Hiiu kahekordsega, aga jäi liiga paks ja suur – aga kui eesmärgiks ongi laiem sukk, võiks jämedam lõng sobida küll.
Lõnga kulus kokku u 230 grammi.

Vardad nr 2.
Silmuseid oli kirjatud osal 102 (osadel Mustjaladel on neid 130 ringis, sellise võtan loodetavasti ka kunagi varrastele).



Kõik pildid on tehtud Mustjalas, minu isatalu piiril.

» annelix posted @ 13:26 - Link - kommentaarid (16)
katariina käsitöö
kui on neli last ja koer, siis natuke jääb ikka aega, et tikkida, kududa ja heegeldada:)
Vanus: 40+
Asukoht: Harjumaa
.................................................. Siin blogis olevaid fotosid ja muud sisu võib kasutada ainult blogi omaniku nõusolekul.
Blogis näidatud esemete kopeerimine müügi eesmärgil ilma blogi omaniku loata on keelatud!
Kui oled blogi omaniku töödest huvitatud või soovid midagi küsida, siis võta julgesti ühendust: anneli.tender@gmail.com
..................................................
Minu nupuke
Kood:

..................................................
.................................................. Minu link Ravelry´s
..................................................

.................................................. Minu uus blog www.katariina.eu
Arhiiv
Lingid
Blogid väljaspool Isetegijat