KOTT!

Sügis käes, kuid roosiõisi aina puhkeb juurde.



Eilne päev oli tõeline niu-niu päev.
Hommikul otsustasin teha ühe tõhusa õmbluspäeva. Lõpetada ära oma poolikud kotid ja õmmelda valmis kõik väljalõigatud ka. Aga...no ei sujunud see töö kuskilt otsast. Küll jupike kadunud siit ja teine jälle sealt. Masin streigib ka pikemat aega ja kohvi rüübates unistad, et kurb, et päriselus imesi ei juhtu. Oleks ju vahva ärgata ja laualt uus sõber eest leida.
No väga pahasti ei või tast ka mõelda, muidu lõpetab päriselt koostöö minuga, ja mees arvab, et seda ma üle ei ela.

No nali naljaks aga üks paras virisemise päev mul ikka oli.
Õmblesin siis jupike siit ja jupike sealt. Hakkasin poekotile sangu tegema. Võtsin mõõdu ja kukkusin kokku vuristama. Siis avastasin, et riie sangade tarvis oli hoopis teise koti oma. No sassis mis sassis.

Tirisin siis teise koti tagasi masina juurde ja sobitasin sangu. Oleks võinud ju sutike pikemad olla...
Kott ise oli liiga pikk. Pidin selle tublisti tagasi pöörama. Siis jälle meenus, et neti avarustes näinud küllalt selliseid toredaid kotte, millel sangad ja tunnelisse aetud paelad, et pealt sussikoti moodi sulgeda.
Hakkasin siis paeltele kanalit meisterdama.
No ja lõpuks ta ka valmis sain. Ja üllatus, üllatus. Lõpptulemus meeldis mulle väga. Ainult, et tasku oleks võinud tiba madalamal olla. Ja oleksin nõus isegi harutamisega, kuid vooder kotil sees ja kõik juba kinni õmmeldud. Nii, et see ei läinud enam mitte.
Aga eks siis uue püüan juba rohkem läbimõeldult teha.

Mõõdud said tal 44 x 44 cm.
Sangade kogu pikkus 51 cm.
Tasku jagasin õmblusega kaheks. Kitsamasse mahub kenasti mobiil ja tasku põhjast lükates libiseb kenasti üles poole ja hea välja võtta.
Nööbiauk tuli veidi pisike. Ja täiendav teostus läks käest ära, sest masin ei tahtnud kuidagi sõna kuulata, kuid see jäi nööbi alla peitu.



Sees siis vooder ja kott ise tugevast kardina riidest.





Mis siis muud kui kaunist päikselist sügist teile ja uute katsetusteni.