VIIMANE PUHKUSENÄDAL!

Otsustasin selle veeta pisipoja seltsis.
Kuna õmblemine oligi kuidagi unarusse jäänud ja eks veel meeles seegi, kui hea see vabadus ikka oli kui lapsed ema juurde sai saadetud.

Otsustasin siis ka julguse kokku võtta ning ühe suure Pavlovna lapse saabumise puhul teha.



Kaunistamise ja tordi täitmise juures kulus pisikese abi marjaks ära.



Ja tort paistis talle ka maitsevat.



Esimesel õhtul tegi vanaisa kohe lapsele liivakasti.





Kõik paremad palad sai kutsule antud.



Kiigud on veel minu isa tehtud. Ja just ajal kui poisid olid sama vanad. Päris tore mõelda.



Punased sõstrad olid eriti ahvatlevad. Neid sai nopitud...



katki hammustatud ja siis välja sülitatud.



Õhtud olid eriti toredad. Kui sai hõigatud, et nüüd lähme vanaisale vastu.





Ja tee peal oli põnevust küllaga.



Sai vaadatud traktorit, mis mööda põldu sõitis ja tolmupilvi maha jättis.



Kuulatud linnulaulu...



...uuritud igasugu mutukaid ja putukaid...



ja muidugi kruusa mõlemale teepoolele pillutud.



Ning see jalutuskäik oli ka seda väärt, sest tagasitee sai uhkelt vanaisa süles veedetud ning autorooli keeratud.



Õhtul aga saun kütte...



ja puhtaks jälle punnu ja sabatops.



Ja kuna ilmad nii kuumad, siis hoolitses vanaisa, et veidi karastust ka meil päeval oleks.



Aga päike ikka kiirem kui poja...



nii et lõpuks veidi notsulik väljanägemine saabus.



Aga vett õnneks jagus.



Ja õhtul kui vanaema oma väsinud jalgu puhkas ja lootis, et pikast päevast osooni mürgitust ei saanud, toimetas poja vanaisa seltsis.



Vot selline kiire ja toimetusi täis oli mu viimane puhkusenädal.