MÕNED KAARDID!

Juba pikalt olen tahtnud vahepeal ka paberitege mässata, kuid ei ole tahtnud seda kraami päevavalgele tirida. Sest kui nendega alustad, on väga raske miskit muud teha.
Ühel päeval õnnestus taas varusi veidi täiendada ja kohe elekter ka õnneks ära. Saigi siis küünlavalgel pabereid sortima hakatud ja kui tuli tuli, siis ei saanud enam pidama. Kuigi kõik jälle nagu ununenud ja kuskilt otsast ei osanud alustada, siis otsustasin, et teen esiti mõned katsetused neist prinditud piltidest. Need ju juba aasta aega seisnud ja oodanud. Printerit pole korda saanud, nii siis need vanad proovimised.

Värvitu Frances Brundage pilt siis ehtimas kaarti.



Inga Löök`i mõnusad daamid.



Ja mu lemmik- Harrison Fisheri kaunid daamid. Pidin ikka lilli veel valgele kleepima, kuid siis mõtlesin, et las olla lagedam.



Ja sortides leidsin 1988a. joonistatud kaardi. See oli ammu. Kaardi originaalpilt vististi turult ostetud.

VEEL ÜKS KOTIKE!

See kott on ühe paelaga. Vajadusel võib veidi krousi tõmmata, kuid pole ka kindlasti vajalik.
Sees must vooder mis pildil küll rohkem hall tundub.



Mõõdud:
Laius: 43 cm
Kõrgus: 34 cm

VÄIKSEMAT SORTI POEKOTT!

Enne kui koti juurde asun, tahan teid heade sõnade eest tänada. Mis seal salata, no läheb ikka süda soojaks ja hea on teadmine, et keegi su toimetusi ootab.

Kott, siis veidi väiksem mõõtudelt. Kõrgus 38 cm ja laius 35 cm.
Põhja ka alt läbi ei õmmelnud.
Ja kuigi täna plaanisin poekotte õmmelda, siis lükkub see veidi edasi. Lapsed helistasid, et tulevad kõik koju, nii et nüüd tarvis õunakooki teha ja õhtul saame suurema lapselapsega saunamõnusi nautida.
Panen pildid ritta. Ja kuigi ilm na vihmane, siis lausa lust oli väljas olla. Meil suvel ju vihma polnudki. Kaevud kõik kuivad ja tiigid tilgatumad. Las siis nüüd sajab, et puud, põõsad enne talveund kosutust saaksid.



Kaunistus lähemalt.



Kott selline.





Ja koti värvides sai ka vooder sisse, sest kotil ju palju õmblusi.



Kena nädalavahetust teile. Ja ikka uute kohtumisteni.

HELESININE KOTT!

No ei ole mina mingi tellimuste täitja. Tahan ikka sedasi vaikselt, omaette nokitseda ja vaadata mis välja tuleb. Kuid juhtus nii, et kaks kuud tagasi lasin end ära moosida ja lubasin töökaaslasele, et teen talle selle koti. Ta oli kuskilt oma lemmikvärvi riide saanud ja anus, et selle töö ette võtaksin.
Riie on tõesti ilus, kuid hargneb hullupööra.
Veel andis ta sellise tumedama voodririide ja veidi pitsi ka.
Kaks kuud hoovõttu, kaks pikka õhtut tööd ja valmis ta sai.



Ühel küljel on tasku.



Mõõdud je tegumood siis "Maretis" olnud koti järgi.





Ja ühel ööl oli nii kõva külm, et viimane petuuniaõis oli tugevasti härmas.

SÜGISVÄRVIDESSE SÜGISVÄRVILINE KOTT!

Tegin valmis täna ühe koti. Teist õmblesin ka veidi edasi, kuid valmis siiski ainult üks. Ehk, siis homseks suudan lõpetada.
Vooder sees pruun. Kahjuks ununes tasku sisse teha.



Tasku äärde õmblesin tripi, kuha võib helkuri riputada. Mina riputasin Sandu saadetud helkuri.



Liblika tegin ka veidi vallatumaks-õmblesin siniseid pärleid.



Seekord kott tavalisest suurem.
Mõõdud: Laius 50 cm.
Kõrgus 42 cm
Sangad 45 cm



Selline kott siis tänasesse päeva.



Ja pilte õues tehes, leidsin veel viimased õunad.

PAJAKINDAD!

Õmblesin eelmine laupäev sik-sakiga kardinalilled pajakinnaste tükkidele.



Ja täna õmblesin kindad kohe valmis ka. Et ei jääks jälle seisma.





Ja, et mees saunalaval jälle ei niuksuks, et tal pole uusi vihtlemisekindaid, siis tegin ka need valmis. Need, siis tunduvalt suuremad ja avaramad.





Kindaid läheb tarvis selleks, et laval, lae all on hirmus kuum vihelda.



Müts kaitseb juukseid ja kõrvu, kindad käsi.



No oli jälle mõnus laupäeva õhtu. Nüüd kõht ahjukartult ja -liha täis, nii et diivanile aeg teleri ette heita ja seebut oodata.

PÄKAPIKUD LIIGUVAD!

Ja-jaa. Jõuludeni on veel tükike aega, kuid juba on häid soove täis tegemised uksele koputanud.
Sain täna SANDU saadetise, mis on nii ilus ja armas, et kohe pidin hulga pilte tegema ja siia vaatamiseks välja panema.
Ainult mõned nädalad tagasi, kui ta mul külas käis ja mahulist kastiga mahalaadis, et mu tööpõld ikka ei lõpeks, kurtsin, et müts saab varsti 30-ne aastaseks. Ei ole kedagi, kes viitsiks mulle sellise pika kudumi teha, mida saaks siis talvekülmadel kanda. Ta küsis, et kui pikk see siis olema peaks. Tõmbasin mütsi peast, vedasin voordiosa välja-noh, sõrmeotstest õlani.
Ja üllatus, üllatus. Juba valmis.
Panen nüüd pildid ritta. Saate kindlasti aru, et müts on kahtepidi kantav. Ongi selline pikk toru, mille otsad kinnised. Vanal mütsil olid otsad lihtsalt kokku kroogitud, kuid Sandul kõik uhke kudumisega kahandatud kokku.



Ja selline vallatu sallkaelus boonuseks kaasas.



Teistpidi on värvid ja muster selline.



Olen Sandule väga tänulik selle ilusa komplekti eest. Eriti ikka mütsi eest. Mitte alati ei saa ma öelda, et just sellist ma tahtsingi. Aga nüüd saan seda teha. Ja võite siis ette kujutada kui õnnelik ma uue mütsi üle olen. Ta oleks seda kudunud just nagu kõrval toas-alatasa proovides ja küsides-kas sobid.
TÄNUD, SULLE, VEEL KORD.



Kuna tark lipik lõngast ka kaasas oli, siis panen selle ka kirja. Teadjamale rahvale.
LAURIN Villalanka 75%villa, 25% polüamiidi
Keras 150g=275m lõnga
Vardad: 4
Pesemine:kuni 40`C

LÕKSUKOTID!

Lõpuks ometi valmis. Said kõik vanad riidepuud ära kasutatud ja hetkel on nendega ühelpool. Kui kuskilt mõni vana riidepuu veel välja ilmub, siis teen ehk kunagi jälle neid kotte lõksudele.
Panen siis ühekaupa ka nad ritta.







Sellel, siis tasku, mis on riidele prinditud pilt. Ja lahedad kummised nööbid.













Ja õmblesin ka kolm padjapüüri. Kaks tavamõõdus: 50 x 60 cm. Ja üks veidi pisem, uuele padjale.

EI TEAGI KUST ALUSTADA!

Kõige pealt, siis pajakindad. See kollane mummuline oli seisma jäänud kohvikannusoojendaja. Kuna keegi seda ei soovinud, siis harutasin ta lahti. Panin pajakindalõiked peale ja lõikasin välja. Seisid pikalt ja ootasid miskit lisa. Lõpuks otsustasin nad kaunistada linikuga mis ka mu valduses pea 15 aastat. Kunagi sõbranna kaltsukast ostsin. See meeldis mulle pööraselt. Sellised pisikesed detailid, kõik sik-sakitatud ja muidugi ka käsitsi tikitud. Ja kuna sellest meeldimisest talle pikapeale augud riidesse tulid ja minema visata ikka veel ei raatsinud, siis kinkisin neile veel kord uue võimaluse särada. Seekord, siis pajakinnastel.
Muuseas need augukesed linikul, ei ole kulumisest, vaid originaalid ja käsitsi tehtud.



Teise tööna lõpetasin veel ühe lõksukoti. Kaunistasin selle taskuga, mis on riidele prinditud pilt. Pildi saatis mulle lingiga Lotte vanaema. Nüüd hea võimalus siin pikalt uluda ja hüüda:"Kus Sa oled?" Tunnen Su tegemistest täitsa puudust.



Riidetükkidest sai kokku pudipõll.



Valmis said ka pikad pajalapid. Kandiringiga aitas sõbrants.





Senini polnud patjadest puudust. Kuid neid nüüd laiali jagades leidsin, et mõni võiks veel endal ka kapinurgas olla. Padjad on väga ammu kokku aetud, kuid ootasin perenaiselt virkusehetke, et siis kõhud punni saaks. Pühapäeval võtsingi töö ette ja toppisin nad täis ja õmblesin kõhud kinni ka. Neil siis kahjuks lukke pole. Ja standardmõõdust ka sutsuke tillemad.



Kõige lõppu veel üks kilpkonn. Lubasin selle tegemist juba rohkem kui aasta tagasi. Eelmine laupäev mõtlesin veel hommikul, et peaks miskil päeval alustama. Siltki seisis juba nädalaid laual-KILPKONN.
Ja siis teadvustasin endale, et sedasi unistama võingi jääda. Aga lubasin endale, et ei mongit rabelemist. Ikka tasa ja targu. Alustasin lõikamist kõhualuste tükkidega. Ooverdasin ja õmblesin luku. Esialgne lubadus oli, et iga päev mõni osa ja kohe külge õmmelda. Aga sedasi tundus asi ikka mõnus ja polnud nagu erilist survet. Nii ta siis valmis, kuni selgus, et jalgade jaoks riiet napib. Kõne sõbrantsile ja ka ka see probleem leidis õnneks lahenduse. Seda siis nädal hiljem. kuid nüüd on ta valmis. Kilbi tegin tugevast riidest. See, et ta sebra mustrit kannab, oli sõbrantside meelest veits küll naljakas. Aga ma mõtlesin, et tegu ikkagi istumispadjaga. Järelikult peaks ta olema tugev ja vastupidav.



Silmadeks on pruunid nööbid.



Siin sügispäikese käes siruli...



ja siin veel kiigel mõnulemas.



Oh. Nüüd sai vist küll kõik ritta.

SÜGIS SOOJAKS!

Tegelikult rohkem vabandused ja praktiline nõu.
Kui sellest koostegemisest lugesin, tahtsin ka kampa lüüa, sest olin eelmine sügis mõned korrad kardin kaelas tööl käinud ja see oli paganama soe.
Nii siis tuligi mõte kardinast sall teha. Olin kunagi ammu sellised kardinad ostnud, mille alusvärv must ja lilled valged. Õuest tuppa vaadates kui tuli toas põles, polnud musta värvi nähagi. Ainult suured valged õied rippusid akna ees. Kuid nende uute kardinatega juhtus õnnetus. Nimelt ükskord töölt tulles, rippus kassipoeg nende otsas ja oli kardinale üks null teinud. Nii nad kapinurk vedelema jäid.
Nüüd aga oli selle koostegemise raames plaan neist sall teha. Lõikasin kolmnurkse salli välja ja kaunistasin valge pitsiga rinnaesise.



Nööbid katsin ka kardinariidega.



Kuid siis tuli ilmsiks tõsiasi, et teist kardinat lihtsalt pole. Kui väga ma ka ei otsinud. Kindel oli aga see, et kodust ta ise jalga ei lasknud. Nii, et aega oli veel piisavalt teda leida. Veidi aega tagasi ilmuski teine kardin ka nagu võluväel välja. Kuid kuna see ju ikkagi uus kardin ja kiisu poolt puutumata, ei raatsinud ma kääre selle sisse lüüa, et sallile rüü˛e teha. Riputasin hoopis poiste tuppa, kus üks aken on.
Nüüd oli kindel, et seekord andsin lihtameelselt lubaduse koos teistega miskit sügisesse sooja meisterdada.
Ja siis....
Sõbrantsid, mu endised töökaaslased, tulid üks õhtu külla. Ja ime, ime...ühel oli uus sall, mida ta kohe usinalt mulle näitama hakkas. See oli ilus, lihtne ja praktiline. Just mulle, laisale sallisidujale paras pärl.
Kahju, et olin nii rumal, et ei märganud sallist ta kaelas pilti teha. Tegelikult mõtlesin, et teen samasuguse ja siis aega pildistada ja uhkeldada küll. Kuid oma riidevarusid ümber tõstes, ei leidnud ühtegi sellist, millest sall oleks pidanud valmima.
Esiteks peaks riie olema vähemalt meeter lai.
Teiseks peaks riide pikkus olema pooleks pannes nii pikk, et seda saaks paar tiiru ümber kaela panna.
Kolmandaks peaks riie olema selline, mille paremat ja pahemat poolt vaadates silmad punni vahid, sest pole aru saada kumb on kumb pool.
Minul sellist kodus polnud. Nii siis võtsin oma igapäevase salli. Harutasin ära narmad ja õmblesin salli otsad kokku.



Pikkusest sai muidugi paras. Värvid ka mõlemit pidi nähtavad, kuid laiust ja lopsakust jäi väheseks. Aga kaelas mugav ja mõnus, nii et homme lähen tööle koos uue sõbraga ja hommikune sallipanek saab tunduvalt kiirem ja ladusam olema.



Üks pilt ka kaelas olevast sallist. Oh neid lähedasi võtteid ma lihtsalt vihkan.



Ja muuseas kui tuul tõuseb ja mütsi teil pole, saab salli kenasti üht otsapidi pähe vedada. siis on see kaks ühes variant. Pool peas ja pool kaelas.
Kuna mu sall seekord päris nõuetele ei vasta, siis jätkan vajaliku riide otsinguid, et siis uus teha.

LÕPETATUD PAJAKINDAD JA MÕNI PUDIPÕLL!

Kuigi täna hommikul maa valge, leidsin õuest mõne floksipõõsa, mis ikka veel ilusaid õisi täis.



Kõige pealt siis pajakindad, mis said eile hilisõhtul veel kokku aetud.



Tükid juba jälle ammu valmis, kuid lõpp venib nagu alati. Ikka lendab mõni teine tegemine peale, mis tundub ahvatlevam.
Ja näitan siis ühekaupa ka, kuigi nad tavalised ja igapäevased.



Need viimase kiisud mis AstraC saadud.







Koos ka, veel viimastel ilusatel vahtralehtedel.



Sillulullult sain ammu selle vahva pudipõlle lõike. Nüüd siis ka paar katsetust.



Selle põllekese kant on natuke liiga jäik kaarte tegemiseks...



ja siin kasutasin ära harutatud kandi.



Mis muud kui uute tegemiste ja kohtumisteni. Jaguks ikka kannatust ja tahet poolikud tööd lõpetada....
Teile ilusat sügise jätku ja hoidke end soojas.

PAJALAPPE!

22 x 22 cm



23 x 23 cm



23 x 23 cm

LAPITEKK!

Viimasel ajal on mind köitnud need plussmärgi lapitekid. Plaanis oli teha ikka selline suurem variant, mida saaks siis voodile panna. Kuid kuna lappide lõikamine võtab pikalt aega ja riidetükid veel välja otsimata, siis otsustasin, et teen ühe väiksema prooviks.
Kuna need lapid olid juba valmis lõigatud, siis nendega esimene tekk valmiski.
Teki mõõdud: 120 x 120 cm.
Taguse tegin kardinast.



Kahjuks sain teki nii hilja valmis, et valgust õues nappis. Nüüd neid vaadates tundub mulle, et päris õiget ülevaadet ei saa. Ehk õnnestub homme väljas mõni pilt teha.

KOSMEETIKAKOTT!

Samast mustast riidest.
Kõrgus 13 cm ja laius kõige laiemast kohast 19 cm.



Vooder käsitsi kinnitatud.

VEEL MÕNI PISIKE TEGEMINE!

Viimased roosiõied said tuppa vaasi toodud ja mõned lõpetatud tööd ka pildile püütud.
Kõige pealt siis nõelapadjad. Ikka need mõnusad Buffini õpetatud kübarad. Kuna riideringe on hulgim väljalõigatud ja CD plaadid ka kenasti koos, siis peab ikka veidi end liigutama, sest ise nad kokku ei lähe.
Ja kuigi neid keegi eriti ei taha, siis mulle meeldib neid nokitseda ikkagi.



Seekord kolm kübarat. Ja nagu ikka-ununesid nõelad sisse torgata.





Kleidi varrukast sain ka kübara tehtud. Kuid pildil ta kõige hädisem. Tegelikkuses teistest ikka säravam.



Ja viimane.





Need lapid on juba nii ammu tehtud. Lõpuks said neist ka pajalapid. Oleksid ilusamad kui oleksid kanditud. Kuid seekord, siis sellised.
23 x 24 cm.



Need samuti suvised kokkuajamised. Ääred ja tagused said nüüd, ma ütlen, lõpuks õmmeldud.



Mõõdud neil: 21 x 21 cm.



Ning viimased mis suvest saati seisavad. Ka lõpuks valmis.



Mõõtudeks: 24 x 24 cm.



Läks vist päris kirjuks see postitus.
Õnneks punaseid poolikuid asju enam palju pole. Kuid mõned siiski. Aga lõikuda saaks ehk miskit veel küll.

VAHELDUSEKS MUSTA KA!

Kõige pealt pean ütlema, et kuidas ma ka ei üritanud, ühtegi õiget värvi pilti ei saanud. Aga kui ma ütlen teile, et see kott on tehtud 100% polyester kangast ja süsimusta värvi, siis kindlasti suudate ette kujutada.



Ja kui nüüd veel täpsustada, siis tegu täieliku taaskasutusega.
Nimelt lõin käärid sisse kleidile.
Kott ja vooder lõigatud kleidi seelikuosast. Sellest jätkus ka pikkadeks ribadeks, millest said koti paelad.



Voodrile õmblesin ka suure tasku, mille tegin varrukast. Pilt ääretult niru.



Kleidi vööst said sangad.



Lilled ja paar lehekest kaunistuseks, said kleidi ees olevalt, hõbedaselt läikivast plisseerist. Lillede keskel kleidi nööbid.



Koti kõrgus 33 cm ja laius 40 cm. Sangad 47 cm.



Uut sai lisatud ainult nii palju, et kott sai õmmeldud tugevale mustale fiseliinile. Ja üks päev mehe töötoas veidi korda loonud, leidsin veel musta kotipõhja tugevduse. Plastik või miskit sellist.

Vist saigi kõik kirja. Oleks üks õige värv ka, siis võiks päris rahul olla. Igal juhul kott armas ja ise väga rahul.