PABERPRINDI TÖID!

Kuna tõbine ja tervet päeva voodis lebada ka ei suuda, siis võtsin käsile paberile prinditud ja riidele triigitud pildid.
Tegin ühe paari pajakindaid...







ja pajalappe. Harrisson Fisseri kaunite daamidega.
Mõõdud:
20 x 21 cm.





Ei jää siia täna kolama, vaid lähen nüüd voodi.

PAJAKINDAD JA -LAPID!

Lõpetasin veidi, ammu alustatud, tegemisi.

PÕLL...!

No nii.
Kui töökaaslase pits mo kätte hoiule jäi, lubasin talle suuresti, et õmblen ilusast ja heast, AstraC poolt kingitud, riidest põlle.
See oli siis juba suvel. Nüüd on suvest sügis saanud ja pea see talvgi uksele ei koputa.

Aga, et jõulud ikka oleks võlavabad, võtsin hommikul vara põlleteo ette.
Ja selline roosa- valge ta sai.



Ja eile hilisõhtul lõpetatud lõksukott.





Aga nüüd paus.
Vaja jälle riideid tõsta- siia ja sinna, et miskit mõtet tekiks. Kuid enne tarvis süüa ja magusaisu on lihtsalt väljakannatamatu.
Kaunist pühapäeva!

VEEL LÕKSUKOTTE!

Töökaaslasele sinistes toonides.



Pits meheõe toodud. Mu meelest väga ilus. See oli selline pikk, nii et saab mõnele veel.





Sellel hästi paks nöörkant.







Ja see sai täna väga heale tuttavale.
Hall nöörkant.

LÕKSUKOTID!

Töökaaslasele.

VALGET, VALGET!

No mõtlesin küll, et ei tule täna teid oma asjadega tüütama, kuid aeg möödub ja kõik võib kiirelt ununeda. Parem, siis ikka kõik ritta sättida et pärast ei peaks otsima ja mõtlema, kuhu pildid jälle said.

Mis puutub mu ööpäevastesse tundidesse, siis neid küll keski juurde lisanud pole, kuigi võiks ju.
Aga mis siin salata. Eks tööpäev hakka tunduval varem kui kontoris või masina taga. Eks selle võrra saa ka varem koju.
Ja kuna majanduslikult raskes riigis tuleb üksi õhtuid mööda saata, siis mida tarka siin ikka teha on. Süüa ma ometi üks endale keetma ei hakka. Kui piim, vorsti ja saiaga veel enne voodiheitmist kapist võtta on, võib rõõmsalt hommikut ootama jääda.
Aga nii kaua, kui leidub neid, kellele natukenegi mu õmmeldud asjad rõõmu valmistavad ja nad mu napile sissetulekule lisa raatsivad maksta, tahan ma ennast ikka liigutada või õigemini tundideks laua taha naelutada.
Sest pidevalt tõusvad kohvi ja sigarettide hinnad ajavad vägisi jalgu kõhu alt väljaajama.

Kujutan ette, kuidas mõni nüüd suu kõverdas ja plaksuga blogi lukku lõi. Ja mis teha, eks igal omad kiiksud ja arusaamised elumõnudest. Aga sellest pole midagi, sest kui julgen öelda, et jumaldan pesu triikimist ja akna pesu, siis kohtan palju rohkem halvustavaid pilke ja kommentaare ei taha tõlkidagi.

Nüüd te siis teate, miks ma suurema osa aega õmblusmasina taga veedan ja pidevalt postitan. Liitrite viisi kohvi juues, suits käes tossamas, mõtlen ja pean aru, mida ühest või teisest värvilisest riidetrükist teha.

Nii, et miskit eriliselt tubli ma pole. Ja kui te nüüd lahkunud pole, siis näitan ma pilte ka, sest kuna päike nii vallatult kangaga mängis, ei suutnud ma klõpsimist piirata.



Asi sai seekord alguse pisikesest pitsist, mille mehe õde mõned päevad tagasi mulle tõi. Nad ikka vahel toovad mulle selliseid toredaid jupikesi, et küll miskit ikka valmis teed.
Ka seekord. Kuna hullult lõksukoti lainel, oli kohe selge, et sellest saab kaunistus.
Lisasin pitsile veel valgeid riidega kaetud nööpe ja mõne pärli.

No hoian nüüd suu lukus ja laon pildivoori ritta.













Ja kui asi juba nii must valgeks kiskus, siis üks põll ikka ka.
See siis noore tütarlapse seelikust.







Kohe kahju, et mu peene pihaga sõbrantsi käepärast polnud. Kujutan ette, kuidas see põll võiks ees välja näha. Ega ta sobis mu ümara punnu otsa ka...aga kuidas siia talutavat pilti panna. No ega ma nii suur ka veel pole, et blogisse ära ei mahu, kuigi kaal põrguline iga aastaga vimkat viskab ja jälle mõne kilo otsa veeretab.



No ja nüüd on küll õige aeg teile, kallid sõbrad, öelda, et kui ma kohvi ja suitsu mürgitust pole saanud (kuigi vahel tundub mulle, et ossooni mürgitus ähvardab mind rohkem), komberdan ma taas teie ette, et mõni pisike tööke jälle ritta panna.
Olge siis ikka mõnusad. Ja ärge unustage naermist. See on üks tugevamaid aluseid tervisele.
Ja kui tuju sandiks kisub, pange muss mängima ning laulge nii kuis jaksate. Küll näete, kuidas kadunud energia tagasi voolab ja tuju taevasse tõstab.

Kaunite kohtumisteni taas....

LÕKSUKOTT!

Töökaaslane palus kahte tumedamat kotti. Endale ja tütrele. Kuid jõudsin hetkel vaid ühe valmis.
See selline sametine riie.
Kasutasin kokkuõmblemisel helehalli nöörkandipaela.

NATUKE SIIT JA NATUKE SEALT!

Sellest lapiteki plokist tegin pinali,Sillulullu õpetuse järgi.
Mõõdud veidi suuremad, kui palju ei tea, sest seda pole mul enam.
Sees roosade lilledega vooder.



Teisele poole unustasin tripi panna, õigemini esimesele poole. Õmblesin juba kinni kui meenus.





Jõulukaart.



Sünnipäeva kaart.
Harrison Fisseri suurepärase kunstiga. Leidsin kord tasuta lehe netist, kuid linki pole.



Sunray õpetuse järgi valminud poekott. See oli valmis juba ammu, kuid pilt tegemata.
Sangad tegin seekord lühemad, sest mõni tahab lühemaid sangu.



Aga tripp sai vist pikem, sest kokkuvoltides nii väga kaunis ei jäänud.



Ja paar pilti kellelegi, et näidata millised poekotid alles.



Ning kaks tugevat mööbliriidest kotti. Lukkudeta.



Saigi vist kõik. Valge põll jäigi tegemata, kuid eks homme ka jälle päev.
Kõike kaunist, teile!

PÕLL JA PAJALAPID!

Et üksi olles päev kiiremini veereks, otsustasin taas õmmelda.
Kuna lõksukott oli juba päevi varem valminud, tegin talle samas toonis kaaslasi juurde. Põlle ja pajalapid.



Mõõdud:
25 x 25 cm.



Viisin ikka õue ka, kuid vihma hakkas tibutama...



Ja eile hilisõhtul tegin sellise kotikese. Paelad said ühele poole, sest teise poole õmblesin kinni. Ei mõelnud enne. Aga tore kott ikkagi. Põhja tegin seekord ümmarguse. Ja tulevalgel pildistamine oli ka vahva, sest kreemikas-valge kott oli tule käes imeline.



Vooder on tegelikult lumivalge siid.

VOODIPESU KOMPLEKT!

Sain tänasel, uduhallil päeval, selle voodipesu lõpetatud. Päris õiget värvi küll ei saanud, kuid selline õrn ja helesinine ta on.
Tekikoti tagune valge ja ühest tükist.
Tekikott 150 x 210 cm.
Püürid 50 x 60 cm.







Ja ühel päeval veidi asju kokku kraamides, leidsin fotod vanematest tegemistest.











Ilusat laupäevaõhtut!

KOTIKE!

Kingituskotike või siis poolikute tööde kaasavõtmiseks.
Kuna koostegemises paraku mu voodile lapitekki ei sündinud, siis ajasin kaks lapiplokki kokku ja tegin neist selle kotikese.



Voodri panin nii nagu Mimm oma blogis õpetas.







Ja üks lõksukott, millest just eriti head pilti ei saanudki.
Tagune on tegelikult hästi tume kirsipunane.



Sellist nikitsemist- nakitsemist, siis õmblusmasinal seekord.

ROHKELT PILTE!

Alustuseks tahan näidata pajalappe, õigemini neid vahtralehti. Olen pikalt hoogu võtnud, et neid kordki proovida. Takistuseks oli see tobe saba seal taga, kuid mitmendal katsel see siiski õnnestus. Niivõrd kuivõrd. Aga hea meel on ikkagi, et valmis said.
Mõõdud:
24 x 24 cm.





Siis lõpetsin ühed ammu alustatud pajalapid ära.
Mõõdud:
24 x 24 cm.



Veidi õhemad pajakindad. Pealsed jõulukardina rüü˛ist.







Ning kaks pesulõksukotti, mis juba uues kodus, kuid pildid jäänud siia panemata.















Täna seebudepäev. Aga kui nende vaatamisest aega üle jääb, siis tahaks lõpetada ammu alustatud tekikoti tegemise.
Kaunist päikselist laupäeva.

Natuke kohustuslikku programmi ka. Valmis said novembrikuu hallid "hiirekesed".

Kutsa pani oma porise, toon toonis nina ka pajalappide kõrvale.



Kohe tore oli päikesepaistel neid teha.
Ilusat nädalavahetust, teile!

PIKAD PAJALAPID!

Vanast jõululinikust sai pikad pajalapid.Hästi paksud.
Pikkust neil 74 cm.

PESULÕKSUKOTID!

Oma väsimusele ja uimasusele vaatamata, õmblesin veel mõne lõksukoti.
Hesesinistes ja lillades toonides.



Ja üks roosidega. Seekord lilla kant ja nööbid.

ROOSA MÄNGUJÄNKUTEKK!

Pean kohe hoiatama, et need kes roosat värvi ei kannata, võiksid hoiduda blogi avamisest!

Nii siis. Seebudeni mõni hetk aega ja kirjutan siis ka pisut.
Tänane töö rohkem selline nagu hiir rätsepaks. Nimelt lõikusin ma lappe ja tahtsin teha ühe suvise lihtsa lapiseeliku. Kuid kokkuajama hakates selgus, et tükke ikka vähe ja värve võiks ka rohkem olla.
Nii võtsin, siis roosades toonides pluuse juurde ja hakkasin taas lappe lõikuma.
Aga eile töölt tulles, otsustasin neist lappisest hoopis põlle teha. Pisikesed tükid said ju pajalappideks juba õmmeldud. Kokkuajamisel aga selgus, et neist lappidest ikka ei jätku. Tarvis oleks veel üks ports juurde lõikuda.
Veidi mõelnud, otsustasin ühe pisikese lapitekikese kasuks. Sellise, diagonaalsete ruutudega. Usinalt mõned lapid juurde lõigatud selgus, et ikka pole piisavalt tükke. Keerutasin siis valmistehtut tepitul ja otsustasin, et lihtsam oleks siiski lihtsalt ruutudest tekk. Kuid ikka veel oli tükke siit- sealt puudu. Istusin siis voodi äärele ja mõtlesin, teen sellise pooliku ruuduosa. Noh nagu magamistekk. Kuid see tundus suht lahja. Nii siis tuli ikka üks jänkutitt ka teki vahele mahutada. Olen selliseid netiavarustes kohanud ja mu meelest Lossipreili tegi ka kunagi sellise jänkuga teki.



Valgest pehmest tahtsin kunagi elevanti õmmelda, kuid kuidas ma ka ei mõõtnud, ikka oli materjali vähe. Ja nii need tükid seisma jäid. Nüüd said elevandi kõrvadest jänkule kõrvad, kehatükist jänku pea ja kõht sai jänku käppadeks.





Kuna tekk sai hästi paksust tepitud madratsimaterjalist, siis teppimine ei tulnud kõneallagi. Lihtsalt kuidagi ei saanud teda masina all pöörata, nii paks ja kohmakas. Aga see eest on paks ja soe, et maas võiks keegi mängida.



Kaunistuseks kasutasin Lena11 heegeltöid, mis ma romantikapakiga temalt kingituseks sain.



Ja õhtul tuli mõte ka üks porgand teha.



Ja kuna päris kinni õmmelda ei tahtnud, siis tegin sellise nööbiga kummist aasa. Nii võib vahel porgandi ka eemaldada.



Vot selline tekk siis sai.



Mõõtudelt:
85 x 108 cm.

PAJALAPID!

Sellised roosa-lillaka tooniga pluusidest valminud pajalapid.
Mõõdud: 22 x 22 cm.