LAPITEKK!

Pisike: 95 x 95 cm
Kuna mu esimene lapselaps sai juba enne sündi teki, siis teise aeg olen ikka laisem olnud ja teine poja on pidanud leppima venna vanade asjadega.
Ja kuna ta nüüd juba seitsme kuune ja rohkem tahab põrandal kõhutada ja roomamist õppida, siis otsustasin, et teen talle kohe isikliku tekikese.
See siis taas hästi paks, et soe oleks olla.
Ei oskagi miskit lisada. Tahtsin teha mõmmit sinna linade vahele, kuid läks nagu rohkem kutsu nägu. Õnneks poja veel pisike ega saa aru mis seal olema peab.
Eelmine jänkutekk oli selline.





Süda on ka kõrgem ja äär on kaunistatud AstraC`lt saadud mõnusa kummipaelaga.



Padja äär samuti selle kauni paelaga ääristatud.





Ja kuna päike veel piiluma tuli, siis tegin mõne pildi veel.

PÕLL!

Veel üks põll on valmis saanud.
Kahest erinevast riidest kombineeritud.
Tasku ääred kanditud ja pitsitatud.





Üks pilt õhtupäikese käes ka.



Uute tegemisteni.

PIILUME SEELIKU ALLA!

Vahel on nii, et miskit peaks kiiresti eest ära õmblema, kuid pole seda õiget lisandit. Seda päris õiget ei pruugigi tulla, kuid miskit sellist, mida kasutada, peab ka vahel ootama. Ja siis tuleb oodata seda õiget aega muidugi ka. See tõuge tegutsemiseks tuleb ju ikkagi seest. Nii, et kõik on miski taga kinni, ennekõike aga endas.
Aga täna hommikul kui pidi koristamiseks minema, hiilisin nagu kooliplika tööst kõrvale. Kohe tundsin, et õige aeg oli saabunud.
Seelik , mille suvel õmblesin, ootas aluskuube. Mulle tundus, et ta paistab ikka valguses liialt läbi.
Otsisin kapil ootava riidetüki välja, et miskit lihtsat kiiresti kokku vuristada...ja siis see tuligi. Mehe õde andis üksiku kardina. Sealt harutasin laia pitsi, millega muud ei osanudki teha, kuid siin tundus ta igati sobilik.



Üla äärde ajasin kaks traagelniiti ja vedasin krousi. Ja kuna seelikul värvel laiem kui sees olev kumm, õmblesingi kohe alusseeliku värvli külge. Nii alati seeliku küljes ja pole vaja karta, et ei leia kui vaja välja minna.



Hea tunne kohe, et üks asi jälle tehtud ja miskit lõpetatud.
Kui seelikut selga proovisin, arvas mees, et selline lapitatud värk sobivat ühele emandale küll.



Ja häbi, häbi ka! Õhtul kotti lõpetades, tegi mees emanda eest töö ära ja mässas kapsarullidega. Muidu võib juhtuda nii, et jääme päris nälga. Hea, et lapsed juba suured.

VIGADEST SÜNDINUD KOTT!

No nii.
Mu eelmine endale tehtud poekott läks meheõele kingituseks. Ta tahtis sellist väiksemat ja lühemate sangadega, et ei peaks mööda maad taga vedama. Kuna ma aga talle kotti valmis ei teinud ja eelmine nädalavahetus ta poole Aseri sõitsime, siis tuli see olemasolev kaasa võtta.
Kohe hea, et ta mere ääres elab. Nii saab vähemalt, laiskadel suvedel, korragi mere äärde sõidetud. Ja mis seal salata, prii ülalpidamine ja öömaja ka veel pealekauba. Nii, et puhka ja mõnule täiega, mille eest talle muidugi suured tänud takkajärgigi.

Kodus võtsin taas riided kastist välja, et ikka veel mõni kott teha. Masin küll vahel töötab nii, et tossupilv uksest välja läheb, kuid liigub ja õmmeldud saab. Ja nii kaua kui asi toimib, me teineteisest lahku ei lähe.
Otsisin siis välja ühe jubedalt hargneva riide. Olin seda sadu kordi juba tõstnud ja õudusest värisedes ikka kaugemale kasti põhja peitnud.
Kuid nüüd otsustasin tast lihtsalt vabaneda. Ikka selliselt, et õmblen ja vaatan mis saab. No oli jube küll. Aga riidel iseenesest mõnus nägu peas. Ja kui veel lemmik pruuni välja tõin, siis tundus kohe eriti armas.
Tegin kohe tasku valmis. See sai liialt sügav. Kuna aga kaunistused juba peal, tuli kotti ka pikemaks venitada.
Esialgu ainult ülevalt. Kuid pruuni jäi sangadest väheseks. Nii ajasin põhja ka pruuni riide. Kui siis esialgse variandi tepitule laotasin, selgus, et kott sutike tepitust pikem. Uut otsida ei viitsinud ja lootsin, et küll kõik laabub. Aga kuidas ma ka ei nuputanud, ikka kiskus kiiva. Lõpuks võtsin nurgad lihtsalt krousi ja lasin masina alt läbi. Ja siis tuunisin sinna ka nööbi.



Voodri tegin samast riidest. Ja kuna tahtsin ikka ka taskut, siis sai see kahekordsest riidest, kanditud ja lukuga, et kuskilt niite ei hargneks. Kuid lukk jäi lühikeseks. Taskut ei tahtnud väiksemaks teha ja lukule ei mõistnud ka ennem riidetükke lisaks õmmelda. Nii siis tegin lilled kahele poole lukku. Nüüd olin päris kindel, et kott saab mulle endale. Kes tahaks lilli koti sisse.



Kuna kott sai kitsam kui valmis tehtud lukk, pidin seda sättima ja ülesse koti veerde pruuni riiet lisama, et külgeaetud lukuriba katta. Sangad oli vaja uuesti veidi lahti harutada, sest pruun riie tuli ju tagasi pöörata ja kinni ka õmmelda. Hommikul enne tööd tegin harutamised valmis ja siis sai töölt tulles kohe usinalt edasi õmmelda.



Pruuni ülariba lõikasin meelega pikema. Mõtlesin, et pusserdan miskit pruuni kotile lisaks. Neid päris lehtedeks küll nimetada ei saa, kuid sinna poole ma püüdlesin, et ikka veel lilli lisada. Mehe õe sõbrants tahtis kolm karpi nööpe prügikasti lennutada- no ja mina nad päästsin. Neid kuldseid sai pärast sorteerimist terve karbi. Tuleb ju nüüd usinasti neile koht leida.



Kott hakkas juba ilmet võtma, kuid kuna vooder sai kitsam kui kott, tuli sangade vahelt veidi rousida, mille ma siis nende "lehtedega" hiljem katsin. Aga kotile tuli selline tünni kuju. Ülevalt kitsam kui alt.Siis tuligi mõte küljelt veidi kokku vedada. Aga selleks tuli uuesti sangu harutada, sest paela tahtsin nende alla peita.
Ja kuna juba kaunistustega priiskamiseks läks-lisasin musta pitsi ka. Ohtrasti.
Ainus mis veidi häirima jäi oli see, et selleks paranduseks, et sangu õmmelda, pidin voodri põhja lahti lõikama ja pärast uuesti kinni õmblema. Muud miskit jama pole, kuid nüüd on koti sees õmblus.
Aga kott ise näeb välja selline.





Nüüd siis kotiga veidi patseerima.









Ah jaa. Koti mõõdud said siis sellised:
Laius: 43 cm
Kõrgus: 46 cm
Sangad ülevalt koti veerest: 56 cm



Vist ongi kõik.

LIBLIKAID JA LILLI!

Tegelt lihtne kaart. Ja ainult üks.
Vaatan teie kauneid kaarte ja mitte ei suuda end sellele lainele sundida, kuid täna otsustasin paberid välja sahtlist otsida. Ausalt öeldes üks sünnipäev kohe tulemas, nii et püüan vähe usinam välja näida kui olen.
Ja muidugi sellepärast ka, et Joosu saatis mulle suvel sellise toreda raamatu...



Sealt saab pilte väljalõigata.



Kaks CD ka kaasas, millel veel hulk ilusaid vintage pilte peal. Kuid ma ei saa oma printerit tööle ja muidugi värvid ka koos aparaadiga ära kuivanud.

Ja siis oli veel suur pakk ilusaid kleepekaid.
Liblika ja linnu ma sealt võtsingi...





ning selline kaart siis sai.



Igal juhul peitsin paberid tagasi sahtlipõhja, sest kott pooleli. See tuleks lõpetada.

ÕUNAKOOK JA PÕLL IKKA KA!

Eile töölt tulles ja naabrimemme juurest läbiminnes, said ta suured klaarid taas mulle ahvatluseks. Kohe tuli tahtmine kooki neist küpsetada. Kõht oli ka nii tühi-see lisas muidugi hoogu ja tegutsemislusti juurde.
Ja kuna ma olen suur koogiretseptide koguja, siis välk-pauk otsusega tahan ikka lihtsamat ja kodus olevate materjalidega küpsetisi.
Ja muidugi mõtlesin kohe, et panen selle siia ka ritta, sest võib ju olla, et keegi teist ka tahab seda proovida. Ikkagi õunaaeg. Ning retsept kiire ja tulemus mõnusalt pehme.
Retsept pärineb meie kokalt, kes enne kontiiter oli, nii et võite ette kujutada, et vahel ta meid ikka oma hõrgutistega üllatab ja mitte ainult silmailu, vaid ka kõhule meeldivaid elamusi pakub. Kui ma ta kreemikringlile mõtlen, siis suu läheb koheselt vett täis. Mmmm

ÕUNAKOOK

2 muna
1 klaas suhkrut
4 spl. toiduõli
1 klaas piima
3 klaasi jahu
1 tl soodat
1/2 tl sidrunihapet

Sega kõik ained kokku. Pane plaadile, laota peale puhastatud ja viilutatud õunad. Lisa kaneeli ja peotäis suhkrut, viska ahju ja valmis ta ongi. Kraade panin 200.
Pärast ahjust võtmist raputa peale veel tuhksuhkrut



Ja siis mõtlesingi õhtul, et paras aeg oleks ka üks põll teha. Aga kuna Kajkes külla tuli ja aeg muudeks tegevusteks kadus, tegin põlle täna, suurel pühal. Mees tööl, nii et võib õmmelda rahulikult.



Seekord siis sellised taskud.



Ja nüüd tuleb minna nõusi pesema. Ja siis veel üks kook teha, sai nii hommikul lubatud.

ROHELINE LÕKSUKOTT!

Nädal tööl juba lenneldes läinud. Ja koduseid töid, käsitöö vallas- noh see tänane kotike.
Muide üks päev Viljandis asju ajades, sai ka Kangas ja Nööp`i kiiresti külastatud. 50 euri sai sinna jäetud, kuid see eest ka veidi pitsi ja kandipaelu saadud. Nii, et mingi aeg võtan oma poolikud lõksukotid karbist välja ja õmblen valmis.
Hetkel siis see ainuke, millega ühele poole olen saanud.



Lähemalt ka.

PIKK ÕMBLUSPÄEV!

Eile varahommikul viskas paar piiska vihma. Lootsin, et hakkab sadama ja teen ühe õmblemise päeva. Kuid vihma ei tulnud. Aga kuna ma juba riideribad välja vedisin, siis otsustasin õmmelda kah.
Lõikusin ja õmblesin.
Ja valmis sai veel üks poekott. Kahjuks riide nappusele, jäi selline kitsam variant-ultusveer oli liiga lai. Sellest ka laiem õmblus.



Laius: 38 cm
Kõrgus: 40 cm
sangad: 54 cm
Tasku sai kaunistuseks sinise nööbi.



Kotil sees heleroheline vooder.



Siis tegin tuuliku pajalapid.



Tagused mustast riidest.



Seejärel pajakindad.



Kõige lõpuks põll. Selle lõpetasin küll täna, sest õhtul tulid uued tegemised peale.



Riie mõnusalt tugev puuvillane.



Vat selline sinakas-roheline postitus siis. Pikad pajalapid lõikasin ka valmis, kuid õmmelda ei viitsinud.

TK KOTT!

Kui end kotitegemisse kirja panin, siis olin kindel, et neid tuleb kohe hulgim. Kuid paraku läks teisiti. Rohimist ja mardikakorjamist oli küllaga ja nii see aeg läks.
Aga ühe siiski veel valmis tegin.
Kuna töökaaslased naeravad, et kõnnin ikka veel IRL sinise kotiga, mis rattakorvis, piimapurki vedades juba narmendama läinud, siis otsustasin teha uue.
Riie tundub hea. Pestud veel pole, kuid see oli sildiga uus kardin. Kas vetthülgav või tärklist täis. Igaljuhul tugev ja hea väljanägemisega.
Päikese käes tühjalt särab eriti.



Tasku tegin ikka ka. Kohe ilma nagu ei oskaks olla. Seekord ajasin kahe taskutüki vahele nöörkandi.



Mõõdud said sellised:
Laius 40 cm
Kõrguseks 39 cm ja sangad: 41 cm.
Leivad, saiad mahuvad kenasti sisse laduda. Pikali asendis.



Kui algul mõtlesin, et jätan nurgad teravaks, siis hiljem ikka õmblesin läbi.



Tänud Heilyle seda toredat projekti vedamast.

TK KATE!

Kohe tore, et Sunray selle koostegemise ette võttis. Nii sain ka mina lõpuks laiskusest lahti ja mu ooverlock võib tolmuvabalt edaspidi laual mind oodata.
Mäletate veel seda tikkimistööd. Ma ise mäletan hästi, sest see seisis klaasidega kapis ja vaatas mind hetteheitva pilguga pidevalt. Ainult, et aega enam ei mäleta, see oli päris ammu...



Kuna tähtaeg muud kui läheneb, siis täna oli küll õige aeg see töö ette võtta. Sest mahlaaurutamine hommikust saati käsil. Nii oli hea ja rahulik vahepeal ka masina juures toimetada. Proovida ja sättida.



Ega keerulist miskit polnudki, sest lõikasin vana, kummise katte katki ja võtsin lõiked.
Ühe külje teppisin läbi ja tegin ka tasku. Katte tükkidele õmblesin alla tepitud mahulise riide, et jääks veidi tugevam. Õmbluste vahel on paks nöörkandipael.



Kaunistasin ikka pitsiga ka.



No vot siis. Valmis ta sai. Ja tulemusega ise rahul. Päris armas seal laua peal ta nüüd.
Tänud veel kord Sunrayle.

2 PADJAPÜÜRI!

Õmblesin valmis püürid. 50 x 60 cm. Riide sain juba ammu Kajkes`i käest. Teadsin kohe, et neist saavad padjapüürid. Kuid tegudeni jõudsin alles nüüd.



Triikima ei hakanudki. Panin patjadele ümber ja proovin õhtul, saunast tulles kohe järgi kah.

NÕELAPADI!

Värvid juba otsapidi sügises.
Hakkasin hommikul laialijäänud õmblusjääke kokku korjama ning jälle jäi näppu ammu joonistatud pilt. Sellest pidi saama üks proovitöö. Tahtsin ka teha sellist riidest, seotud otsdega leiva kastikest. Kuid kuidagi polnud tulemusega rahul. Ja nii ta seisis.
Siis tuligi mõte sellest pildist nõelapadi teha. Nõukaajal sai ekstra Lätti sõidetud, et need jäätisekausid osta. Nüüd lapsed suured ja ise vana, nii et seisavad tühja.
Ja, et mitte jälle edasi lükata seda mõtet, tegin kohe valmis ka.



Lilled siis tekstiilvärvidega joonistatud. Mingist ajast seisnud tugev, libe nöör ja riidega kaetud nööp keskel.



Kuuma liimiga kinnitasin kaussi.
Äärde õmblesin pruuni pitsi. Seisis veel üks tükk...ajast. Ostsin selle kunagi Abhakanist.
Pidin algul ühe bee˛i ilupaela veel pitsi keskele õmblema, kuid tundus mittesobivat. Siis õmblesin valged pärlid.



Vist saigi kõik. Viimasest pitsitükist tegin jalale ka lipsu ja õmblesin kuskilt riideeseme eest lõigatud nööbi keskele.



Päris tore oli üle hulga aja jälle nokitseda.

TK KOTID!

Puhkus varsti läbi, nii et viimane aeg oma lubadusi teostama hakata.
Pits taas mehe õelt saadud. Ei osanud sellega esiti miskit teha. Kuid siis tuli mõte poekoti üks külg sellega katta. Rohkem pitsi polnud ka.



Kotil ka tasku, et mobiili või muud hetkel käest panna.



Koti alumised nurgad keerasin üles ja kinnitasin nööpidega. Kuskil 4 cm.



Viimasest pitsist tegin lille ka kaunistuseks. Võib- olla sai liiast. Aga seda saab alati eemaldada.



Koti mõõdud:
Sangad: 56 cm
Laius 39 cm
Kõrgus 43 cm, millest siis 4 cm põhjaks pööratud.



Sees on vooder. Tugevast kardina riidest.



Selline kott siis seekord.