TERE!
Minu mütsitegu okt.-nov.2010

Sain lehitseda ühte mütsiraamatut, vist oli EESTI MÜTSID aga võin ka eksida. Meeldima hakkas üks valge kootud müts, millel heegeldatud õiekesed. Varremustri joonistasin kohe maha.
Kudumine läks nagu ikka - koo ja haruta rütmis. Kuna tahtsin sellist lameda lõpuga mütsi, siis seda harutasin mitmeid kordi.Jette soovis pärleid ka, soov sai täidetud.


Paar aastat tagasi tahtsin Irisele lillemotiividest mütsi teha. Olin sellist teinud, kui mu enda tütar oli 3-ne. Tegin küll lilled valmis aga põhjad heegeldasin eraldi. Kokkusobitades taipasin, mis valesti. Nii need lapid siis seisid. Et lapsele oli mütsi vaja, võtsin lapid välja ja hakkasin uuesti proovima. Lilledele tegin ühe rea juurde. 7 ruutu sobis täpselt ümber pea, ülejäänud harutasin. Ülemise osa heegeldasin umbes, vahete-vahel proovides, kuni tuli sobiv. Lilled õmblesin peale, paelad kudusin. Laps nõudis ,,pääleid,, ka. Siis veel tutt ja vooder ning laps võiski õue minna.


Palmikutega müts sai valmis ilma harutamata. Kahandasin täpselt juhendi järgi. Õpetus oli mul võetud juba ammu mingist soome ajakirjast.Värv on ilus sirelililla, mis Jettele väga meeldib.


Mitmetes blogides märkasin neid öökulle, aga kuidas neid kududa... Kuna skeemi silma ei hakanud, siis lugesin Rekukase kudumilt silmi ja hakkasin proovima. Kui õiged need minu linnud on aga nii ma kudusin. Värviks lisasin roosat, pärleid ka. Ühele linnule sidusin lipsu ka .
Mütsi pähe pannes Iris kontrollib, kas öökullil on ikka lips peas. Peaks vist sutsu suurema lehvi panema.


Lõngade kohta andmed puuduvad, vardad sobitasin proovilappi tehes.

Tegusat nädalat!

Ilusat pühapäeva!

Mul on oma vanaemast jäänud vaid üks väike asi päranduseks. Olen seda hoolega hoidnud, vahete-vahel võtan selle välja, libistan läbi sõrmede ja palju mälestusi tuleb meelde. Iga kord jälle midagi uut. Vahel on isegi tunne, et kas see oli ikka nii või olen seda vaid ettekujutanud. Väike asi aga kätkeb endas nii palju.
See on tillukestest pärlitest tikitud kraekaunistus. Tikitud on see tüllisarnasele materjalile, pärlite värv on valge, roosa, lilla - erinevad toonid. Vanaema oli noorena õmblemist õppinud ja see pärlikaunistus sai ta esimese pühapäevapluusi kraele.
Pärlid on hakanud pudenema ja ma otsustasin osa neist loovutada oma tütrele. Mu õde tegi neist talle juukseklambri - valge ja õrnlillades toonides.


Ise ei ole veel suutnud pilte teha, pean ikka minema abi otsima. Meeldib see siis või mitte.
Kohtumiseni!
.

HEAD UUT AASTAT!

Ja ongi jälle üks uus aasta käes, mis tuleks loovalt ja tegusalt läbi elada. Soovin kõigile põnevaid ideid, uusi materjale ja kauneid tulemusi!

Minu negatiivne hooaeg algas augustis. Lõhkusin fotoka.Kahju oli küll aga lohutuseks oli see, et see juhtus kaunil Setomaal.See ilus reis jääb igavesti meelde. Järgmisena otsustas arvuti minuga koostöö lõpetada. Kahju oli küll aga minu osaks jäi vaid ootamine. Remont aga venis ja venis. Vahepeal sain uue fotoka aga ilma eestikeelse juhendita. Jälle ootamist, et kellel oleks aega mind õpetada.
Lõpuks saabus ka see õnnelik päev, mil tagastati mu arvuti. Olin juba pilte teinud - tasapisi olin ikka midagi käsitööd teinud ka- hakkasin siis pilte arvutisse panema. Aga ei midagi, ei saa interneti ühendust. Helistan Starmani- nende pool kõik korras, minu pool mitte. Mitu korda sain helistada. Üks näitsik isegi pahandas, et miks ma tülitan, nende pool kõik korras. Lõpuks lubati tehnik koju saata. Ilmnes, et ruuter oli otsustanud oma tööpäevad lõpetada. Kuna garantiiaeg oli veel jõus, siis uue saamisega tekkis probleem. Vestlus tehnikuga kujunes anektootlikuks. Jälle pidin ootama. Aga igal ootamisel on ka lõpp. Lõpuks olid kõik vidinad koos ja korras.
Käsitööks on mul nüüd vähem aega. Tütar läks tööle ja mina hoian nüüd Irist. Kudumine ei õnnestu, sest varda pihtapanemine käib tal nii kiiresti, et ma ei jõua reageeridagi. Heegeldada ikka saan aga niidikera pean hoolega valvama. Pildistamiseks mul üht-teist oli. Tegin veel mõne pildi, ise põnevil, et kuidas õnnestub.
Arvuti on, fotokas piltidega on, teen kõik selle pildipaneku protseduuri läbi ja tulemus on selline, et uued pildid ei tulnud esile. Väimees lubas siis mind jälle aidata. Aga enne kui see aitamine teoks sai, juhtus õnnetus. Ühel õhtul koju tulles libisesin, kukkusin ja käsi pandi kipsi. Ja veel parem käsi, ma oleksin vasakuga rohkem nõus olnud.
Täna avastasin, et saan juba paremaga hiirt liigutada, seega panin loo kirja. Proovisin vasakuga ka ,aga see oli üks rist ja viletsus.
Ei tea, kaua see käsi veel valutada võiks. Mul üks suurem töö pooleli ja siingi on palju põnevat üleval.
Seniks aga kõike head!