Minu esimene tõsine lapitöö.

Lapitöötegijad väärivad minu silmis maani kummardust. Kuni ise ühe teki tegemise käsile võtsin ei osanud aimatagi kui palju tehnilisi nüansse selle töö juures on.
Täisnurkadega millimeetri täpsusega ribade lõikamine on asja algus. Motiivide kokku õmblemine, et nurgad ilusti täpselt kohtuksid vajab ka täistähelepanu. Neid kahte etappi ma tegelikult nautisin südamest. Mati peal rulllõikuriga lõikamine ning iga õmbluse järel pressimine tagavad head tulemused.

Kui teki lapitud pealis valmis sai, vatiin ning tagakülg välja lõigatud, jäi asi toppama. Kuidas ma siis seda nüüd teppima peaksin? Kui tihedasti? Kas vaba käega või lapimustrit jälgides? Kuidagi ei saanud julgust kokku, et projekt lõpetada. Kaks aastat hiljem võtsin asja jälle korvist välja ning teppisin peale südameid, lilli ning kurvilisi joonekesi. Välisserva kantimise tehnoloogia õppisin ka selgeks.

Lõppkokkuvõttes olen oma töö üle päris uhke. Kes teab, ehk oleks pidanug tihedamini teppima, aga ma arvasin, et tekk saab soojem kui nii tihedalt ei tepi. Vatiiniks kasutasin puuvillast vatiini.

Julgeks ehk lapitöö teinekordki ette võtta.