Rändlinnu pesa

 

Tunnen ise tegemisest suurt rõõmu ning katsetan julgelt uusi asju
18 Aprill 2007
Kingitused, kingitused, kingitused...

Ma ei ole kindel, et on kedagi teist, kellele on nii lihtne head meel teha, kui minu tütar. Ta on võimeline ülidramaatilise tänulaviini vallandama järve äärest leitud sillerdava kivikese üle.
Eile oli tal sünnipäev, esimene juubel suisa - 5 aastat vanust täis. Olime talle mõned nädalad tagasi ratta ostnud (soodushinna kampaania sundis varast ostu tegema) ning kuna ta ise poes kaasas oli, ei olnud seda mõtet peita, sai varase sünnipäevakingina ratta kätte.
Hetkel on meil kolimine käsil ja see teadagi tekitanud koju kastihunnikuid, lisaks sellele on kolimisega ka lisakulutused seotud. Teisisõnu, ei olnud meil võimalik suurt lastepidu korraldada. Sünnipäevaeelsel õhtul, kui lapsed magasid, leidsin, et peaks ikka miskit oma piigale sünnipäevahommikuks tegema. Tegingi. Tõelise retro - sinise seeliku ja valge pluusi. Valged põlvikud jalga ja aastasse 1983.
Kui hommikul kingi üle andsime, kuulsime mitu head minutit kestva ovatsiooni a´la Oi, emme, niiiiiiiii ilus! See on minu lemmik! Mulle meeldivad need väikesed lilled niii väga! Aitäh, issi, ma panen selle kohe selga! Oma tuppa kadudes kuulsime veel kiidusõnade järellaineid, uu ja aa...
Pildi peale püüdmine osutus aga parajaks pähkliks, peaksin seda muidugi juba teadma, et mu laps naljalt kaks kätt külgedel rippu ühelegi pildile ei jää.


Pluus on õmmeldud imepeene triibuga õhemat sorti velvetist. Puhvvarrukad - jälle moes ja samas ka retro, mis retro. Riidega kaetud nööbid annavad väga viimistletud välimuse mu meelest. Lõige Ottobrest, ehkki tegin rohkeid omapoolseid muudatusi.


Seelik nagu seelik ikka, paanide, passe ja petuklappidega. Huvitava nüansina kasutasin lillepaela peale õmblemiseks "nähtamatut" niiti.


Veel saame uhkeldada maailma kõige armsama mana roositud peavõruga, mis Muhu saarelt meie postkasti potsatas.


Sünnipäev osutus igavesti vahvaks. Käisime vanaisaga 5 kurika keeglit mängimas - nalja nabani. Õhtul tulid tädi ja onu ka veel kooki sööma ning õhtu kulmineerus kingiks saadud kitarriga rokkides.


Kuna mul see lobamisegeen domineeriv on, siis veidike veel.
Mina sain ka üllatuskingi osaliseks. Kolm imearmast vanaema, keda ma ainult lasteaia värava juures näinud olen ja ise pelgalt teretuttavaks pean, kutsusid mind ühel hommikul kohvile. Nii huvitav oli kuulda nende lugusid, nagu oleks mõnd head raamatut lugenud. Hommikukohvilt naasesin imeilusa lillekorviga, mis mulle kolimise puhul anti, saan kõik lilled aeda istutada kui soojaks läheb.
Küll teeb ikka südame soojaks.
laaneorg posted @ 13:24 - Link - kommentaarid (15)
162486 visitors