Rändlinnu pesa

 

Tunnen ise tegemisest suurt rõõmu ning katsetan julgelt uusi asju
31 Jaanuar 2007
Uus päev, uued tegemised.

Suur talv on ka meieni jõudnud oma külma ja lumega. Mõned õhtud tagasi otsustasin voodisse pugeda samal ajal kui lapsed magama saadetud, raamat kaasa ning tekkide vahele sooja. Ennast mugavamasse poosi sättides võdisesin kergelt külmavärinates, hetke pärast oli mu kolmeaastane poisu meie toas ja teatas: "Emme, ma kuulsin, et sul on külm, las ma teen sulle sooja", ja pugis mulle mõnusalt kaelavahele. Ahh...

P6rgukitzi kombel olen ka poes vaadanud veekindlaid tinsuliiniga soojustatud kindaid, endale sedapuhku, ent ikka ostmata jätnud. Jõudsin järeldusele, et vanutatud vill on just nii soe kui tarvis, kui need märjaks saavad ja külm läbi tuleb, siis on paras aeg lapsed kokku pakkida ja tuppa ära tulla.
Minu õnnetuseks ei ole aga mul käepärast ühtki heidepoodi, et huvitavaid uusi värve katsetada, seega oma vanade varude kallale. Et hall liiga halliks ei jääks, torkisin natuke rohelist villa peale, mantel mul ka ju roheline. Kindad said kaaslaseks ka peakatte. Minule sobivad ikka need lotu moodi kaabud.
Tegemiselustist nii palju, et selgus, et meie korterimaja pesumasinatele on käivitatud energiasäästlik re˛iim, ehk et vesi, milles pesu peseb, on üsna jahe. Mis muud, kui käsitsi vanutama. Aega võttis, aga asja sai.



Sabaks suran siia postitusele veel paar väga lihtsat kaelakee ja kõrvarõngaste komplekti, mille kallal eile tegutsesin. Suurteosed nad ei ole, ent blogis jäädvustamist väärt. Esimene savijubinatest ning teine villapallidest.
laaneorg posted @ 02:27 - Link - kommentaarid (19)
30 Jaanuar 2007
Kivid ja kännud.
Edit
Aitäh kõigile toetuse eest.
Mõneks ajaks jääb pooleli alustatud beebitekk ja komplekt. Küll kunagi lõpetan


Julgen soovitada head raamatut.


Mõned tsitaadid sellest -
"Hästi parajad ning hoolega käsitsi kootud sokid on "tõelised" sokid, poesokid on vaid hale koopia." Diane Soucy
"Et kudujana areneda, ei maksa karta väljakutseid. Kudumine on palju turvalisem sport võrreldes langevarju hüpetega. Kudumises on väga vähe, mida muuta ei saa." Lucy Neatby
"Enamus meist koob esemeid kellelegi erilisele. Nii tehes kasvab meie armastus ning head mõtted teistest silmus haaval koos kudumiga." Eugene Bourgeois
"Kui kahtled milleski, haara kera lõnga ning asu looma." Sasha Kagan

Haarangi jälle oma vardad kätte ning lasen kätel käia, mõtetel puhata ning armastusel kasvada...
laaneorg posted @ 14:51 - Link - kommentaarid (1309)
21 Jaanuar 2007
Pipramoos.

Käsitööblogi kaitseks selles postituses nii palju, et pitsiline salvrätt on käsitsi tikitud ja heegeldatud - käsitöö missugune!
Pearõhk on täna aga pipramoosi eksponeerimisel. Mmmm, keele viib alla see tavatu keedus. Piprata˛elee on vast õigem nimetus, kuna ta pektiiniga nö tarretama saadud. Igatahes maitseb ta imehästi kuivleibadel või crackeritel toorjuustuga serveeritult näiteks eelroana, või vahepalana.


Retsept selline

5 dl peenelt tükeldatud või küügikombainis peenestatud punast paprikat
2,5 dl tükeldatud või purustatud rohelist paprikat
2-3 purustatud jalapeno pipart
2 dl õunaäädikat
1 pk pektiini (pulbri näol, mitte vedelat)
10 dl suhkrut

Aseta kõik peenestatud piprad potti koos äädika ja pektiiniga kõrgele kuumusele, ning aeg ajalt liigutades lase mulinal keema tõusta. Keemisel lisa kiiresti korraga suhkur, ning uuesti keema, keeda pidevalt segades 2 minutit. Tõsta pott pliidilt, koori pealt vaht, ning tõsta keedis purkidesse nign sule õhukindlalt. Pikemaajaliseks väljaspool külmkappi säilitamiseks peaks purgid tagurpidi keerama ning räti all vähemalt kolm tundi soojas hoidma, kui aga plaan moosi teistegagi jagada ning külmkapis hoida, piisab õhukindlast sulgemisest.

Ärge laske end ehmatada suhkru tohutust kogusest. Tundub küll palju, aga korraga kasutatakse määret siiski küllaltki vähe, nii et purgitäis kestab päris kaua.

Meie pakume pipramoosi külalistele, kes niisama teed või kohvi on jooma tulnud, või ka külalistele, kes õhtusöögile on tulnud, sel juhul eelroana. Imehea!
laaneorg posted @ 13:46 - Link - kommentaarid (6)
20 Jaanuar 2007
Nostalgia radadel.

Koolilapsena oli mul ema kootud punane baret. See sobis pähe panna just siis kui ilmad veel päris külmad ei olnud, aga jahedad juba, nii et hoolitsev ema last uksest ilma peakatteta välja ei lasknud. Pahatihti lendas mu punane baret koolikotti niipea kui bussis istusin. Keegi teine ei käinud ju veel mütsiga! Minu õnneks istusin mina bussi peale esimeses peatuses, seega ei näinud mind keegi baretiga bussi astumas... Tagantjärgi kipun arvama, et küllap nii mõnegli teisel peaktatted kotti rändasid, kui koduuksest välja said.

Interweave Knits talvises numbris ahvatles mind tegema üks vest. Juhtus olema selletarvis mul punane lõng. Kui vest valmis sai, ei saanud ma kuidagi kudumata jätta ka samas nubris olevat baretti. Nüüd kannaksin baretti suurima hea meelega!
Siit tuleb aga mõni aga. Aga nr.1 - Liiga suur sai. Peaks üles harutama ja tiba väiksema tegema, ent kohe seda küll ette võtta mahti ei ole. Aga nr.2 - Ühel baretikandjal peaks olema armas ümaramat sorti nägu õigete proportsioonidega, või vähemalt ilusad lopsakad juuksed alt välja piilumas, mul pole kumbagi. Nii ma siis nüüd ei teagi, kas jätan ta praegusel kujul nostalgiliselt lapsepõlve meenutama, või hakkan ikka kandma ka...

Suure inimese häda on üldse see, et midagi ei paista seljas ilus, kuna riideid aga kandma peab, siis peab sinna selga ju midagi sätitama.

Paar detaili lähemalt ka. Vesti juures on huvitav see, et enne äärekandi kudumist kootakse horisontaalses soonikus nööbiliist, annab minu meelest huvitava efekti. Huvitav on ka soonikus taljeosa. Bareti kudumist on alustatud pealaelt, alumine serv vormitud taas kord soonikut kasutades. Mina lisasin omapoolse panusena väikese musta tikandi reljeefsust rõhutama.

laaneorg posted @ 19:15 - Link - kommentaarid (10)
17 Jaanuar 2007
Unustuste hõlmast.

Paar päeva tagasi lõin käärid sisse ühele kangajäägile. Asi on välja lõigatud ning ootab valmisõmblemist. Täna otsustasin õmblusmasina välja tarida ja väheke õmmelda. Õega msnis teineteise käsitöölistest tegemistest ning minu õmblemisplaanidest rääkides meenus, et blogisse on jäädvustamata minu selle talve lemmik kostüüm. Õmblesin ta valmis juba enne jõule, siis sain teda uhkelt laste laulmist dirigeerides kanda...
Tegemist on küllaltki jämedakoelise villase materjaliga. See robustsus mind just võluski, mantliks on kangas liiga hõre, seega valmisid seelik ja jakk. Nüüd, kus meie +7 kraadisest talvest on saanud -14, leiab see kostüüm kindlasti rohkemgi kasutust.



Veel tahan jäädvustada ühte lihtsat kreemi kleiti, mida kannan roosisalomoniga ning esimese katsetusega ehetevallas - lihtsalt tamiilile aetud klaaspärlid.


Tänastest õmblemistest siis jälle edaspidi, üldse on nii, et kui "päevikut" ikka korralikult ei täida, siis vajub nii mõnigi asi unustuste hõlma... Tundub, et sellest hõlmast on mul veel paar asja vaja välja sikutada.
laaneorg posted @ 14:52 - Link - kommentaarid (10)
10 Jaanuar 2007
Ise tegemine.

Mõne asjaga on nii, et kohe pean proovima neid ka ise teha. Ka sellepärast, et muidu neid ei teekski, aga kas kuskil nähtud, või kellegi poolt tehtud ja ongi vaja mul ka proovida. Alles eile küpsetasin esmakordselt itaalia biscottisid, said maitsvad küll, aga ma olen kindel, et ei oleks iialgi neid teha proovinud, kui mu meheõde viimase külastuse juurde kodutehtud biscottit pakkunud ei oleks.
Traadiväänamisi ja muid pärlitöid olen siiani ainult suure aukartusega piilunud ja kogu selle ilu juures ahhetanud. Pidasin enda jaoks liiga kõrgelennuliseks... Kui aga jõuludeks kinkekaart sülle kukkus, lunastasin selle mõistagi pärlites ja traatides ja tangides ja muudes jubinates. Öeldakse, et julge hundi rind on rasvane, öeldakse veel, et harjutamine teeb meistriks, ja seda ka, et kes ei tee, sellel ei juhtu.
Suur maani kummardus mdm beadaloti ees! Uurisin tema õpetusi ja tema antud linke ning pärlimängude õpituba mitu päeva ning haarasin härjal sarvist. Esimeseks katsetuseks valisin enda kokku keerutatud savipärlid, et poleks liiga kahju kui liiga kaugele aia taha asi läheb. Fotod kahjuks kriitikat ei kannata, ehete pildistamine on kunst omaette.
Esimese tööna proovisin paela sõlmida, ei tundunud nii hirmus kui traadiväänamine...


Teiseks pusserdasin kokku keti, organsa, minipärlid tamiilil ja savijubinad. Kaelas tehtud pilt on selline õhulisem ja meeleolukam, kui diivanil pildistatu, annab minu meelest paremini ehte iseloomu edasi.



Veel seda ka, et mul on ikka ütlemata mõistev mees. Ma pole ennast pärlivallas veel kuigi võimekaks tõestanud, tema aga juba ostis mulle omaenese algatusel väikesed mõnusad topsikesed, kus pärleid hoida, imepeened pintslid ka, kui ma peaks tahtma oma savipärlitele käsitsi peale maalida. Kudumiseks on ta mulle hulga stitchmarkereid kokku keerutanud ja korve ning muid rippuvaid hoiukohti lõngadeks paigaldanud. Oi, ta on armas!
laaneorg posted @ 03:28 - Link - kommentaarid (17)
08 Jaanuar 2007
Baleriini peleriin.

Just sellise nime sai endale vastvalminud õlasoojendaja, mida Leili33 mustri näol ja Kriuks2 valmiskujul juba tutvustanud on. Kudusin teise küll kaks mustrikorda laiema, kui originaalis aga ikka tundus tibi seljas etem kui minu seljas, kasvuruumi preili jaoks ju on... Pealegi senise kasvutempo juures pean valvama, et see talle enne väikseks ei jää, kui selga saab.
Nii, et peleriin baleriinile. Kui ei oleks käsitöö blogiga tegemist, võiks mõned pildid baleriini uusimatest tantsusammudest üles panna, kui just koreograafilist inspiratsiooni ei saaks, siis kõhutäie naerda kindlasti. Õlakattega aga tantsimast keelduti, väitega et siis kaob kudum liigutuste taha ära...

laaneorg posted @ 20:47 - Link - kommentaarid (20)
05 Jaanuar 2007
Teistmoodi tegemisi.

Ühe jõulukingina sain väikse plekist kaanega purgi, peal kirjas, et suhkrut sobib sinna sisse hoiule panna. Tegin purgi lahti ja seest vaatas mulle vastu hunnik penoplasti jubinaid ??:
Hakkasin neid sealt välja kookima lootes ja aimates, et küllap selles purgis midagi ikka peidus on. Kuskil jubinate vahel oli mingi paber, mis paistis nagu mingi agregaadi kasutusjuhend, tuiskasin selle pikema jututa kõrvale ning kaevasin edasi. Purgi põhjast leidsin viis kivi . Täiesti tavalised kivid... Pettumus pidi mu näost nüüdseks väga selgelt välja paistma, sest kingi andja itsitas jultunult mulle otse näkku.
Ütlesin viisakuse poolest aitäh ning hakkasin jubinaid ja juhendi paberit tagasi purki toppima. Hea oli, et paberile veelkord pilgu peale viskasin, ei olnud juhend, oli Kinkekaart! Minu lemmikpoe kinkekaart!!!
Mitte ühegi teise kingituse peale ei mõelnud ma nii palju kui sellele. Tarvis otsustada, mida endale soetada, kas lähen vana rada ja ostan endale lõngu,vardaid ja muid kudumise heegeldamise, õmblemise vidinaid, või hoopis midagi sellist, millega ma enne üldse tegelenud ei ole?
Ostsin uusi ja huvitavaid asju. Kuna teeme oma piigale nukumaja, siis ostsin suuremal hulgal cerniti laadset savi, et majasse keraamikat ja muud vidinaid voolida, salamisi mõtlesin, et proovin siis ehk mõne ehte tegemise ka ära, sealt see pall veerema hakkaski. Nüüd on mul tarvis hoolega ennast pingutada, et oma ostusid õigustada, teha tuleb palju sellist, mida ma varem teinud ei ole...

Üks huvitavaid oste oli Mod Podge, mis toimib nii liimi kui viimistlusvahendina.

Korgist tassialuste toorikutest valmisid tassialused, millel pildid meie lastest läbi aastate. Pildid printisin tavalise paberi peale, liimisin nad korgile ning mökerdasin Mod Podgega üle. Proovisin nii värvilisi kui mustvalgeid, endale meeldisid mustvalged rohkem. Selline võimalus siis mälestuste jäädvustamiseks. Kingidee pole ka paha näiteks vanavanematele.


Räägin veel ühest vidinast nimega tri-bead mold. Sellega saab teha ühesuuruseid 3D helmeid.

Esimesed katsetused siin, nagu iga uue asja puhul vajab käsi veel kindluse saamiseks natuke harjutamist. Katsin helmed peale küpsetamist jällegi Mod Podgega, lisas läiget.

Mõtteid, mis nendega teha, on, eks vaatame, kas need ka vääriliselt teostuvad.


laaneorg posted @ 15:36 - Link - kommentaarid (15)
02 Jaanuar 2007
6. klassi õpilase sündroom.

Sattusin kunagi mõneks ajaks elama korterimajja, mida suisa õpetajate majaks kutsuti. Seda selle tõttu, et väikese alevi suur osa õpetajatest just selles majas elas. Minul selleks ajaks kõne all olev alevi kool seljataga, vanuse poolest kuulusin ka juba täiskasvanute hulka, sisimas aga... nii kui mõne kunagise õpetajaga maja juures trehvasin, hakkasid kepsud kergelt värisema... Osand kohe millestki rääkida nende auväärt pedagoogidega, kui just koridori koristamise kord küsimuse all ei olnud.
Nüüdseks olen ise ka õpetaja ametit pidanud. Oma õpilasi kohates tunnen erilist ja siirast rõõmu, pean aga ka tunnistama, et enamus neist jäävad ikka minu õpilasteks, ehkki keegi neist veel päris täiskasvanu pole.
Sarnane õpilase sündroom lööb mul praegu natuke isetegija keskkonnas välja. Pole mõnda aega saand mahti foorumit ega blogisid lugeda, mis on iseenesest minu kaotus. Aga uue postituse panemiseks pidin veidi nö julgust koguma, olen ma ju omapoolse toetuseta (loe kommentaarideta) jätnud sel kiirel Jõulude ning aastavahetuse perioodil toimuva. Kiz juhtis mu tähelepanu sellele, et kommenteerimine ja foorumis sõnavõtt ei ole kohustuslik, ega ta olegi. Ma lihtsalt vaatan asjale sellest küljest, et minu jaoks on siinne kogukond oluline, blogi võiks ju mujal ka pidada. Kui üldse sõna võtan, siis ikka tõega ning loodan, et see siis ka kellelegi kasuks ja julgustuseks on.
Mis muud, kui kaotatut tagasi tegema. Ärge siis imestage, kui keegi oma paari nädala tagusele postitusele äkki minu kommentaari leiab.
Tänase jutu lõpetan ühede vanutatud sussidega, mis kuidagi Jõuludeeelses saginas välja jäid. Kingikotti läksid nemadki. Homme aga räägin uuematest ja põnevamatest projektidest, mille kallal kätt harjutanud olen.
Kõige tähtsam kõige viimasena -
IMEILUSAT UUT AASTAT TEILE KÕIKIDELE, MU BLOGISÕBRAD!
laaneorg posted @ 01:01 - Link - kommentaarid (11)
162072 visitors