Kaks kombet.

Ma pole suur projektides osaleja siiani olnud, TK Üleriided lastele projektis aga otsustasin osaleda. Tänase päeva seisuga on pildile püütud kaks kombet. Üks kevadine lilleline, teine rohkem nalja viluks kombeks nimetatud kostüüm. Hea tahtmise korral saab ilma mütsita toda teist kanda ka iga päev kui pikk saba ette ei jää...

Kevadkombinesoon.
Lõiked ise konstrueeritud
Materjal: Pealisriideks veluur (töö juures ei jäänud see kuidagi ostjatele näppu, oli tarvis midagi valmis õmmelda, et kangas müüma hakkaks.)
Voodriks flanelleeritud atlass (uhke nime mõtlesin nüüd välja, aga kuidas teisiti nimetada sellist voodririiet, mille pahem pool flanell on?)
Aplikatsioonid vildist.
Suurus 86 cm




Hiireke
Lõiked Simplicity Nr 3598
Materjal: Fliis, kunstkarv, puuvillane trikotaaž voodriks, põskede täidiseks vatiini.

Trallitavad talled.

Üks töökaaslane hakkab vanaemaks saama. Ta avaldas kunagi soovi, et oleks jube hea kui saaks oma tütrele beebi jaoks ühe käsitsi kootud komplekti nö. Heirloom kingitusena anda. Ta oma ema kooks küll aga sõrmed ei ole enam nii vilkad kui varem. Ma siis mõtlesin üllatada.

Lapse sugu ei ole ette teada. Tuli teha midagi neutraalset. Beebi toa põhivärv on kollane ja teemaks talu loomad.
Teate küll seda tunnet, kui äkki hakkab pirnike peas põlema ja inspiratsioon võtab tuule alla... Tulevane ema on Hingekarjane ja mulle tundus kuidagi kohasena talu loomadest just talled komplekti peale panna.

Lõng: Baby Ull 100% Meriino vill
Vardad: 2,0 mm
Mudel: Trallitavad talled
Autor: Mina ise



Kampsun on kapuutsiga raglaan, pärlkoes servadega. Hõlmade serva ja kaeluse kaarele õmblesin tugevduseks ning venimise vältimiseks jutepaela. Kuna lapse sugu teadmata, siis ei teadnud kummale poole nööbid, kummale poole nööpaugud teha. Said hoopis aaskinnisega nööbid mõlemale poole.


Püksid on soonikus värvli ning jalustega, kahe värviga ripskoes kootud. Tagaosa mõne lühendatud reaga pikemaks kootud kui esiosa.


Kapuutsi üritasin kujundada võimalikult loomulikult pea kuju jälgima.


Kolm trallitavat talle kepsutavad kampsuni allserva mööda ringi...

Puht sportlikust huvist, mitte raasugi praktilisest vajadusest, haarasin Olümpia hakul vardad ning Norah Gaughani palju kiidetud/maatasa materdatud boolero disaini ning otsustasin sellest midagi kantavat kududa.

Pean ausalt tunnistama, et ühegi teise kudumi juures ei ole ma läbinud sellist hoolikat planeerimise etappi. Visandasin detailse taktika tolleks murdmaa suusatamise etapiks. Olgu aga öeldud, et taktikat tuli mõnel korral ka võistluse käigus muuta.
Kudumine oli põnev, pingeline, nauditav, tulemiga olen päris rahul.

Mudel: Kohandatud Norah Gaughani Cabled Bolero
Lõng: Bernat Lana 100% meriino vill
Vardad: 2,75mm



Mina tegin teistmoodi alljärgneva:

*Kaeluse kaart kujundasin lisaks veel lühendatud ridadega ning kudusin ta otse kehale külge.
*Varrukad lühendasin, kahandasin vähem ning silmused on maha nõelutud (tubulaarne lõpetamine)
*Lisasin boolerole kehaosa, esikülgedel jookseb alla üks palmik kummalgi pool, taga lihtsalt 2x2 soonik
*Küljeõmbluste kohal pisuke kasvatus puusa tarvis
*Soonik taas kord maha nõelutud - vaieldamatult minu absoluutne lemmiktehnika kudumi lõpetamiseks, arvasin siiani, et seda saab edukalt rakendada ainult 1x1 sooniku juures, aga katse eksitus meetodil leidsin, et annab kohandada parempidisele koele ja 2x2 soonikule.
*Kinnisteks kasutasin pisikesi peidetud trukke.

Isetegemiste tagantjärgi üles tähendamine.
Vol 1

Üks pisike puuvillane kampsunike aastasele piigale.
Lõng: Knitpicks Shine Sport (jääkide ära kasutamine)
Vardad: 3,5mm
Mudel: Minu enda ülalt alla raglaan.



Kinnise liistu serva kaunistab krousitud organza pael. Kinniseks trukid ning kinnise liistu vastas on jutepaelast tugevdus.
Pidevas liikumises modelli pildile saada on aga omaette väljakutse...




Kui kellelgi avaneb võimalus seda lõnga tellida või soetada, soovitan soojalt. Modaali sisaldus lõngas teeb temast imepehme siidise puuvillasegu, millest lausa lust kududa.

Eelmise postituse täienduseks nii palju, et ei, mu abikaasas ei ole tilgakesti šoti verd. Mingil ajal hakkas ta huvi tudma tartanite (kas nii nimetatakse ka eesti keeles kildi kangast?) vastu. Avastas siis, et ka Eestil on oma tartan sobiva sini-must-valge värvikombinatsiooniga - Šotimaa kingitus Eestile.
Esimene kilt valmis tal selline (mitte küll eesti tartanist) -


Tegemist on mehega, kes oma uudishimu ajel tegutseda julgeb. Kas ma mainisin, et eelmisel suvel silkasid meie pere mehed maal ringi sarongidega?

Ja sari on kanda üllatavalt mugav, peab ainult natuke harjuma maani ulatuvas saris trepist üles minemisega.

Kilt ja sari.

Meie magamistoas riidekapis on kaks uut riideeset. Minu poolel on sari ja mehe poolel on kilt.

Juba mõnda aega on minu mees kiltide vastu suurt huvi tundnud. Uurinud ehtsaid šoti kilte, vaadanud igapäevaseid kildi variante. Lõpuks ostis poest, kus töötan oma provintsi - Ontario - kanga ära.
Ühe argipäevase kildi oli ta varem juba endale õmmelnud. Uut tahtis rohkem traditsioonilist teha. Püsivus, täpsus ja ind, millega ta sellele tööle pühendus, on igati kiitust väärt. Mitu õhtut rullis ta oma kildi jälle lauale lahti ning mõõtis ning sättis volte...
Mina kudusin sukad. Tema toodud lõngast. Järgmine kord lubas mul ise lõnga valida kui mingi kudumi mult tellib. Üldiselt pole viga, aga natuke liiga jämedast lõngast kole soojad sukad said.


Kildinõelale keeras lendõngega kalastust harrastavale mehele kohaselt kärbse külge.

Nii palju mehe tegemistest.

Mina töötan kollektiivis, kus päris mitu indiast pärit naist töötab. Päris kaua on nad üritanud mind sarisse mässida (pikad inimesed pidavat saris jube head välja nägema). Lõpuks sai minust uudishimu jagu ja julgesin katsetada väga tagasihoidlikku sari. Juhised sain nii autentsed kui võimalik. Uskumatult naiselik tunne on sari kanda. Mulle meeldis. Arvan, et võtan oma sari kaunistamise täiendamise veel ette.


Pluusil on tagasihoidlik tikand ja sari ennast kaunistab hetkel vaid litrite rida.