Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
12 Juuni 2016
ÕEPOJA KINDAD JA KIIEV 3


Mõni aeg tagasi tegin õepojale arhailise tikandiga, klapiga kindad. Ta oli nendega väga rahul. Aga need ei olnud masinaga pestavast lõngast ja pärast seda kui õde oli nad hajameelselt paar korda pesumasinasse visanud, jäid nad lootusetult väikeseks. Poiss veab neid ikka vapralt kätte, aga tundsin siiski kohustust uued teha. Seda enam, et õetütrele ju kudusin kah uued, kui ta endal ühe kinda ära kaotas. Kuna pärast uute kinnaste valmimist tuli ka kadunud kinnas välja, siis on tal nüüd kaks paari, vennal aga ainult üks, nii et ilmselge ebaõiglus.
Võtsin oma mütsist ja kinnastest üle jäänud lõnga, mille masinas pestavus on kontrollitud, ja tegin uued.



Jälle poolikute sõrmedega ja peale tõmmatava klapiga. Kuna lõng on värviüleminekuga, on sõrmed jälle erivärvilised, aga poiss ütles, et kõlbab küll. Ja tikandit nõudis kah.



Kasutasin lõngakera erinevaid osi, et oleks kenasti kokkusobivad värvid, aga sekka pistsin ikka natuke erksamat kollast ja punast kah Kuigi ma arvan, et linnusilmpistet vist arhailises tikandis ei kasutatud eriti...aga vast ei ole väga suur patt.
Kindad pole veel üle antud, nii et „käes” pilti jälle pole.

Jätkan ka heietust Kiievist.
Kiievi kesklinna piirkond on üsna kaootiline, enamasti on seal suured korrusmajad ja mitte eriti vanad. Aga üks kena piirkond, kus tuleks Kiievis käies kindlasti jalutada, on Andriiski spusk.



See on natuke nagu turistipiirkond, vähemalt nädalavahetusel oli seal palju rahvast. Tänava ääres olid suveniiriletid ja mitu kohvikut/söögikohta.



Sinna pääseb näiteks eelmises postituses näidatud koleda välisministeeriumi vasaku nurga tagant. Või siis alt, Dnepri jõe äärest tulles saab funikulööriga üles sõita. Pilet maksab naeruväärsed 10 eurosenti ja vaatamisväärsus on ka karmide näojoontega memmed-funikulöörijuhid, kes ülima väärikusega seda rutiinset tööd teevad.



Turistipiirkond tähendab siiski eelkõige venekeelseid või ukraina teiste piirkondade turiste. Meiesuguseid välismaalasi oli seal ainult paar-kolm. Samas oli seal üks agar rätimüüja, kes kohe meid nähes paristas ette rätiku hinna ja teatas ka silma pilgutades inglise keeles, et „onli tjen djollars” Ostsingi temalt ühe räti ära, et kohalikke inimesi toetada.



Andriiski allosas on ka Mihhail Bulgakovi majamuuseum. Loomulikult majas nr 13 Nädalavahetustel on seal päris palju rahvast ja sisse pääseb ainult rühmade kaupa, nii et aeg tuleb üldiselt broneerida. Aga e-kirja saata pole muidugi mõtet Ja giid räägib vene keeles.



Tillukeses fuajees läbi klaasuste piiludes paistis see tavaline maja, kus vanaaegne sisustus ja klaasvitriinides määrdunud kindad ja vihmavari, näiteks. Väljapaneku juures mingeid selgitusi ei paistnud, nii et kõik sõltub giidist. Kuna nagu öeldud, minu kaasa vene keelt ei oska, jätsime ka selle vahele.
Ukraina parlamendihoone asub ilusas pargis uhke Mariinski palee juures, aga palee oli remondis ja parlamendi ümbruses oli kõik vaikne



Vaatamisväärsuste nimekirjas on ka ooperimaja



Meie sealviibimise ajal tähistati Kiievis Euroopa päeva. Mitte just eriti euroopalikul moel pääses kirikuesisel väljakul toimuvale perekontserdile ainult metalliotsijate kaudu ja päikeselisel pühapäevahommikul mustades ülikondades turvameeste kohalolek tuletas kohe meelde, et tegelikult on Ukrainas ikkagi ärev aeg. Või lihtsalt teine mõtlemine veel.



Aga euroopalikkus oli küll väga esil ja nende meeltes ja mõtetes.



Ja rahvuslus. Ukraina lipuvärvides naps ühes moodsas kesklinna baaris.



Selle baari noore ettekandjaga ajasin ka paar sõna juttu (ikka vene keeles) ja küsisin, kas sõjategevus on ka turistide hulga vähendanud. Tema kinnitas, et eriti ei ole, et käivad peamiselt ukraina enda ja ka venekeelsed turistid, aga ka Euroopast, näiteks Saksamaalt. Lisas, et sõjategevus on ju nüüd juba raugemas kah. Ja kohe nähvas kõrvalt tüdruk-ettekandja: „Kas ikka on?” Sellest tegin järelduse, et nad väga tahavad, et kõik oleks normaalne, aga haav on hinges. Sel päeval oli Kiievis ka meeleavaldus, kus noored nõudsid, et Ida-Ukrainas ei tohi eraldi valimisi teha (mis Venemaa nõudmisel Minski rahulepingusse sisse on kirjutatud) ja rõhutasid intervjuud andes mitu korda, et Ukraina on osa Euroopast.
Donetsk on päriselt olemas, mitte ainult uudistes kuskilt kaugelt hüpoteetilisest Ida-Ukrainast.



Muidugi jõudsime ka kuulsale Maidanile ehk iseseisvusväljakule, kus 2014. aastal venemeelne president taganema sunniti ja rahva vastu tuli avati. Tõtt-öelda arhitektuuri poolest eriti suursugune ei paista, on üsna eklektiline ja täis ehitatud metrootunneli katuseid, seosetuid purskkaeve ja mälestusmärke.



See pruunikas seal ausamba taga on hotell Ukraina, kuhu ülestõusu ajal haavatud tassiti. Selles hotellis peatusid ka ajakirjanikud ja kui tulistamiseks läks, oli koridorides liikumine väga ohtlik, sest aknast võis ka juhuslik kuul sisse lennata.



Maidani ausamba ees seistes ja teise väljakuotsa vaadates avaneb selline pilt.



Uurisin hoolega majaseinu, aga kuulijälgi silma ei hakanud. Hiljem sain teada, et kuulijälgi võib siiani näha Maidanil kasvavate puude sees. Sinna ei taibanud vaadata.



Maidanilt algab peamine tänav Kreshatnik, mis tööpäevadel on tiheda liiklusega tänav, nädalavahetustel aga muutub osaliselt jalakäijate tänavaks, kuhu ukrainlased peredega aega veetma kogunevad.



Kiievis torkas ka silma, et lisaks väga paljudele imeilusatele ja kaunilt renoveeritud iidsetele kirikutele on teine lugu, mida jutustatakse – sõjakangelaste lugu. See pole aga Teise maailmasõja lugu, mis on populaarne Venemaal, vaid kuidagi teistsugune, rõhutades patriotismi, kasakate aega ja millegipärast Afganistani sõda.
Dnepri ääres on Kiev-Rusi hiilgeaegu meenutav mälestusmärk.



Petsherska Lavra kloostri lähedale on aga rajatud Afganistani sõna memoriaal.



Tänavatel ja metroos näeb ohtralt plakateid, millel kutsutakse palgaarmeesse astuma. Palka pakutakse 7000 grivnat ehk ligi 300 eurot, mis on kolmandiku võrra suurem kui keskmine palk.



Kiiev on üldiselt väga puhas linn. Kuskil ei vedele prahti ja mingeid räpaseid kangialuseid silma ei hakanud.
Igal pool käib vilgas ehitamine ja renoveerimine. Ja kõikjal reklaamitakse uusi kortereid.
Korrusmajad on hiiglaslikud ja neid ehitatakse aina juurde. Ukrainas on ju 46 miljonit inimest ja Kiievis ligi 3 miljonit elanikku.



Euroopalik keelekasutus oli pidev rõõmu allikas



Söögikohtadest on eelistatud Itaalia ja Jaapan. Nimed on naljakad, prügikastid on sageli Ukraina lipuvärvides



Meie sattusime ka ühte Saksa söögikohta



Palju on ka Gruusia söögikohti. Söögikohtades on veel nii, et toitu ei tooda seltskonnale korraga lauda,vaid iga ports siis kui valmis saab. Leiba tuleb eraldi juurde tellida.
Söögikohtades on tavaliselt Gruusia või Itaalia vein ja Belgia õlu (stella Artois ja Leffe). Toidu kvaliteet on kõikuv, nagu ka meil, vahel hea,vahel keskpärane. Ukraina enda õlut on poes kah, aga see on 3-protsendine ja ei paistnud eriti populaarne. Naised seal kuuldavasti eriti õlut ei joo. Mõni kesklinna kõrtsis pakkus oma köögis pruulitud õlut. Veidi hägusat, aga maitsel polnud viga ja ka peavalu ei tekitanud



PRAKTILIST
Üks asi, mis mulle täiesti mõistmatuks jäi, on nende WC-kultuur. Kempsud on puhtad küll, aga isegi pärast korralikku ja kvaliteetset remonti pole näiteks muuseumide käimlatesse ostetud potte, vaid peen kahlist „auk maas” süsteem. WC-paber on aga VÄLJASPOOL kempsu. Üks rull kõigi kabiinide peale. Ja kui seda meeles ei pea, siis märkad alles liiga hilja enamasti





Raha kurss oli meie sealolekuaja 1 euro=umbes 28 grivnat (või hrivnat). Eestis pole mingit mõtet vahetada, siin on halvem kurss. Kiievi lennujaamas vahetada on ok, linnas ei pruugi kõikide pankade automaadid välismaise kaardiga raha anda, aga mõned siiski annavad. Kaardiga maksmine ei ole eriti tavapärane. Kõik kannavad ikka raharulli kaasas ja isegi hotellis hakkasid tüdrukul käed värisema, kui tahtsime kaardiga maksta (aga õnnestus). Wifi on hotellides olemas. Kaubanduskeskus on kesklinnas ainult Maidanil, aga see on peen ja kallis ja inimtühi. Omalaadsed kaubanduskeskused on maa-alustes tunnelites. Ka päris korralikud parfüümi- ja kingapoed. Vähemalt parfüümipoes on hinnad samad kui meil. Toidupoes on pisut odavam kui meil ja ka väljas söömine on odavam. Pooleliitrine õlu maksab Kreshatnikul alla euro.
Tallinnast Kiievisse läheb otselend! Alla kahe tunni ja kohal! Kui lennuväljalt linna sõidate, kasutage lennuvälja bussi (pilet 35 grivnat, ehk veidi üle euro, väga puhtad ja korralikud), sellega Harkivsky metroojaama (bussijuht teadustab lahkelt) ja sealt edasi metrooga, kuhu hing ihkab. Metroo töötab zhetoonidega, on lihtne ja soodne. Harkivsky peatuses on ka suur Rosheni (president Po-ROSHEN-ko firma) kommipood.
Kiievi lennuväli on rahulik. Inimesi seal eriti ei ole, nii et mingit järjekordades seismist vähemalt praegu ei maksa karta. Turvakontroll on EL kodanikele leebe, minul lasti igatahes linnast ostetud kommid lennukisse kaasa võtta. Ja suur tuub hambapastat. Külakosti ostmist ei maksa eriti lennujaama jätta, sest näiteks Ukraina komme lennujaamas pole (leidsin ainult ühes poes paar pakki kohalikke komme), kõikjal on Belgia sokolaad. Lindt ja Toblerone Kuigi Ukraina oma president on shokolaadivabrikant, eksole. (vabandan nende sh-de pärast, lihtsalt õiget tähte ei saa panna, tektsis jääb tühi koht). Süüa saab lennuväljal vabalt. Meie kaks korralikku praadi ja kokku kolm õlut läksid kokku maksma 22 eurot. Seal sai maksta kaardiga. Ja lennujaama poes uskumatu viinahind



Djaakuju (ukr keeles „tänan!”) neile, kes viitsisid lugeda


riis posted @ 11:56 - Link - kommentaarid (8)



356153 visits