Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
10 Juuni 2016
KIIEV 2

Niisiis kasakate hetman Bohdan Hmelnõtskõ alustas 17. sajandil koos Krimmi tatartlastega võitlust, et Ukraina alad Poola ülemvõimu alt vabaks saada. Lõpuks oli Ukraina sunnitud siiski pöörduma Moskva tsaaririigi poole, et kaitset leida ning Perejaslavi raadal nõustuti vastutasuks tsaarile truudust vanduma. (Teise tõlgenduse järgi tahtiski Hmelnitski liitlassuhteid Venemaaga. ) Sel ajal oli Moskva ainus endise Kiev-Russi territoorium, mis ei olnud võõra võimu all, ja seetõttu kuulutas Moskva end Kiev-Russi järglaseks. Venekeelsetes allikates kirjeldati nii, et kogu rahvas otsustas Venemaaga taasühineda. Ingliskeelsete allikate järgi sõlmiti siiski Ukrainale üsna soodne kokkulepe, aga Moskva muidugi ei pidanud sellest kinni. 18. sajandi keskel algas Ukraina aladel ka raju venestamine. Ukraina rahvuslased peavad 1654. aasta Perejaslavi raadat kurvaks Ukraina iseseisvuse kaotuseks.



Kogu see ajaloo ümberkirjutamine eri võimude ja eri poliitikahuvide silmade läbi on pannud kõiges kahtlema ja jälle tuleb tõdeda, et Ukraina ajaloost on üsna raske ülevaadet saada. Kohalikus ajaloomuuseumis me ei käinud, sest mu kaasa ei oska vene keelt ja vastus järelepärimise peale ingliskeelsete tekstide olemasolu kohta tuli alles siis kui olime juba Tallinnas tagasi: Ukraina ajaloo muuseumis on inglise keelne tõlge vanema ajaloo väljapanekul kuni I maailmasõjani. Noh, ega need kiviaegsed leiud ju väga ei huvita, kui on vaid mõni päev aega linnaga tutvuda

Hmelnitski ausamba juurest paistab juba järgmine kaunis renoveeritud kirik. Püha Miikaeli kuldse kupliga klooster.



Selle 11. sajandi kloostri otsustasid nõukogude võimud 1930ndatel aastatel lammutada, kuna nende sõnul oli seda korduvalt ümber ehitatud ja sellega ajalooline väärtus rikutud. Ukraina arhitektid, ajaloolased ja arheoloogid kirjutasid otsusele vastumeelselt alla, välja arvatud üks, Mõkola Makarenko, kes suri hiljem Nõukogude vanglas.



Klooster otsustati lammutada, et asemele ehitada Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi keskväljak. Selle võika tööga tehti ka algust, tassiti laiali ikoonid ning lasti õhku kellatorn ja kuldsed kuplid. Mõned arhitektid soovitasid maha võtta ka Hmelnitski ausamba ja eelmises postituses näidatud Püha Sofia katedraali, aga õnneks see ei saanud teoks.
Kogu koletust plaanist sai püsti ainult praegune välisministeeriumi hoone ja siis hoog õnneks rauges.



Mõnda aega tegutses kloostri aladel spordiväljak ja kloostri Püha Johannese refektooriumis oli riietusruum



Refektooriumi juures õnnestus pildile püüda ka mõnusad ukraina rahvalikes rõivastes inimesed. Neid oli palju liikvel. Võib-olla seetõttu, et sel nädalavahetusel olid euroopa päevad, aga võib-olla nad kannavadki neid usinalt, kuna rahvuslikud tunded on praegu esil.
Igatahes 1970ndatel aastatel tehti plaane kloostri taastamiseks, aga tegudeni jõuti alles siis kui Ukraina taasiseseisvus
Kloostri väljakul (ja välisministeeriumi ees) on Püha Olga (koos kahe apostliga) monument. Vürstinna Olga sündis umbes aastal 890 Pihkvas püüdis esimesena Kiev-Russis ristiusku levitada.



Olga oli üks kange mutt. Drevljaanid tapsid tema mehe Kiievi Igori ning tahtsid et Olga abielluks drevljaanide printsi Maliga ja teeks temast KievRusi valitseja. Olga keeldus, sest tahtis ise valitseda ja hoida trooni oma pojale, kes isa surma ajal oli 3-aastane. Siis saatsid drevljaanid Olga juurde kakskümmend oma parimat meest, et teda veenda. Olga aga lasi nad elusalt matta. Siis saatis ta printsile sõna, et on abieluga nõus, saatku oma väärikad esindajad talle järele. Kui ülikud saabusid, pakkus Olga neil teekonnast puhata ja end värskendada, lükkas aga pesuruumi uksed kinni ja lasi kõigele tule otsa panna. Nüüd olid drevljaanide liidrid ja targemad pead mängust väljas ning ülejäänud hõimu oli juba lihtne alistada.
Aga kauneid kirikuid on Kiievis palju ja neid restaureeritakse hooga. Püha Sofia ja Püha Mikaeli kirikutega käib kokku ka kuulus koopaklooster Pecherska Lavra, mis on samuti UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud



Kiievi Pechersk Lavra on rajatud 1051 ja on idaslaavlaste vanim kooster. Muidugi näitas selle rajamise koha kenal künkanõlval kätte jumala sõrm ja seal on ligi kahesaja pühaku säilmeid, nii et usklikud tulevad sinna kokku lähemalt ja kaugemalt.



Osa kloostri territooriumist on lahti tasuta, aga viisakas on, kui naised katavad pea rätikuga.



Klooster on kuulus oma koopahaudade poolest. Sinna pääseb giidiga. Kloostri aia taga vist müüakse kah pileteid, aga meie ostsime seest. Venekeelsed rühmad lähevad tihedalt ja pilet on mäletamist mööda 1 euro kandis. Meie võtsime ingliskeelse giidi, lootes kloostri ajaloost paremat ülevaadet. Olime ainsad, kes ingliskeelset giidi soovis, tüdruk tuli kohale kiiresti ja teenus maksis ainult kümme eurot (kuna meid oli kaks, siis 5 eurot inimene). See on tee ülemistesse koobastesse:



Kui kloostri territooriumil otseselt keegi pearätti ei nõua, siis koobastes on nii pühad säilmed, et seal on rätt kohustuslik ja pükstes või lühema seelikuga naistele antakse ka hõlmikseelik, mille saab endale ümber siduda. Pilti seal teha ei tohi, nii et püüan kirjeldada. Koopad on üsna soojad, sest käigud on kitsad ja inimesi palju, valgustuseks on küünlad. Seinad on valgeks värvitud ja pühakud on kenasti klaaskirstudes ja kuldetes riietes, nii et midagi õudset seal ei ole. Veidi kõhe on see, kuidas kõik inimesed seal pea kõiki pühakukirste andunult suudlevad, nii et klaasist kirstukaaned on hägused ja pisikute määra ei suuda isegi ette kujutada
See on tee alumistesse koobastesse:



Giiditüdruk oli indu täis ja vuristas meile ette umbes kolmekümne pühaku eluloo. Enamasti ikka sellised, et mees oli juba lapsest saati haige (või alandlik, või kurvameelne vms) ja tahtis kloostrisse, et terveks saada ja vanemad olid algul vastu, aga siis ikka lubasid ja lõpuks 3 päeva enne surma vms andiski jumal tänutäheks alandlikkuse eest tervenemise. Mõned läksid päris äärmustesse ja matsid end juba eluajal koopasse. Seal olid seintes sellised väikesed orvad, kus nad aastaid elasid ja palvetasid. Sööki ja vett anti neile umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga augu kaudu ja ka kongis oli ruumi nii vähe, et käsi laiali sirutada ei saanud. Üks olla seal lausa 70 aastat sedaviisi augus elanud. Ja muidugi sai pühakuks. Aga kas seda ikka uskuda võib... Giid eriti kloostri ajaloost ei rääkinud. Ei tea, kas ei teadnud või ei osanud inglise keeles selgitada. Ei vastanud isegi küsimusele, kas klooster Teise maailmasõja ajal ka kannatada sai. Rääkis ainult, kuidas sakslased olid tahtnud koobashauad rüüstata, kuna ei uskunud, et seal tuhande aasta vanused säilmed on, aga kui ühest pühakust hakkas täägitorke peale verd jooksma, pagesid sakslased ja tunnistasid, et see on tõesti püha paik. Ja giid rõhutas, et see on vale arvamus, et surnukehad seal sobiva kliima tõttu säilinud on, vaid see on ikka jumala teene.



Aga üks rahulik paik on see kahtlemata, nagu ka meie Kuremäe klooster.
Kogu territooriumi läbi käia ei jaksanudki.



Natuke on veel rääkida ja ühed kindad kah näidata
riis posted @ 19:51 - Link - kommentaarid (1)



356153 visits