RETROKINDAD


Õetütar kaotas oma arhailise tikandiga kinda ära.Ühe. Aga kuna see oli poolikute sõrmedega ja pealekäiva labaosaga, siis oli tal muidugi kohe vaja uusi samasuguseid. Kaalusingi, kas teha ainult üks uus, aga siis tuli mulle meelde, et see oli ju lõngajäägist, seega pole mul enam samasugust lõnga. Päris täpselt samasuguseid ei viitsinud tegelikult teha kah.
Olen juba tükk aega mõelnud proovida midagi retrot. Vesti või midagi. Vanainimestele (endale) ei saa ju retrot nagu teha, sest see tundubki vananenud, aga noorte seljas on väga värske. Niisiis proovisin kinnastel teha retrot, hea väike pind. Algul tegin triibulised ja siis silmasin pikitriibud peale.



Lõng on harutatud. Enda müts, mis mitu aastat kapis kandmist oodanud ja sall, mida ikka olen kandnud paar korda, aga kuna samast lõngast müts oli nõme, siis kandsin ka salli harva. Lisaks olid need pestud ja seega kindlad, et ei anna värvi ega tõmba kokku. Laste kinnaste masinas pestavus on väga oluline



Sõrmed tegin soonikus, et servad tagasi ei rulliks ja läksin jälle kergema vastupanu teed, korjates labaosa jaoks kindaseljalt silmad üles. Kindaseljal jääb see küll näha, aga kuna põhiosa ajast on nagunii klapp maha keeratud, siis see ei häiri



”Käes” pilti ei saa seitsmeaastasega eriti teha, sest tal on kogu aeg kiire Hetkeks õnnestus ta siiski kapi äärde paigale meelitada