Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
10 Veebruar 2014
KÄSITÖÖTA PUHKUSEREIS 4

Teekond Cordobast Sevillasse kulges peamiselt mööda kiirteed. Osa sellest oli maksuline (ligi 8 eurot), nii et tuleb valvas olla: kui maksta ei taha, saab kuni teatud hetkeni veel tavalisele (veidi aeglasemale) teele pöörata. See koht ei ole kuidagi eriliselt märgistatud, seega tuleb hoolsalt kaarti vaadata. Maksuliselt teelt enam kõrvale pöörata ei saa ja ühel hetkel on lihtsalt poom ees ja tuleb raha ära maksta. Meie valisime selle tee teadlikult, sest ei tahtnud pimeda peale jääda.
Kui teel Malagast Cordobasse ääristasid teed oliiviistandused, siis Cordobast Sevillasse laiusid kõikjal apelsiniaiad. Praegu ongi saagikoristuse aeg, osa puid oli veel apelsinide all lookas, osa aga juba puhtaks korjatud. Tee äär oli täis ka kurepesi. Võib-olla ka mõni meie mailt lõunasse lennanud kurepaar, mõtlesin ma

Teekond Cordobast Sevillasse oli vist küll kõige lõbusam päev kogu puhkuse jooksul.
Minu kaasa on varem, 80ndatel aastatel Hispaanias käinud ja siis ei osatud isegi hotellides inglise keelt. Seekord aga polnud vähemalt turismikohtades keelega mingit muret, inglise keelega saab hakkama ja mu mees pursib veidi ka hispaaniat. Aga mitte kõikjal
Nagu ikka reisimeestel, läks ka meil kõht tühjaks ja tee ääres oli just sobiv küla, mis reklaamis suurelt inglise- ja hispaaniakeelsete siltidega oma söögipaiku. Keerasimegi sisse. Söögipaik oli talviselt tühi. Ainult kaks kohalikku taati vahtis leti ääres valjult juttu ajades telekat. Köögist ilmus leti äärde väike rõõmsameelne proua ja hakkas kohe kiirelt midagi hispaania keeles seletama. Mu kaasa püüdis selgitada, et me tahaksime süüa ja antagu meile menüü. Proua oli lahkesti valmis pakkuma ”macarooni”. Mees laskis selle kõrvust mööda ja nõudis ikka visalt menüüd. Proua läks üha rohkem ähmi täis. Kordas muudkui ”ingleese” ja ”espaniol”, andes mõista, et inglise keelest aru ei sa. Mina patsutasin endale vastu rinda ja püüdsin selgitada, et olen täiesti ”ingleese”, siis osutasin sõrmega mehele, ütlesin ”espaniol”, näitasin sõrmedega juurde, et natuke ja lisasin, et ”pekinjo espanjol ”(väike või veidi). Lootuses, et naine saab aru, et natuke hispaania keelt me siiski oskame. Tema kordas selle peale õnnelikult ”pekinjo” ja naeris laialt. Minu mees, kes oli süvenenud seinale tahvlile kirjutatud menüüsse, elavnes, registreeris sõna ”pekinjo” ja kukkus vastu vaidlema, et mitte mingil juhul ”pekinjo”, mõeldes selle all, et tahame ikka päriselt süüa, mitte väikest suupistet ning küsis uuesti menüüd. Proua sattus uuesti segadusse, aga äkki välgatas ta silmis mõistmine, ta kadus taharuumi ja ilmus välja umbes 10-aastase poisiga. Poisike naeratas laialt. Proua oli sama õnnelik, osutas näpuga poisile ja kordas ”ingleese”. Mõeldes sellega ilmselt, et lapseke on kooliharidust saanud ja oskab inglise keelt. Hih, mina vaatasin, et asjast asja ei saa. Küsisin konstruktiivselt, kuigi grammatikareegleid eiravalt: ”Makarooni con pollo?” (”kas makaronid on kanaga”). Proua raputas pead ja ütles ”con pekoni”. Poisike torkas õnnelikult vahele ”Chikenn!!!” ja naeratas jälle laialt. Minu mees torkas jälle vahele midagi menüü ja toitumise teemal. ”Aga pollo con...pataata (kartul) või millega?” küsisin ma rahvusvaheliselt. Naine noogutas õnnelikult, et ”con pataata!” ja jooksis jälle taharuumi. Poisike kordas ajaviiteks veelkord ”Chikenn”. Mina noogutasin teadjalt: ”Pollo on Chicken jah” ja püüdsin sõbralikult naeratada. Proua ilmus tagasi koos abikaasaga. Kes omakorda hakkas midagi hispaania keeles vuristama. ”Pollo con patata!” katkestasin ma tema vada enesekindlalt ja minu mees, kes selleks ajaks juba oli menüü nõudmise tulutusest aru saanud, lisas alistunult, et ”Dos platos (kaks taldrikutäit)”. Ja saimegi koos friikartulitega. Meile pandi isegi valge paberist lina lauale. Ja vahtisime koos taatide ja perekonnaga telekast hispaaniakeelset pardijahiõpetust

Kõht täis ja meel rõõmus jätkasime teed Sevillasse. Jällegi oli meil hotelli sõitmise õpetus Google-mapsist välja prinditud ja jälle tekkis viimasel kahesajal meetril tõrge. Pärast KOLMANDAT korda läbi vanalinna seiklemist otsustasime, et jätame auto tänavaäärde ja mina katsun hotelli jalgsi üles leida. Vaevalt sain ma autost välja, kui kargas tänavakohvikust ligi mingi mees ja kukkus karjuma. (hiljem sain aru, et nad räägivadki nii, kätega vehkides ja valjul häälel). Arvasin, et ta tahab selgitada, et siin ei tohi parkida (noh, see oli niigi ilmselge, sest parkimnist keelav märk oli otse meie auto kõrval). Tegin õnnetu näo, toksisin hotelli tellimust ja püüdsin välja öelda selle nime. Mees heitis pilgu paberile ja andis märku, et tema näitab meile teed ja sõitku me sabas. Ja pistis jooksu Meie tema kannul Telliskivi alt läbi (kusjuures tuletagem meelde, et tegevus toimus KITSASTE tänavatega vanalinnas. Ei maksa arvata, et vastutulev auto oleks mööda mahtunud – juuresolev pilt ei ole küll sellelt maruliselt hotelli-sõidult, vaid võetud hiljem, jalakäijana)



Ja arvake, kes esimesena vastu tuli? Loomulikult, politsei Meie teejuht suunas meid professionaalselt mingisse orva ja politsei ei teinud väljagi. Heh. Vaatasin murelikult, kuidas mu mehel kerge higipisar laubale kerkis. Sõit keelumärkide alt läbi, ühesuunalistel tänavatel vastassuunas jätkus. Ja mõne minuti pärast olimegi hotelli parkla ees. Jooksev Mees küsis juhendamise eest 5 eurot ja jäi veel mu kaasaga suitsugi tegema. Teadis Helsingit ja PISA teste... Aga ausalt, mina poleks seal oma kasina autojuhtimiskogemusega hakkama saanud. Maa-alused parkladki on vanalinnades kitsad, täis kivisambaid ja muidugi tuleb peaaegu püstloodis maa-alla sõita, kusjuures mööda kõverat teed. Minu jaoks natuke nagu õudusfilmis Ja väljasõit ju kah püstloodis, kusjuures sellel tänaval sõitis veel buss

Nii, aga VaatamisVäärsused.
Sevilla rooma-aegne nimi oli Hispalis. Sevilla on tunduvalt suurem kui Cordoba ja hiilgeaeg algas Ameerika avastamisega. Sevilla sai Andaluusia keskuseks ja Sevillal oli ainuõigus kaubavahetuseks Ameerikaga.



Nagu igas vanas Hispaania linnas, on ka Sevillas härja-võitluse areen.



Huvitav, miks seda eesti keeles nimetatakse härjavõitluseks kui härg on kastreeritud ja seega vaguraks muudetud loom.



UNESCO nimekirja objekte on linnas kolm ja need käisime ka läbi. Kõigepealt kirik - Santa-Maria katedraal. See on suurim gooti katedraal maailmas ja turistrikesel pole lootustki seda korralikult pildi kaudu edasi anda.



Katedraal ehitati selleks, et näidata linna rikkust.
1401 otsustati ehitada kirik, mis on nii suur ja ilus, et kõik, kes seda näevad, arvavad, et selle ehitajad on hullud. Noh, palju õnne! Päris õudne näeb ta väljastpoolt välja tõesti, eklektiline ja arusaamtu, ühest seinast nagu akendeta hiigelvangla, teisest seisnast nagu suure looma pahupidi sisikond, luud õieli.



Lisaks veel torn, mis jälle endine minarett.



Sissepääs muidugi taas 8,5 eurot ja seetõttu jätsime selle vahele. Samas, arvestades Tallinna Lennusadama ja Teletorni piletihinda, on Eestist pisut jõukama Hispaania vaatamisväärsused siiski soodsamad.
Edasi tuli vähemalt väljastpoolt ära vaadata Archivo General de Indias, samuti UNESCO nimekirjas. Hoone ehitati seetõttu, et kaupmehed kogunesid kiriku esisel platsil, aga halva ilmaga katedraalis ja olid üsna häälekad. Kirik oli väga huvitatud, et nad seal ei lärmaks ja nii lubasidki kohalikud võimud eihitada kaupmeestele eraldi hoone, nagu eie ajal kaibanduskoda vms. Kui Andlauusialt Ameerika-monopol ära võeti, vähenes ka kaupmeeste tähtsus ja hoone anti arhiivile.



Ja lahke lõvi arhiivi ees.



Kolmas UNESCO objekt on Real Alcazar de Sevilla. Kuninglik palee ja endine mauride loss. Mingit ajaloo-kirjeldust pole sealt loota. Palee on ”ümber ehitatud” hispaania arhitektide ideede põhjal, inspiratsiooniks mauride arhitektuur.




Muuseumiosa on pühendatud ”hispaania” keraamikale, ehk keraamilistele plaatidele, mis ilmselgelt araabiapärased. (siin mustvalge, aga teglikult palju värve)





Real Alcazar de Sevilla oli ka Hispaania kuningaperekonna elupaik. Näiteks FelipeV ja Isabel de Farnesio sõlmisid seal abielöu ja seal sündis ka nende tütar.
Siin kuninganna Isabeli spaa



(loodetavasti oli vesi kuninganna päevil puhtam)
Palees on ka Neitside õu. Legendi järgi nõudsid maurid igal aastal sadat neitsit paleesse, aga hiljem on selgunud, et seda müüti kasutasid katoliku kuningad vaid mauride ründamise õigustuseks.



Sevillasse rajati 1928. aastal ka Plaza de Espana ehk Hispaania väljak.



Suurejooneline park, näitusehoone ja ka mõne ametiasutuse asukoht.



Väga ilusad keraamilised kaunistused ja toredad vaated.



Sevilllas plaanisime külastada ka Sevilla habemeajajat, aga ühtki ei hakanud silma. Nõme siesta, Inimeste ärkveloleku ajal on poed ja ärid kinni (õnneks tänapäeval enam mitte muuseumid ja söögikohad). Palaval suvel on veel mõistetav, et 38-kraadises kuumuses ei jaksa tööd teha, kui konditsioneeri millegipärast pole, aga jaanuari lõpul (kui väljas on mõistlikut +17) KOLM tundi siestat pidada, on meiesugusele vastutustundlikule inimesele küll täiesti arusaamatu. Eriti arvestades Hispaania majandusraskusi.
Noh, kuid viimasel õhtul, reedel, avastasime hotelli lähedal päris õige Sevilla Habemeajaja (juuksuri), aga ta ütles, et oleks pidanud aja kinni panema ja lõikusele pääseks alles esmaspäeval. Nii et mu mees jätkas reisi lehviva tukaga






riis posted @ 18:41 - Link - kommentaarid (6)



357244 visits