Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
30 November 2013
VÄIKE VÄRVILINE TÖÖ


Eelmises postituses kurtsin mustade tööde üle. Nüüd võtsin ette paar väikest värvilist kudumit. Kõigepealt tegin õetütrele sokid, sest tema kuuldavasti kõik oma sokid läbi kulutanud ja kasutab juba venna omi.



Mingit erilist loomingut ei panustanud ja uusi lõngu ei ostnud, kuna kudumistuhin tuli ju lihtsalt ühel õhtul ja oli KOHE vaja teha



Laste maailm on ikka väga naljakas. Ise selle sees olles ei ole ehk aega olme vahele märgatagi, aga nüüd kui enda tited on suureks sirgunud, on nelja-aastased väga huvitav jälgimismaterjal.
Ühel hommikul viisin õelapsi lasteaeda. Kodus riidesse saamine ja lasteaias riidest lahti võtmine on, teadagi, paras kaootika. Nad on muidu üsna leplikud minuga, aga vahete-vahel jäävad nagu stoppkaadrisse, hakkavad vahtima ja siis alustavad lauset delikaatselt ”Aga meie emme...”, mis tähendab, et ma olen teinud midagi ennekuulmatut, näiteks palunud neil panna saapad enne kui salli või midagi muud sellist kohutavalt erandlikku Ja ei maksa arvata, et neil midagigi märkamata jääb Lasteaeda jöudes on neil mingi oma süsteem, kuidas ja kus kõik asjad käivad. Sellist ettepanekut, et teeks nüüd kiiresti, ei ole neile mitte mingit mõtet välja käia. Sest tädi Jutale on vaja tere öelda ja siis vaadata, kas Ines on tulnud ja siis kaevata kilekoti põhjast välja ühe sentimeetri suurune mänguvarandus ja kui ma siis hakkan tüdrukuga läbrirääkimisi pidama, et paneks juuksed kinni, siis kepsleb tema juba muretult rühmatuppa. Samal ajal, kui ma kammi ja juukseklambriga püüan talle järele jõuda, ise käigu pealt veenmiskõnet pidades, tuleb mul vaadata poisi vetsupaberirullist öökulli ja kiita pintsliservaga tehtud okastega siili (”See oli päris titekas töö, isegi kasvataja ¨ütles, et titekas”). Kasvatajatele tere ja lastele head aega öeldes märkan silma nurgast, et üks väike poiss vahib mind lausa üksisilmi ja niipea kui ma väikese pausi teen, teatab ” Aga tulge meile külla, meil on uus tapeet!” Mina püüan olla viisakas suhtleja: ”Oi, kas tõesti, kas Sina aitasid kah tapeeti panna?” ”Jah, meil oli juba köik täiesti kulunud ja tapeet tuli maha vötta,” teatab see lühike tüüp asjalikult ja siis loeb ette, et nad panid punase, mustatriibulise ja valge tapeedi... ma ei oska tegelikult selle peale midagi öelda, aga mõtlen, kui siiralt ja usaldavalt lapsed ikka päris võõrastele inimestele oma pereasjadest räägivad. Ei taha mõeldagi, mis pilt meie laste kasvatajatel ja algklassiõpetajatel meist sedaviisi kujuneb






riis posted @ 12:34 - Link - kommentaarid (5)



357244 visits