Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
05 Jaanuar 2013
PRUUDI SOKID


Lugesin kuskilt, et paljudel tänapäeva noortel on raske tööelu alustada, kuna nad on harjunud oma elu arvutiekraani ees veetma ega oska enam inimestega suhelda. Tuleb tunnistada, et ka minu võsukesed istuvad selgelt liiga palju arvuti ääres. Vahel mõtlen, mida neil küll oma noorpõlvest ja kurameerimisajast (ok, kurameerimine on nõme sõna, aga ilmekas) meenutada on, kui üks istub ühes diivaninurgas ja teine teises ning tapavad joonistatud nuiadega joonistatud mehikesi. Ja ei räägi omavahel, vaid kirjutavad...Võib-olla arendab see mingit meeskonnatöötunnet? Vanas eas siis saavad üksteisele facebookis kuldpulmade puhul õnne soovida. Loodetavasti on vähemalt lapselapsed päris, mitte joonistatud või nagu jaapani tamagotchid või kes teab, mis selleks ajaks välja mõeldakse.

Mõni postitus tagasi kirjutasin sellest, kuidas andsin pojale jõuluks kootud sokid varem kätte, sest ilmad olid jäised ja lapse varbad külmetasid. Ja paar päeva hiljem näen ma neid sokke tema pruudi jalas!!! Poeg vaatab mulle pisut haleniiskel pilgul otsa ja palub ka pruudile sokid kududa. Mina küsima, miks pruut ise ei koo. „Mul pole aega kududa!“ ütleb tüdruk, kes vähemalt minule teada olevalt ärkvelolekutunnid arvuti ees veedab, lahkumata sealt isegi söömiseks. Tahtmatult tõusevad mul kulmud juuksepiirini ja suunurk hakkab tõmblema, aga püüan mitte kriitiline olla. Mida mina, vana sammal tean! „Aga kududa üldiselt ikka oskad?“ küsin sõbralikult. Ütleb, et oskab, aga pole kunagi kannatust jätkunud, et sokke kududa.

Mõeldud tehtud. Et külmad jätkusid, tahtsin kiiret lahendust. Ostsin Novita lõnga, mis teatavasti
iseenesest mustri moodustab. Püüdsin seejuures tabada pruudi jope värve. Valmis ma nad sain



Aga sellega lugu ei lõppenud (nagu minu puhul oligi aimata). Enne kui jõudsin viimase varba lõpetada, käis pruut kodulinnas ema juures ja ema oli talle kaks paari sokke kudunud. Väidetavalt esimesed isekootud sokid ema elus (tema tütre andmetel). Ja tüdruk oli kasutusse võtnud hoopis teist värvi jope!!! Nii et kogu minu kontseptsioon oli rikutud Samas, sokke kulub ju ikka, nii et annan talle need sokid ikkagi üle.
Aga ka sellega lugu ei lõppenud. Ühel päeval nägin, et tüdruk istub arvuti asemel KUDUMISVARRASTEGA ja koob midagi. Tõsi, musta värvi, aga asi seegi. Tegi endale salli!!! Väga tubli! Saatsin talle kohe elektronkirja Dropsi ja Ravelry ja IseTegija aadressiga.
Niisiis, tulemus oli suurepärane: ema ja tütar on mõlemad kudumispisikuga nakatatud. Kas kujuneb ka krooniliseks sõltuvuseks, eks seda näitab aeg.
riis posted @ 19:40 - Link - kommentaarid (13)



369970 visits