Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
04 November 2012
KOLE TANTSUSEELIK ehk kuidas kõik jälle nässu läks

Õetütar on nüüd sellises eas, et vaatab mingit multikat pealkirjaga Baleriin Angelina ja käib köögis ahjuukse najal tantsuharjutusi tegemas. Õde arvas, et JõuluVana võiks talle tantsuseeliku tuua. Mina kui kahe poja ema muidugi heldisin otsekohe ja olin muidugi valmis väikesele piigale unelmateseelikut muretsema. Silme ees midagi sellist (netist leitud)



Meenus, et keegi Isetegijatest demonstreeris alles hiljuti oma tütrele õmmeldud vägevat tüllist seelikut ja ütles, et selle õmblemine polnud üldse nii keeruline kui ta kartis.
Mina muidugi jätsin tähelepanuta asjaolu, et tegemist oli pideva õmblejaga, samas kui mina õmblesin viimati vist 15 aastat tagasi kui lapsed väikesed olid. Aga no seeliku pidi mu õetütar igatahes saama!
Mõeldud-tehtud! (Tagantjärele targutades võib muidugi öelda, et mõtlemise osa oleks võinud suurendada...)

Leidsin netist ka pettiskirti nime all õpetuse.

http://www.makeit-loveit.com/2010/07/full-and-fluffy-pettiskirt.html

Tegelikult polnud õmblemine tõesti keeruline. Põhimõtteliselt tuleb mõõta ära lapse kõhuümbermõõt ja seeliku soovitav pikkus.
Seelik koosneb kolmes „volangist“, iga volangi pikkus (ülalt alla) on 1/3 soovitavast seeliku pikkusest (+ õmblusvaru)
1. ülemine volang on 2-kordne kõhuümbermõõt (näiteks 60 cm kõhu puhul = 120 cm),
2. teine volang on 3-kordne kõhuümbermõõt (180 cm)
3. kolmas (alumine) volang on 6-kordne kõhuümbermõõt.(360 cm)
4. Allserva lisandub kroogitud kaunistuspael, mis on 12-kordne kõhuümbermõõt (7,2 meetrit)



Neid seelikuid tuleb tegelikult teha KAKS, (seega arvuta materjali kahekordselt) ja ülemist äärt pidi ühendada.
Kangas peaks olema selline, mis ei hargne, sest kes jaksab neid servi palistada, eksole. Ja mina ühendasin kõigepealt kõik ribad kokku, et oleks lihtsam krookimisel õiget pikkust saavutada ja alles lõpuks õmblesin seeliku ülalt-alla ringiks (vaata, et kummikanalit läbi ei õmble!

Niisiis, ei midagi keerulist, aga kui midagi nässu minna saab, siis ta nässu ka läheb! Muidugi!
Kõigepealt mäletasin ma, et mul on kodus alles helekollased vuaalist köögikardinad. Ostsin kangadžunglist juurde ka kollast tutipaela. Tahtsin 15 meetrit, aga oli ainult 10. Olgu, mõtlesin! (Rohkem oleks pidanud mõtlema, sest 5 meetrit vähem krookeid annab ikka tunda küll)
Koju jõudes selgus, et olen mingis kappide suurpuhastuse tuhinas kollased kardinad minema visanud. Järel on ainult valge kardin, aga palju paksemast kangast ja üldse mitte nii kena. Allääre tutipael oli aga ju KOLLANE. Õmblesin ikkagi. Lohutasin ennast, et teen siis prooviseeliku ja ehk pärast kunagi saab ka ilusam ja õigematest materjalidest.
Tulemus meenutab seda vana tšuktsi õpetussõna sellest, miks ei tohi kollast lund süüa!



Tagatipuks õmblesin need kaks kihti vist ka valetpidi kokku, sest alumise kihi kroogitud paelast ääris jäi sissepoole!
Et seeliku välimust VEIDIGI parandada, õmblesin õmbluste peale kaunistuseks veel pärlinööri. Noh, eks ta koduköögis pliidi ees jala tõstmiseks kõlbab küll, aga unelmateseelikust on asi küll kaugel.

riis posted @ 11:27 - Link - kommentaarid (12)



368931 visits