Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
29 August 2012
MUST SOE VEST


Eelmise aasta sünnipäevaks sain pojalt lõngapoe kinkekaardi. Hoidsin teist heldinult alles ja käisin muudkui piilumas ja valimas ja tundus, et ühegi lõnga peale ei raatsi lapse kingitust kulutada. Lõpuks hakkas juba tänavune sünnipäev kätte jõudma ja ühtlasi lähenes ka kinkekaardi lõpptähtaeg. Tegin „originaalse“ otsuse ja ostsin vestitäie MUSTA lõnga, hahaha. Kaalusin muidugi ka muid värve, aga kuna mind kunstimaitsega eriti õnnistatud pole, siis värvide ja stiilide kokkusobitamine pole minu tugevaim külg ja nii arvasingi, et lihtne must vest sobib paljude asjadega. Tikandit kaalusin kah, aga samadel põhjustel loobusin.



Lõng Lana Gatto vip. Sama seeria lõngast tegin eelmisel aastal mütsi, mõnusalt pehme ja soe, ei aja sügelema ja erilisi kulumismärke kah ei ilmuta. Harutada on veidi kehv, sest ta on natsa karvane, aga harutamist polnud selle vesti juures eriti ette nähtudki, sest lihtsas parempidi koes silmuseid segi ajada on ikka väga raske.



Panen siia ka oma kere ümber venitatud vesti, sest sellisena ta ju hakkabki avalikkuse ees liikuma, mis siin ikka parata



Kudumisest nüüd rohkem ei räägi, aga nendega, kes viitsivad veel lugeda, tahan jagada üht teenindusteemalist mõtisklust
Olen tihti lugenud või kuulnud, et Eestis ei ole kõige parem teenindus. Meil Lasnamäe keldripoes on näiteks ülisõbralikud müüjad ja millegi üle kurta pole. Hiljuti käisin õe kaksikutega vabaõhumuuseumis ja lubasin ühtlasi õele, et enne laste tagastamist söödan neil ka kõhu täis, et poleks vaja kodus süüa teha. Läksime Rocca al Mare kaubanduskeskusesse. Söögikoha nime ei mäleta, aga oli selline, kust sai ise leti tagant söögi valida. Lastetoitude nimesid täpselt ei mäleta, aga neid oli toredasti rohkem kui üks. Millegipärast tuli mul demokraatlik mõte küsida laste arvamust, kas nad tahavad pigem viinereid või lihapalle. „Mina tahan riisi,“ hüüdis tüdruk. „Mina tahan lihapalle!“ karjus poiss (nad käivad juba lasteaias ja on omandanud karjuva kõneviisi). „Riisi-riisi!“ karjus tüdruk kindluse mõttes uuesti. Valisin välja „Karlssoni lihapallid“ ja palusin kaks portsu.
„Kaks portsu?“ ei uskunud söögijagaja-tüdruk vist oma kõrvu.
„Jah, lastele,“ noogutasin ja näitasin üle leti ääre paistvate juuste ja sõrmeotste poole. (kolme-aastased on ju lüheldased).
„Seal on ainult lihapallid“, teatas söögijagaja-tüdruk.
„Riisi!“ karjatas tüdrukkaksik taas.
„Pange siis näiteks riisi juurde, palun,“ ütlesin mina.
„Riis on meil ainult kahesajagrammiste portsudena, see on täiskasvanulegi liiga suur,“ ütles tema vastu.
„Pange kummalegi natukene, nad on ju väikesed, pole mõtet toitu ära visata“ selgitan koostöövalmilt.
„Aaa, ma panen ühe portsu kahe peale,“ saab tüdruk lõpuks pihta. „Öelge siis kassapidajale, et kahed lihapallid ja üks riis,“ ütleb ta kergendatult ja kaob taharuumi.
Kassa on umbes viiskümmend sentimeetrit eemal ja millegipärast usun ma, et kassatüdruk kuulis meie arutelu, seda enam, et oleme hetkel ainsad kliendid.
„Kahed lihapallid ja üks ports riisi,“ kordan kuulekalt üle.
Kassatüdruk seisab süngelt nagu öö, käed vaheliti.
„Riis on ainult juurviljaga,“ teatab ta võitlusvalmilt.
„Jah, hea küll,“ ütlen alandlikult, „ma juba pidasin teie kolleegiga läbirääkimisi.“ Kassapidaja toksib vastumeelselt midagi kassasse sisse.
„Üks aura jook kah ja kaks klaasi,“ lisan lootusrikkalt.
„Need on seal,“ nooksab ta peaga kuhugi leti algusesse.
(kogu selle „vestluse“ taustale tuleb kujutada kaksikud, kes sebivad ringi nagu väikesed veemolekulid teekannus, püüavad ennast käest lahti rebida ja kilkavad ajuläbistavalt)
Püüan lohistada kaksikuid tagasi limonaadipudelite juurde, ise lõuaga rahakotti kinni hoides. LÕPUKS sain ikkagi kõik tellitud ja makstud ja kaksikud laua äärde maandatud. Ja väikese ootamise peale saabusidki LASTEportsud POOLEMEETRISE läbimõõduga taldrikutel. Tittede käeulatusse asetati hoolitsevalt ka salvrätti keeratud kahvel ja terava otsaga lihanuga. Õnneks olin juba ettenägelikult varunud neile ka lusika ja veel ühe kahvli, nii et söögiriistade küllusega õnnestus nende tähelepanu kõrvale juhtida ja terariist eemale tõsta. Kusjuures arusaamatuks jääb, mida mõeldakse lastePORTSU all, kui see tähendab NELJA imeväikest lihapalli, mis maksid üle 2 euro.
Selline "paindlik ja peresõbralik" teenindusjuhtum sisenes hoobilt mu teeninduse antielamuste edetabeli esikolmikusse
riis posted @ 12:26 - Link - kommentaarid (7)



357237 visits