Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
22 Veebruar 2016
ÕE MÜTS

Tegin veel ühe sooja tuttmütsi Katariina mõnusa õpetuse järgi. Seekord õele.



Õe vaarikavärvi (=vanaroosadest) kinnastest jäi ilusat lõnga üle. Et mütsi jaoks natuke paksemat saada, lisasin Alize Kid Mohairi, mille ostsin Liann lõngadest. Ja tuti sisse panin kah seda. Sai igatahes pehmeke ja õde kiitis, et ka soe.



Kuulge, kas te ütlete inimesele, kui tal näiteks sukasilm jookseb? Ühel hommikul tööle minnes nägin tänaval, et ühel noorel naisel oli saapasääre kohal sukas auk. Juba hommikul. Mõtlesin, et äkki ta jõuaks veel kodus ära käia, kui ma ütleksin, aga siis hakkasin mõtlema, et võib-olla ta on siiski teel mingile tähtsale kohtumisele, sukkade vahetamise võimalust pole ja kuni ta ei tea, et sukk katki, tunneb ta end hästi ja enesekindlalt ja saab hakkama. Ei öelnud. Samas kuulsin ühes seltskonnas ühelt politseinikult etteheiteid, et meie inimesed on hirmus tuimad. Üks murdvaras oli mööda maja välisseina katusele toninud, katuseluugist sisse lipsanud ja korteri tühjaks teinud. Hiljem naabreid üle kuulates selgus, et ÜHEKSA inimest olid kurjategija tegutsemist märganud, aga mitte ükski ei vaevunud politseisse teatama... Nuta või naera. GEP
riis posted @ 18:30 - Link - kommentaarid (3)

14 Veebruar 2016
LEHTEDEGA MÜTS


Mul oli õetütre vestist üle jäänud mõnusat kollakasrohelist lõnga. Rohem kui tokk. Siis mul ei olnud veel punast ega oranži mütsi, mida mõni postitus tagasi näitasin. Niisiis mõtlesin sellest rohelisest endale mütsi teha. Leidsin netist mustri Flora ja kohe kuduma



Minu meelest tuli päris kena. Lisasin veel tuti.



Lõnga jäi veel veidi üle ja mõtlesin teha mütsi juurde ka kindad. Kuna kahte kinnast poleks välja tulnud, tegin randme musta.



Terve labaku jaoks poleks lehemustrit jätkunud, nii et ülemise otsa improviseerisin. Aga lõpule nendega ei jõudnudki. Sest see müts ei sobi mulle üldse. Üles harutanud veel pole, äkki sobib õetütrele, kuigi tal pole sellist värvi riideid. Kahju küll, sest minu meelest on müts päris ilus, oleksin sellist endale tahtnud küll Võib-olla peaks vastupidiste värvidega ümber kuduma, st põhi must ja lehed rohelised... njah, peab mõtlema.
Aga eile käisime Tuhala nõiakaevu vaatamas. Kees täie hooga.



Pildid said üsna looduslähedased, aga tegelikult oli seal uskumatult palju inimesi. Mina naiivselt mõtlesin, et kes see keset talve ikka loodusesse sõidab


riis posted @ 07:47 - Link - kommentaarid (9)

09 Veebruar 2016
LISSABON 5

Lissaboni vaatamisväärsustest kõneldes tahan veel rääkida armeenia päritolu mehest Calouste Gulbenkianist. Mees sündis Türgis, ehk selleaegses Ottomani impeeriumis, õppis naftainseneriks ja algatas 20. sajandi alguses Ottomani Mesopotaamia ehk praeguse Iraagi naftavarude uurimise ja kasutuselevõtmise (haha!!). Tema omanduses oli 5% Iraagi naftavarudest ja 86-aastaselt surres oli ta üks maailma rikkamaid inimesi.



Alates 1942. aastast kuni elu lõpuni 1955 elas ta Lissabonis ja pärandas Portugali riigile suurema osa oma hiiglaslikust kunstikollektsioonist.



Gulbenkiani kogus oli kõiksugu kaunist kraami, aga tundub, et tal ei olnud ühtki otsest huvi (et kogun näiteks mööblit vms). Seal oli nii antiikkujukesi, vaipu, mööblit, kui kunsti. Praegu on need väljas Lissabonis Gulbenkiani fondi näitusehoones.



Antiikkujukesed



Antiikaja ametniku pea (pidi ikka väärt ametnik olema



Kaunid vanad vaasid Süüriast Aleppo piirkonnast (kus praegu masendav pommitamine käib)



Armeenia preestri kepp



Sekka ka Peter Paul Rubens (Kentauride armukesed)



Rembrandti vana mehe portree. Oli ka Monet'd ja Manet'd ja Renoir'i ja Rodin'i
Tulenm korra tagasi ka eelmises postituses põgusalt mainitud Lissaboni linnamuuseumi juurde. See asub Pimenta palees, mille üks järjekordne kuningas oma armukesel kingiks andis. Armuke oli seejuures NUNN





Linnamuuseumis (Museu da Cidade) on praegu ainult portugalikeelsed tekstid, nii et mingit infot sealt ei saanud. Palju oli vanulinnavaateid ja makette.Aga muuseumis käisid mingid ümberkorraldused, nii et võib-olla edaspidi on sealgi huvitavam.

Vaatamisväärsused on nüüd üles tähendatud. Kahhelkivi-muuseumis me ei käinud, sest neid on ka tänavatel majaseintel väga palju näha.



Reisil käies on tore ka muu maa toitu proovida. Näiteks kuulsat rohelist suppi Caldo Verdet.



Oligi roheline Välklamp võttis veidi värvi maha. Seda süüakse väikese oliivõlitriibuga Ütleks, et tavaline paks juurviljasupp, mingi eriline maitseelamus ei olnud, aga häda kah polnud
Portugallased on kuuldavasti tohutud tursafännid ja osakvad seda valmistada mitmesajal moel (ilmselt nagu meil hakkliha või kartulid. Tursatoidud sisaldavad sõna Bacalhau. Turska kasutatakse peamiselt soolatuna ja kuivatatuna. Poes näeb välja üsna... mitte-isuäratav



Proovisin kah ühte rooga. Bacalhau a Bras.



Kartulid, sibulad, kala. Soolakavõitu, aga muidu hea.
Nad ise joovad toidu juurde rohkem punast veini, aga mulle meeldis pigem nende nn roheline vein Vinho Verde, mis on kerge maitsega ja enamasti ka valgest veinist väiksema alkoholisisaldusega (9-10%). Magustoiduks võiks võtta klaasikese kuulsat Porto portveini. Meie proovisime ka mõnusat kohalikku kirsilikööri ginjinhat. Ettekandja ütles, et parim on Odomosi kirsinaps



Portugallastel on mingi kinnisidee ka sardiinidega



Toidukohad panevad sageli kalavaliku välja ka aknale. Mis tundub mõnevõrra veider, arvestades, et suurema osa ajast on seal äge päike. Aga nagu ma aru sain, on siiski tegemist klaasseintega külmkapiga.





Neid pakutakse peaaegu kõikjal ja reklaamitakse ja müüakse suveniiridena




Tallinn on pidevalt hädas, et meil müüakse vaid matrjoškasid ja merevaiku. Võiks kah tekitada sellise räime- või kiluhulluse.






Kukk on kah üks Portugali sümboleid. Sellega on seotud taas legend. Barcelose rikkalt maaomanikult varastati hõbedat. Süüdlast ei leitud ega leitud, kuni lõpuks võeti kinni üks palverändur ja mõisteti surma poomise läbi. Mees kinnitas, et on süütu ja palus end viia otsuse langetanud kohtuniku ette. Kohtunikul oli parajasti käsil pidulik õhtusöök sõpradega. Süüalune osutas laual olevale küpsetatud kukele ja ütles: „Minu süütus on niisama kindel kui see, et see kukk hakkab laulma, kui te mu üles poote!“ Kohtunik jättis igaks juhuks kuke söömata, aga mehe surmaotsut ei muutnud. Kui meest pooma hakati, hüppaski praetud lind üles ja pistis kirema. Kohkunud kohtunik jooksis võllapuu juurde, et palverändurit päästa, aga õnneks oli silmus halvasti tehtud ja mees elus.



Lissabon on populaarne turismisihtkoht ja ilmselt seetõttu on kohvikupidajad tüdinenud arvukatest tualetti-tahtjatest ja enamikus söögikohtades on tualett ette nähtud ainult klientidele. St kempsus käimiseks tuleb endale sisse valada uus tassitäis kohvi või klaas õlut Tähelepanelik tasub olla ka paberitükkidega, mis teile kassast kaasa antakse, sest see võib osutuda wc-piletiks



Leidsime ka hämmastava WC-reklaami



Kõige seksikam WC maailmas!!! hiihihihii. No mida veel... Sissepääs maksis 1 euro, aga uudishimust käisime uksel piilumas, mis nali see on. Aga olidki seintel pildid mingist rannal seksiks valmistuvast (ja teineteisel riideid seljast koorivast) paarikesest. Vetsu me ei sisenenud, nii et ei tea, kuhu see välja jõudis. Väga veider igatahes

Mitu inimest on minult pärast reisi küsinud, kas pagulasi kah näha oli. Hmm. Lissaboni tänavapilt on väga mitmerahvuseline: mustanahalised, indialased, asiaadid... Ei maksa unustada, et Portugalil oli palju asumaid Aafrikas ja mujal. Näiteks viimane asumaa Macau sai iseseisvuse alles 1999. aastal. Aafrika asumaad iseseisvusid 1975 paiku ja siis tuli sealt Portugali palju sisserändajaid. Igatahes selliseid võõrapärase välimusega meestekampasid nagu Helsingi kesklinnas Lissabonis ei näe. Keegi ei tunne hirmu, ei solva kedagi, ei vägista, ei püüa öösel ära põletada, ei lähe kallale, ei „näita ust“. Moslemite pearätte ega pikkadesse hõlstidesse rüütatud naisi tänavapildis eriti ei näe, ilmselt lõimunud. Ma arvan ka, et Portugal ei ole praegusest siserändelainest eriti osa saanud, sest ta ei ole eriti rikas ega jää ka Saksamaale pürgivate sisserändajate teele. Kõik on „roosa ja rahulik“ ja portugallased ise on minu meelest väga sümpaatsed.
Võrreldes Hispaaniaga (kus ma paaril viimasel aastal reisisin) suhtuvad portugallased oma mauridega seotud minevikku rahulikult. Hispaanias (muuseumides) pigem püüti seda eitada ja maha salata, kuni selleni välja, et araablaste ehitatud ajalooliste hoonete kohta oli kirjutatud, et hispaania arhitektid on inspiratsiooni saanud araabiamaadest. Portugalis ongi mauride aeg loomulik osa nende ajaloost. Minu meelest väga sümpaatne. Ja Brasiilia suhtes on neil endiselt soojad tunded. Uudistes räägitakse igal õhtul midagi Brasiiliast.

Muidugi üritasin reisil koguda ka kudumismõtteid. Aga kuna talv on neil soe, siis kudumeid eriti ei kanta. Lõngapoe siiski leidsin, nii et KEEGI ikkagi koob.



Sellele pildile jäänud lõngadel olid kilohinnad, 30-40 eurot. Ja sai ilmselt osta kaaluga. Mina sealt midagi ei ostnud, aga süda läks ikkagi soojaks
Kudumiseni!





riis posted @ 10:24 - Link - kommentaarid (3)

08 Veebruar 2016
LISSABON 4

Niisiis jäi jutt pooleli kohal, kus alustasime vähevõimeka rendiautoga teekonda rohkem kui poole kilomeetri kõrgusel asuva kindluse juurde. Mis esmapilgul ei tundu eriti märkimisväärne, aga teekond oli nagu muinasjutus läbi rohelise taimetunneli inimsööja lossi sõitmine: kitsas mägitee, ühel pool sammaldunud kaljusein, teisel poole madal sammaldunud madal kiviaed, peakohal tihedad tontlikud oksad, mis tekitatavad salapäraseid varje. Ja aeg-ajalt puude vahelt kõrgustes vilksatav iidne sakiline müür. Jällegi ei saanud pilti teha, sest sellisel kitsal teel peatumisvõimalust polnud. Pealegi tulid ju aeg-ajalt sõidukid ka vastu. Tunnistan, et kuigi ma pole eriti kiljuja, oleksin peaaegu terve tee kiljuda tahtnud, sest oli tunne, et meie auto mootor ei vea välja ja me langeme „üle selja“. Natuke õudne, natuke põnev ja ilus ikka kah. Ikka üles ja üles. Kui Sintra külani jõudsime, avanes veel mitu ahhetama-panevat vaadet sealsetele maalilistele ehitistele. Kuni lõpuks olime Mauride kindluse värava juures. Viimane 450 meetrit tuli läbida jala.



8. ja 9. sajandil rajatud kindluse jalamil olid ka tavaliste inimeste majad, viljalaod ja surnuaed. Hiljem maeti mauride peale kristlased. Praegu on osa haudu välja kaevatud ja klaasi all näha (luukere on plastmassist)



Kui 1147. aastal kristlased Lissaboni vallutasid, andis kindlus end vabatahtlikult kristlaste valdusse. Kristlased ehitasid sinna 12. sajandil ka Sintra esimese kiriku.



Veel natukene ronimist...



Ja siis avanesid sellised vaated!




Kirikut kasutati veel 15. sajandil, aga elanikud olid selleks ajaks juba Sintra küll kolinud. Mõned juudid jäid veel kindlusesse elama, aga kuningas Manueli ajal (mäletate, see kes igapäev uue kostüümiga esines) aeti juudid minema, sest Manuel abiellus hispaanlannaga ja Hispaanianõudmisel oli juutide väljaajamine riigist nende abielulepingus kirjas. Niisiis Manueli ajal hüljati kindlus täielikult ja hakkas lagunema.



Kindluses asuv kirik sai 1755. aasta suure maavärina ajal kannatada ja ka kindluse müürid muutusid ebakindlaks. Õnneks leidus 19nda sajandil siiski kuningas Ferdinand II, kes oli romantik ja armastas maalimist ning otsustas kindluse säilinud osad konserveerida ja varisemisohtlikud müürid kindlustada. Et seal maalida Kindluse alalt leitud luud maeti sümboolsesse pealuuga tähistatud hauda.



Nagu paljudes kindlustes, oli ka seal nn Reeturi värav. See oli mõeldud kindluses viibijatele viimaseks pääseteeks. Aga kui kindluses oli reetur võis selle kaudu ka vaenlane sisse pääseda – sellest ka nimi.



Mauride kindluses avanes kaunis vaade ka teisel künkal olevale Pena paleele.



Pildid ega sõnad muidugi seda kõike edasi anda ei suuda. Igatahes oli see kõik kokku väga muljetavaldav.

Nüüd tagasi Lissaboni ja paar sõna sellest suurest maavärinast, mis 1755. aastal linna peaaegu maatasa tegi. Maavärina magnituud oli praegustel andmetel 9 ja tõugetele järgnesid tsunamid, mis Taguse jõe üle kallaste tõstsid ja linna üle ujutasid. Veest puutumata aladel möllasid aga viis päeva tulekahjud.
Lissaboni linnamuuseumis olid ka mõned pärast maavärinat tehtud joonistused





Carmo klooster Lissaboni kesklinnas on maavärina mälestuseks jäetud siiani samasse olukorda, kui see pärast katastroofi oli



Linnamuuseumis on makett Carmo kloostrist enne maavärinat.



Maavärinas kannatas kõige vähem Alfama linnaosa, kus ongi praegu näha vanalinn oma kitsaste tänavate ja kirikutega.







Selleaegne peaminister Sebastião de Melo ehk Markiis Pombal laskis linna ruttu uuesti üles ehitada.
Linnas on muidugi Pombali ausammas ja väljak ja metroopeatus



Pärast maavärinat suurendas kuningas Jose peaministri volitusi ja Markiis Pombal haaras üha suurema võimu, kogudes ühtlasi ka üha võimsamaid vaenlasi. Pärast kuninga surma võimule tulnud kuninganna Maria ei sallinud Pombali ja kehtestas ühe maailma esimestest lähenemiskeeldudest: Markiis ei tohtinud kuningannale olla lähemal kui 20 miili Pombal tegi siiski palju uuendusi ja tugevdas Portugali majandust.
Aga Pombali juhtimisel ehitati üles praegune Baixa linnaosa oma sirgete tänavatega, kus praegu on palju moodsaid poode ja jalakäijate tänavaid.






Mulle meeldivad need ilusa parketiga tänavad.





Praeguse ilme sai ka peaväljak Praça do Comércio. Enne maavärinat asus seal kuningapalee ja 1908. aastal tapeti sellel väljakul üks Portugali kuningas ja tema pojad.





Praegu on sellel väljakul muuhulgas üles seatud liuväli. Sest on ju talv ja uisutada peab saama, kuigi väljas on 18 kraadi sooja



Aga teen jälle pausi. Viimases ülevaates räägin veel söögist ja joogist ja legendidest ja natuke ka käsitööst
riis posted @ 19:31 - Link - kommentaarid (1)

07 Veebruar 2016
LISSABON 3


Lühikeseks ajaks Lissaboni sõites ei ole mingit mõtet autot rentida. Kesklinn on suhteliselt väike, nii et jalgsi pääseb igale poole. Pealegi on Lissabonis metroo ja trammid-bussid, parkimiskohti aga samahästi kui pole ja tänavad on vanalinnas ka väga kitsad, nii et seal ilma autot mõlkimata sõita pole harjumatul juhil just lihtne.
Näide parkimisvõimalustest (pane tähele, et kohe auto kõrvalt läheb tramm:



Meie olime Lissabonis pisut üle nädala ja otsustasime ka natuke linnast välja sõita. Auto võtsime kaheks päevast Europcar'ist. Päev maksab 35-40 eurot+kulutatud bensiin. Selle firma eelis oli see, et rendihinnas oli ka kasko ja tasuliste teede kasutamine. Muidu oleks teede ja sildade eest veel vähemalt 15 eurot juurde läinud (või isegi rohkem, aga teisel päeval me tasulistel teedel ei sõitnud).

Kõigepealt läksime UNESCO pärandinimekirja kantud Evorasse. See on 135 kilomeetri kaugusel Lissabonist.



Arhitektuuri poolest on Evora vanalinn kuuldavasti selline, nagu Lissaboni kesklinn enne 1755. aasta suurt maavärinat (sellest ehk mõni sõna hiljem).



Vanalinna kitsastel tänavatel on majaseintele ja -nurkadele kinnitatud metallist kaitsed (need laiad mustad ”triibud” pildil)



Ka Evora on väga vana ja keset linna on seal näha roomlaste Diana templi jäänused.



Evoras, Püha Franciscuse kiriku juures on ka üks väga kummaline vaatamisväärsus Capela dos Ossos.



See on 16. sajandil rajatud luukabel, mille seinad on kaetud tuhandete munkade ja nunnade luudega.



Üks (minu arust veidi napakas) frantsiskaani munk rajas selle protestiks reformatsiooni vastu, et see paneks mõtisklema elu kaduvuse üle.



Kabeli sissepääsul on ka kiri: meie luud ootavad siin teie luid. Kabeli seintel peaks rippuma ka kaks kuivanud muumiat, aga meie külaskäigu ajal olid need restaureerimisele viidud.



Luukabelisse pääseb kiriku peaukse kõrval asuva eraldi sissepääsu kaudu. Pilet maksab 2 eurot. Nõrganärvilistele olgu öeldud, et iseenesest on kabel välimuselt päris ilus ja üldse mitte sünge. Lihtsalt veider
Evora ja Lissaboni vahel asub veel üks minu arust vägev mälestusmärk - Cromeleque dos Almendres ehk monoliitidest kiviring. Ilmselt sarnane Suurbritannias asuva Stonehenge'iga (seal ma pole käinud).



Need on püstitatud umbes 4.-6. aastatuhandel enne Kristust ja avastatud 1960ndatel. Teadlased pole päris kindlad, milleks see rajatud on, aga arvavad, et tegemist on mingi pühapaigaga, sest see on seatud kõrgemale künkale nind arvestab päikese ja kuu liikumist ning suvist ja talvist pööripäeva.
Paar kilomeetrit eemal on üks eraldi seisev menhir, mis selle kiviringiga kokku kuulub.




See kromlehh oli küll üks hea koht aja kaduvuse üle mõtisklemiseks. Inimesi polnud. Külastamine on tasuta, aga sildil on palutud monoliitide vahele mitte jalutama minna, sest pinnase erosioon on seal suur ja iidsed kivid võivad pikali vajuda.
Evorasse sõitmine oli tore ka selle poolest, et loodus Lissaboni ja Evora vahel on väga ilus. Lambad söövad rohtu, kured istuvad pesal ja siin-seal on pehmed tumerohelised männid, mis on nagu äsja juuksurist tulnud (st paistavad, nagu oleks pöetud). Pilti kahjuks ei saanud, sest kiirteel ei tohi peatuda.
Teisel päeval otsustasime sõita piki Portugali päikeserannikut Estorili. Lissabonist välja jõudes lookleb tee Atlandi ookeani ääres ja maaliliste villade vahel. Taevas on sini-sinine ja võin kergesti kujutleda end rikkaks vanamutiks, kes seal muretuid vanaduspäevi veedab Portugali rikkaim omavalitsus Cascais on ilmselt endale palju teiste riikide pensionäre ka elanikuks saanud.



Cascaisi raekoda, mille ees üks paljudest kuninga-ausammastest. Kiviparkett tekitab optilise illusiooni, et jalge all lainetab



Linnakeses oli just selline meeleolu, et võid kohe hommikul huuled ära värvida, õhulise salli kaela panna ja päikese kätte külma veini jooma minna



Piki rannikut jõudsime ka Mandri-Euroopa läänepoolseima punktini.



Otseselt seal midagi vaadata ei ole. Lihtsalt üks punkt.



Seal on tohutult tuuline ja avaneb ilus vaade ookeanile, mida muidugi pole lootustki nii võimsana pildile saada.



Edasi võtsime suuna Sintrasse, millest ma turismiraamatute järgi midagi eriti ei oodanud: maaliline linnake Lissabonist paarikümne kilomeetri kaugusel tasub külastamist ja järgneb loetelu mingitest kindlustest. Mis pildi järgi on järjekordsed lossid vms. Aga kuna me juba sealkandis olime, otsustasime ikka üle vaadata. Ja noh, oli vägev ja TASUS KÛLASTAMIST. Muidugi, oleme juba mitu reisi teinud ja saime kohe aru, et kõiki vaatamisväärsusi pole mingit mõtet läbi joosta, sest lõpuks muutub see peas lihtsalt üheks pudruks. Valisime välja vana mauride kindluse aastast 700. (ma ei tea, kas sealt pildilt on näha, et see asus põhimõtteliselt pea kohal).



Aga seda postitust jätkan õhtul või homme, kui veel keegi jaksab lugeda
riis posted @ 12:27 - Link - kommentaarid (5)

05 Veebruar 2016
LISSABON 2

Portugal on kultuurist paks ja seal on ka mitu UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud paika. Näiteks Mosteiro dos Jeronimos ehk Hieronymuse klooster. See Hieronymus ise ei ole minu teada Portugaliga seotud, aga ta oli selline osav vend, kes sai Roomas paavsti soosikuks ja kohalike aadlidaamide vaimseks nõustajaks ning paar eriti truud daami aitasid hiljem tal ka Jeruusalemma oma kloostri rajada. Üks Hieronumyse klooster igatahes loodi 17. sajandi alguses ka Lissaboni. See on tõesti suur ja ilus ehitis ja tasub külastamist. (sinna viib tramm nr 15 ja peatus ongi kloostri nimega).



Klooster pole praegu eriti teravmeelselt sisustatud ja enamik ruume on tühjad. Aga arhitektuur on väga ilus.



Manuelistlik, nagu nad seda arhitektuuristiili nimetavad.



Kuningas Manuel I kandis hüüdnime Õnnelik. Nagu ma aru sain, seisnes tema õnn selles, et teda ei tapetud, vaid pandi kuningaks Just tema võimu ajal avastas Vasco da Gama meretee Indiasse ja mingi teine meresõitja avastas Brasiilia, nii et Portugali voolas suurel hulgal raha asumaadest ja Manuel armastas seda kulutada. Ta laskis palju ehitada, koondas enda ümber kunstnikke ja teadlasi, ühe legendi kohaselt kandis ta iga päev uusi riideid ja kaks korda aastas laskis kantud riided laiali jagada (secondhand)



See on kloostri kunagine söögisaal. Ühes teises saalis on tänapäevane näitus kloostri, Lissaboni ja Portugali ajaloost. Kuna Lissabonis ajaloomuuseumi ei ole, siis selline kiire (ingliskeelne) ülevaade ajaloost oli väga teretulnud.



Need on pihikambrite uksed. Kokku oli neid 12. Klooster asub jõe kaldal ja kaugetelet maadelt naasnud meremehed käisid seal pihtimas Ilmselt olid mungad päris rahul, saades ka ise sedaviisi seiklustest osa



Teiselt korruselt pääses kloostri kiriku rõdule. Kirik oli seest tegelikult hämar, aga millegipärast pildil üsna hele. Ja ilusad värvilised vitraažaknad ei jäänud üldse pildile.



Sellesse kirikusse on maetud mitu kuningat. Üldiselt ongi portugaallased lühikesed inimesed ja ilmselt mõnisada aastat tagasi olid veel lühemad, aga ma ei tea, kas nad ikka päriselt nii väikestesse kirstudesse ära mahtusid.



Üks kuningas otsustas, et kloostrisse ei tohigi enam matta teisi, kui ainult valitsejaid ja kloostri munki. Ainsad erandid on Vasco da Gama (kelle säilmed kloostrisse ümber maeti) ja luulejata Luis de Camoes (kes sai kuulsaks Vasco da Gama retkedest kirjutatud poeemiga, aga keda portugallased väidetavalt ka praegu väga armastavad. Näiteks palus üks noor Portugali naine mul temast luuletaja kirstu juures pilti teha). Mina kuulsin luuletaja Luisist esimest korda ja tegin enda jaoks pildi siiski Vasco da Gama hauast. Temast räägiti ju meil kooliski



Mingil hetkel leidis kloostri juhtkond (või oli see mõni kuningas, ei mäletagi täpselt), et kloostris peaks olemas olema kõikide kuningate portreed. Mungad/kunstnikud ei hakanud vist eriti vaeva nägema ja treisid kogu galerii ühe ja sama modelli järgi



Jeronimose kloostri juures olles tasub veidi maad edasi sammuda ja üle vaadata ka Belemi torn. (mitte maha minna trammipeatuses Belem, mis on linna poolt tulles enne kloostrit. See tähistab linnaosa. Kuulus torn on hoopis PÄRAST kloostrit). Belemi torni juurde on natuke maad vaja sammmuda ja suurelt teelt teda otseselt näha ei ole kui just pilguga ei otsi. Orientiiriks võib öelda, et ta asub BP bensiinijaama taga




Belemi torn ehitati 1514. aastal Taguse jõe kaldale Lissaboni kaitseks ja ühtlasi Vasco daGama avastusretke auks.



Kirjade järgi oli selles tornis kasutusel mingi tohutult uuenduslik suurtükitehnoloogia, millega sai piki veepinda tulistada ja kaitselaevadele paigutati samasugused suurtükid, nii et nende abil sai jõesuudme vaenlasele läbimatuks muuta.



Minu kaasa arvas küll skeptiliselt, et selliste suurtükkidega ei saanud palju sihtida, sest torus polnud vinti. Kui just vedas, et laev toru ette seisma jäi, aga muidu kukkus kuul vette ”Plöts!”, nagu ta ütles noh, mina asjatundja pole ja pigem tahaks uskuda seda uuenduslikkuse juttu.
Torni all oli ka püssirohukelder



Kahjuks jäid pildile ka tundmatud turistid, aga ruum oli väike ja madal, nii et eriti pirtsutada ei saanud. Selles tornis hoiti hiljem kuuldavasti poliitvange. Loodetavasti siiski mitte selles madalas keldris
Ka Belemi torn on manuelistlikus stiilis.




Aga torniga on seotud ka lugu ninasarvikust. Euroopas polnud sellist looma nähtud ja kui Indiast kuningas Manuelile üks ninasarvik kingituseks saadeti, äratas see suurt tähelepanu. Kuningas pani looma oma palee juurde elama. Ta oli kuulnud, et elevandid ja ninasarvikud teineteist ei sallia ja üritas korraldada nende vöitlust. Kutsus auväärt külalöised kokku ning seadius elevandi ühte ja ninasarviku teise väljakuotsa, aga elevant läks kohe paanikasse ja laskis jalga, nii et võitlusest ei tulnud midagi Lõpuks tüdines kuningas ninasarvikust ja otsustas selle paavstile kingituseks saata, et suhteid parandada. Laev läks aga teele tormiga ja uppus. Kõik pardal olijad hukkusid, kaasa arvatud ninasarvik, sest ta oskab küll ujuda, aga oli laeva külge kinnitatud. Kuningas Manuel ei lasknud end looma surmast häirida. Käskis ninasarviku välja õngitseda ja topiseks teha ning saatis selle ikkagi paavstile. Noh, paavst ei olnud selle üle eriti õnnelik ja suhted halvenesid tuntavalt
Pildil oleva tornikese alaosas (vee juures) on väike murdunud sarvega ninasarviku kuju



Ja siit vaade ookeanile, kust laevad asumaade poole rikkusi ammutama suundusid



Kui Belemi juurest mööda jõekallast tagasi linna poole jalutada, tuleb ette ka suur maadeavastajatele pühendatud monument.



”Laeva” ninas on Henrique Meresõitja, kellel on tähtis roll Aafrika ranniku ja kaubateede uurimisel ning uute mereteede leidmisel. Henrique võttis info saamiseks kohalikke elanikke vangi ja hakkas Aafrikast Portugali orje tooma. Esialgu paarsada aastas, aga edaspidi juba tuhat ning rikastus sellega kiiresti. Henrique rajas merekooli ja julgustas purjetema Vahemerest kaugemale, Atlandile. Selleks arendati välja ka uus laevatüüp karavell. Henrique eestvõtmisel loodi ka esimene asundus Madeirale. Lugu aga räägib, et Henrique ise oli tegelikult paras maarott, kellel merel kohe süda pahaks läks



Jätkan järgmistes postitustes








riis posted @ 14:18 - Link - kommentaarid (5)

04 Veebruar 2016
JÄÄGIMÜTS ja PORTUGAL

Olen siin imetlenud Sokikese, Katariina, Marmelaadi ja teistegi mütse ja mitu korda mõelnud, et tegelikult võib ju inimesel tõesti olla rohkem kui üks peakate. Seekordse mütsi tegin siis, kui veel lund ei olnud. Et sobiks tempokamaks jalutuskäiguks (st õhuke) ja värvide poolest jalutuskäigujopega (nagu Sokikese lastel iga jope juurde alati sobiv müts Eesmärk oli muidugi ka olemasoleva lõngaga hakkama saada.



Nüüd on käsitöö kohta linnuke kirjas ja siit edasi jagan teiega hoopis taas reisimuljeid.
Seekord käisime Portugali pealinnas Lissabonis. See pole küll mingi lõunamaa, kuhu talvepuhkuse ajaks sõita, aga ilmaga vedas (jaanuari löpp, veebruari algus), nii et iga päev säras lai päike ja sooja oli 16-18 kraadi. See muidugi seletab, miks portugallased rahulikud ja rõõmsad on. Ja uudistesaadetes ilmateadet pole. Sest mida ikka ilmast rääkida, kui et homme on jälle pilvitu taevas ja päikesepaiste – ei mingeid äärmusi nagu meil
Tõttöelda suudavad seal suvesoojaga vaatamisväärsustega tutvuda ilmselt ainult Eriti Vastupidavad Inimesed, sest Lissabon asub küngastel. Enamik tähtsamaid kohtu asub muidugi künka otsas ja vanalinna tänavad on sellised




Ja kui oled üles roninud, siis selgub muidugi, et see kindlus, kuhu jõuda tahtsid, on TEISE künka otsas



Kurat!!! Aga jonni me ei jätnud ja üritasime teisel päeval uuesti. Püüdsime olla Kavalad Rebased ja minna teist teed, aga jõudsime ikkagi jälle trepini Minu kaasa teatas resoluutselt (kuulsin ta häälest isegi kerget hüsteerianooti), et tema on tasase maa tallaja ja tahaks edaspidi elada (ja reisida) kohas, mis oleks täiesti sile. Hakkas juba tunduma, et kas meil seda järjekordset kindlust üldse nii väga vaja vaadata ongi



Aga siis panime tähele sinise õlasalliga memmekest, kes oma lapselapse abil visalt trepist alla ronis. KÕNDIS KEPIGA (kepp ei jäänud kahjuks pildile) ja siis mötlesime, et kui juba tema....
Hingeldades jõudsime kindluseväravani. Aga muidugi mitte selleni, millest külastajaid sisse lastakse. Valvuriputkas istuv mees seletas kannatlikult meile ja teistele kopsutükke köhivatele turistidele, kes samade salakavalalt vale värava juurde juhtivate noolte järgi kohale roninud, et sissepääsu juurde jõudmiseks tuleb minna mäest alla, keerata paremale ja veelkord paremale, väikesest nõlvast üles ja oletegi kohal... Kurat-kurat-kurat!!!!!!!!
Aga jõudsime!



Sellel kohal oli kindlus juba hiljemalt 6. sajandil enne Kristust. Seal tegutsesid nii roomlased, visigoodid kui ka maurid.



Castelo Sao Jorge oligi mauride kuninga residents kuni 1147. aastal Reconquista ajal kristlased maurid välja lõid. Legendi järgi oli siin oluline roll rüütlil nimega Martim Moniz. Tema viskus kindluse värava vahele, et maurid seda sulgeda ei saaks ja nii pääsesid kristlased kindlusse.



Väravat nimetatakse Martim Monizi väravaks ja Lissabonis on nii Martim Monizi väljak kui metroopeatus.
Turistide rõõmuks kõndisid linnuseõuel paabilinnud



Kes ikka üldse ronimist ei kannata, saab tegelikult kindlusesse ka trammiga. Lissabon on väga uhke oma vanade trammide üle, nii et need on vähemalt turistiliinidel hoitud samasugusena nagu kunagi alguspäevil (kuigi mootor on uus). Eriti tähtis on tramm nr 28, mis paljude vaatamisväärsuste juurest mööda sõidab.



Trammis kehtib tavaline linnaliinipilet. (tasub osta mitmekordselt kasutatav kaart, kuhu saab raha peale laadida ja söita nii metroo, trammi kui bussiga. Kaart maksab 50 senti, raha saab laadida näiteks metroojaamade automaatides, kus on ka inglisekeelsed tekstid, metroosse vöi söidukisse sisenedes tuleb seda piiksutada (nagu Tallinnas). Üks ots maksab umbes 1.30 (metroos saab nagu ikka ilma rahata ümber istuda kui vahepeal välja ei tule)



Tasub tähele panna, et Lissabonis on ka hop-on-hop-off turistitramm, see on tavaliselt tühi, aga pilet maksab 19 eurot!!!!! nii et pole mitte mingit mõtet seda kasutada kui just raha peale vihane pole.

Muljeid on veel palju, kui huvitab, jätkan heietamist järgmistes postitustes.







riis posted @ 15:52 - Link - kommentaarid (6)



356145 visits