Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
12 Veebruar 2014
KÄSITÖÖTA PUHKUSEREIS 5

Sevillasse sattudes tasub kindlasti käia vähemalt ühel flamenco-etendusel. Ma olen Eestiski flamencokontserdil käinud, aga suures saalis pole see ikka sama, mis keset Sevilla vanalinna, väikeses saalikeses, kus esineja iga tundevirvendus selgelt näha on. Kuumus, igatsus, rahutus, kirg...
Hispaanlased armastavad ka väljaspool tantsusaali vilistada, rütmi plaksutada, jalaga trummeldada,laulda ja räägivad valju häälega. (pildil suveniirkitš, mitte päris Hispaania)



Niisiis Sevillast Malagasse, sissepõikega Gibraltarisse.



Gibraltar on kummaline kaljurahn, mis kuulub Suurbritanniale. Vasakpoolset liiklust pole, aga muidu on kõik british: raha (või noh, gibraltari nael, aga eurodega saab vabalt hakkama), keel, postiteenistus



Viimasel ajal on Hispaania ja Suurbritannia Gibraltari pärast järjekordselt sõnasõjas, üks viskab vette mingeid betoonblokke, teise kalurid ei saa kala püüda, kehtestatakse vastastikku piirikontrolle ja vahetatakse ähvardus. Täiskasvanulik, ühesõnaga
Gibraltari üks olulisi elatusvahendeid on turism ja turistidevool on vähemalt nädalavahetusel tõesti suur. Piiri läheduses valitseb festivalimeeleolu. Hispaanlased käivad meelsasti Gibraltari poolel endale suitsu ja võimalusel ka kütust toomas, sest seal on see tunduvalt odavam. Meie jätsime auto Hispaania poolele parklasse (tasub teada, et laupäeval alates kella 14 ja pühapäeval on parkimine tasuta) ja läksime jalgsi üle piiri. Piiripunkt küll on, aga piisas vaid passikaante näitamisest Kesklinna on umbes 10-15 minutine jalgsimatk...mis viib üle lennuraja (ausalt!), aga meie läksime nr 5 bussi peale, sest vihma sadas. Paar minutit ja kohal.



Kesklinn on väike ja saab kiiresti vaadatud. Peamiselt üks tänav. Kohe tänava alguses ootasid meid aktivistid, kes tahtsid allkirja kiiruskaamerate ülesseadmise toetuseks. Esiteks pole minu meelest aus, kui turistid hakkavad millegi nimel allkirju andma ja Tema Majesteeti survestama: Teiseks, no vaadake veelkord Gibraltarit...kuidas seal saab kiirust ületada...
Võib ka mäkke ronida ja koopaid külastada, mäe pealon ka ahvid,kes kuuldavasti üsna ülbed ja osavad käekotte ära napsama jms . Tippu jõudes peaks selge ilmaga ka Aafrika näha olema. Meie otsustasime vihma tõttu siiski piirduda vaid väikese sissepõikega ning jätsime vaatamisväärsused ja ahvid teiseks korraks.
Selle asemel otsustasime keha kinnitada peavahtkonna juures ühes pubis.

Tellisime "koduse porrulaugusupi" ja see oli absoluutselt kõige meeletum roog, mida ma oma elus olen söönud. Olen kuulnud küll, et britid ei oska süüa teha ja saan aru, et ainult ühe toidu põhjal ei saa mingit hinnangut anda, aga no... lauale toodi kauss, milles oli üks pooleks lõigatud kartul ning suurteks juppideks lõigatud ja vedelaks keedetud porrulauk ning vesi (tavaline H2O, mitte puljong). Mitte terakest soolagi Mu kaasa, kes muidu KÕIK toidud ülima tänulikkusega sisse kühveldab, pobises: "Britid suudavad vist isegi vee põhja kõrvetada." Hih. Ja mina mõtlesin: kui see on KODUNE supp, siis ma imestan, et nii suur hulk britte sellise toidu peal siiski täiskasvanuikka jõuab. Sellega sai Gibraltar "kaetud" ja jätkasime teekonda Malagasse.

Pühapäev. See veedetakse koos perega. Käiakse jalutamas ja väljas söömas, ikka mitu põlvkonda koos. Väga tore ja südamlik. Pühapäev Malaga rannapromenaadil on omaette vaatamisväärsus. Kohal on jõukad vanaprouad, kellel seljas rasked kasukad (ikkagi jaanuar, kuigi päikese käes on vähemalt 20 kraadi sooja) ja juba varahommikul huuled punaseks värvitud ja soeng peas. Küllap magasid rullidega Muhedad vanapaarid kõnnivad käsikäes: kui mehel on punane kampsun, siis proual on punased sukad või mehel lilla vest ja naisel samas toonis sall. Nii mõnelgi vanapaaril on kaasas ka lapse(lapse)laps ja uhke vanaisa tõukab rahulolevalt käru. Hispaania prouad armastavad ka kontsi. Seal Malaga rannapromenaadil tuli eriti teravalt meelde, millest meie pensionärid ilma jäävad. Samas ei maksa muidugi arvata, et ka Hispaanias saavad kõik pensionärid endale talveks Päikeserannikule sõitmist, aga ikkagi...

Malagas on väga oluline roll sadamal.

Sadamas on ka tore natuke vildakas majakas, mille nimi on La Farola. See on üks kahest naisenimega majakast Hispaanias.

Malaga katedraali kutsuvad kohalikud Ühekäeliseks, kuna kiriku üks torn on ehitamata.

Pühapäeva hommikupoolikul, jumalateenistuse ajal on sissepääs vaba, muidu jälle 8,5 eurot.

Katedraali ümber on hulgaliselt tänavakohvikuid ja restorane, kus nii kohalikud kui turistid meelsasti aega veedavad, võttes klaasikese veini või õlut ja proovides tapaseid. Tapas on mistahes väike toiduports oliividest või soojast juustusaiast kanatiibade ja kartulikrõpsudeni. Hind on väga erinev,ühest kuni viie euroni, aga kõhtu sellest täis ei saa. Mitmel pool tuuakse oliivikausike jooki tellides vaikimisi kaasa ja eraldi raha selle eest ei võeta.
Tapase eesmärk on julgustada inimesi suhtlema: väikest suupistet maitstes keskendutakse lobisemisele, mitte söömisele. Vanasti oli "tapas" viilakas leiba või liha, mis kõrtsis sherry (jerez) klaasi peale pandi, et puuviljakärbseid eemale hoida ja tähendus oligi "kaas" . Teise versiooni kohaselt avastasid kõrtsipidajad, et odava veini lõhna saab peita tugevalõhnalise juustust"kaanega"ja hakkasid seetõttu veini juurde sellist tapast pakkuma. Kolmanda variandi järgi andis kuningas Felipe III välja seaduse, mille järgi pidi joogi juurde alati suupistet pakkuma, et meremehed ja sõdurid nii kergesti purju ei jääks.
Malaga vanalinnas jalutades jõuad varem või hiljem Mercedi platsile.

Platsi ühes nurgas asuvas majas on sündinud maalikunstnik Pablo Picasso.


Picasso lahkus Malagast 10-aastaselt ja viimati käis ta sünnilinnas 19-aastaselt, aga tema sugulased annetasid hiljuti linnale üle kahesaja Picasso teose ja mõni aasta tagasi avati ka Picasso muuseum, mis asub samuti Mercedi platsi lähedal.

"Naine rohelise salliga"
Noh, ja peaaegu unustasin: Malagast on pärit ka Antonio Banderas
Malaga peamised vaatamisväärsused on kaks vana mauride kindlust. Alumine kindlus ehk Alcazaba on ehitatud peamiselt 11. sajandil, aga seda on korduvalt täiendatud ja parandatud.



Kindluse külje all avastati palju hiljem roomlaste amfiteater, nii et kultuurid üksteise otsas.

Alcazabasse pääseb all-linnast liftiga, mille sissepääsu juures on kaks ehmatavalt suurt, aga samas uhket kostüümi


Mingit ajalooülevaadet kindlusest taaskord ei saanud. Palee siseruumides on näitus vanade traditsioonide kohaselt valmistatud keraamilistest kaussidest ja pottidest...

Alcazabast pisut kõrgemal asub teine vana kindlus Gibralfaro. Sellel kohal on kindlustus olnud juba alates foiniiklaste aegadest. Kakskindlust on küll omavahel ühendatud, aga vähemalt praegu turiste sellele vanale ühendusteele ei lastud. Ülemisse kindlusse pääsemiseks tuli Alcazabast alla minna ja uuesti üles ronida.


Kindlusest avanevad ilusad vaated

Majakeses sees on ka väike hispaaniakeelne näitus sõjapidamise ajaloost. Võtsin jälle paar pilti kostüümidest


Lõpuks veel mõned pildid Hispaania tüüpilistest toitudest. Paella mereandidega, mida mu mees keeldus söömast,kuna vähk olla teda "süüdistavate silmadega" jõllitanud

Härjasaba ja nagu näete, midagi värsket toiduga ei kaasne,kui eraldi ei telli.

ja kohalik kuivatatud sink, mis maitseb täpselt nagu väljagi näeb: soolane, kuiv, tolmunud

Peenemas poes ka kangasse pakitud. Hind 35-100 eurot.
Andaluusias käies tasub maitsta ka kohalikku sherryt, mida on nii magusas kui kuivas versioonis. Meie võtsime klaasikese magustoiduks. See toodi kohale jäätunud klaasis ja maitses nagu vedel rosin
Kokkuvõtteks: kui oleks raha, küll reisiks. Eriti Euroopas. Andaluusia on väga mõnus oma iidsete traditsioonidega ning sain palju lisateadmisi ja mõtlemisainet.
Kes kaalub nüüd ka ise sinna sõitmist, siis teadmiseks. Hinnatase on nagu Tallinna kesklinnas: toiduportsu hind on vähemalt 8-9 eurot. 40-50 euroga saab vähemalt praegusel turistidevaesel perioodil täiesti korraliku kahekohalise hotellitoa. Lisaks hotels.com-le ja teistele sellistele lehekülgedele tasub vaadata ka hotelli enda lehekülge: ühe hotelli saime otse kodulehelt kaks korda odavamalt kui broneerimislehe kaudu. Rioja veinid on poes mõned eurod odavamad kui meil, andaluusia veine saab maitsta lausa paari-kolme euroga. Jaanuari lõpul, veebruari algul on päevane õhutemperatuur nii 15 kraadi, aga oli ka paar t-särgi ilma, kõik tänavakohvikud on lahti ja paljudelon soojendavad reflektorid, öösiti on 10, nii et hommikud on jahedad ning sõrmkindad ja jope kulusid marjaks. Vihma tibutas paaril päeval ja peamiselt hommikul. Ja see pole selline vihm nagu meil, kus sind tugevalt külma veega üle valatakse, vaid pigem leige piserdus Turismikohtades saab inglise keelega hakkama, aga näiteks vanemates muuseumides ingliskeelset selgitust reeglina pole. Malaga lennuväljalt linna saab mugavalt rongiga (üks ots 1.75, kümme minutit sõitu, peatusest Malaga centro on vanalinnani u 20 min kõndida). Autorent on soodne, aga lisandub kütusetasu ja parkimishinnad on soolased (20 eurot öö), tänavatel parkimiskohti samahästi kui pole. Hotellides on tasuta wifi, aga lauaarvuti kasutamine on tasuline.
Nii, tänan, kes viitsisid lugeda ja ka arvamust avaldada. Nüüd tagasi tööellu ja ka kudumise juurde.
riis posted @ 23:48 - Link - kommentaarid (9)

10 Veebruar 2014
KÄSITÖÖTA PUHKUSEREIS 4

Teekond Cordobast Sevillasse kulges peamiselt mööda kiirteed. Osa sellest oli maksuline (ligi 8 eurot), nii et tuleb valvas olla: kui maksta ei taha, saab kuni teatud hetkeni veel tavalisele (veidi aeglasemale) teele pöörata. See koht ei ole kuidagi eriliselt märgistatud, seega tuleb hoolsalt kaarti vaadata. Maksuliselt teelt enam kõrvale pöörata ei saa ja ühel hetkel on lihtsalt poom ees ja tuleb raha ära maksta. Meie valisime selle tee teadlikult, sest ei tahtnud pimeda peale jääda.
Kui teel Malagast Cordobasse ääristasid teed oliiviistandused, siis Cordobast Sevillasse laiusid kõikjal apelsiniaiad. Praegu ongi saagikoristuse aeg, osa puid oli veel apelsinide all lookas, osa aga juba puhtaks korjatud. Tee äär oli täis ka kurepesi. Võib-olla ka mõni meie mailt lõunasse lennanud kurepaar, mõtlesin ma

Teekond Cordobast Sevillasse oli vist küll kõige lõbusam päev kogu puhkuse jooksul.
Minu kaasa on varem, 80ndatel aastatel Hispaanias käinud ja siis ei osatud isegi hotellides inglise keelt. Seekord aga polnud vähemalt turismikohtades keelega mingit muret, inglise keelega saab hakkama ja mu mees pursib veidi ka hispaaniat. Aga mitte kõikjal
Nagu ikka reisimeestel, läks ka meil kõht tühjaks ja tee ääres oli just sobiv küla, mis reklaamis suurelt inglise- ja hispaaniakeelsete siltidega oma söögipaiku. Keerasimegi sisse. Söögipaik oli talviselt tühi. Ainult kaks kohalikku taati vahtis leti ääres valjult juttu ajades telekat. Köögist ilmus leti äärde väike rõõmsameelne proua ja hakkas kohe kiirelt midagi hispaania keeles seletama. Mu kaasa püüdis selgitada, et me tahaksime süüa ja antagu meile menüü. Proua oli lahkesti valmis pakkuma ”macarooni”. Mees laskis selle kõrvust mööda ja nõudis ikka visalt menüüd. Proua läks üha rohkem ähmi täis. Kordas muudkui ”ingleese” ja ”espaniol”, andes mõista, et inglise keelest aru ei sa. Mina patsutasin endale vastu rinda ja püüdsin selgitada, et olen täiesti ”ingleese”, siis osutasin sõrmega mehele, ütlesin ”espaniol”, näitasin sõrmedega juurde, et natuke ja lisasin, et ”pekinjo espanjol ”(väike või veidi). Lootuses, et naine saab aru, et natuke hispaania keelt me siiski oskame. Tema kordas selle peale õnnelikult ”pekinjo” ja naeris laialt. Minu mees, kes oli süvenenud seinale tahvlile kirjutatud menüüsse, elavnes, registreeris sõna ”pekinjo” ja kukkus vastu vaidlema, et mitte mingil juhul ”pekinjo”, mõeldes selle all, et tahame ikka päriselt süüa, mitte väikest suupistet ning küsis uuesti menüüd. Proua sattus uuesti segadusse, aga äkki välgatas ta silmis mõistmine, ta kadus taharuumi ja ilmus välja umbes 10-aastase poisiga. Poisike naeratas laialt. Proua oli sama õnnelik, osutas näpuga poisile ja kordas ”ingleese”. Mõeldes sellega ilmselt, et lapseke on kooliharidust saanud ja oskab inglise keelt. Hih, mina vaatasin, et asjast asja ei saa. Küsisin konstruktiivselt, kuigi grammatikareegleid eiravalt: ”Makarooni con pollo?” (”kas makaronid on kanaga”). Proua raputas pead ja ütles ”con pekoni”. Poisike torkas õnnelikult vahele ”Chikenn!!!” ja naeratas jälle laialt. Minu mees torkas jälle vahele midagi menüü ja toitumise teemal. ”Aga pollo con...pataata (kartul) või millega?” küsisin ma rahvusvaheliselt. Naine noogutas õnnelikult, et ”con pataata!” ja jooksis jälle taharuumi. Poisike kordas ajaviiteks veelkord ”Chikenn”. Mina noogutasin teadjalt: ”Pollo on Chicken jah” ja püüdsin sõbralikult naeratada. Proua ilmus tagasi koos abikaasaga. Kes omakorda hakkas midagi hispaania keeles vuristama. ”Pollo con patata!” katkestasin ma tema vada enesekindlalt ja minu mees, kes selleks ajaks juba oli menüü nõudmise tulutusest aru saanud, lisas alistunult, et ”Dos platos (kaks taldrikutäit)”. Ja saimegi koos friikartulitega. Meile pandi isegi valge paberist lina lauale. Ja vahtisime koos taatide ja perekonnaga telekast hispaaniakeelset pardijahiõpetust

Kõht täis ja meel rõõmus jätkasime teed Sevillasse. Jällegi oli meil hotelli sõitmise õpetus Google-mapsist välja prinditud ja jälle tekkis viimasel kahesajal meetril tõrge. Pärast KOLMANDAT korda läbi vanalinna seiklemist otsustasime, et jätame auto tänavaäärde ja mina katsun hotelli jalgsi üles leida. Vaevalt sain ma autost välja, kui kargas tänavakohvikust ligi mingi mees ja kukkus karjuma. (hiljem sain aru, et nad räägivadki nii, kätega vehkides ja valjul häälel). Arvasin, et ta tahab selgitada, et siin ei tohi parkida (noh, see oli niigi ilmselge, sest parkimnist keelav märk oli otse meie auto kõrval). Tegin õnnetu näo, toksisin hotelli tellimust ja püüdsin välja öelda selle nime. Mees heitis pilgu paberile ja andis märku, et tema näitab meile teed ja sõitku me sabas. Ja pistis jooksu Meie tema kannul Telliskivi alt läbi (kusjuures tuletagem meelde, et tegevus toimus KITSASTE tänavatega vanalinnas. Ei maksa arvata, et vastutulev auto oleks mööda mahtunud – juuresolev pilt ei ole küll sellelt maruliselt hotelli-sõidult, vaid võetud hiljem, jalakäijana)



Ja arvake, kes esimesena vastu tuli? Loomulikult, politsei Meie teejuht suunas meid professionaalselt mingisse orva ja politsei ei teinud väljagi. Heh. Vaatasin murelikult, kuidas mu mehel kerge higipisar laubale kerkis. Sõit keelumärkide alt läbi, ühesuunalistel tänavatel vastassuunas jätkus. Ja mõne minuti pärast olimegi hotelli parkla ees. Jooksev Mees küsis juhendamise eest 5 eurot ja jäi veel mu kaasaga suitsugi tegema. Teadis Helsingit ja PISA teste... Aga ausalt, mina poleks seal oma kasina autojuhtimiskogemusega hakkama saanud. Maa-alused parkladki on vanalinnades kitsad, täis kivisambaid ja muidugi tuleb peaaegu püstloodis maa-alla sõita, kusjuures mööda kõverat teed. Minu jaoks natuke nagu õudusfilmis Ja väljasõit ju kah püstloodis, kusjuures sellel tänaval sõitis veel buss

Nii, aga VaatamisVäärsused.
Sevilla rooma-aegne nimi oli Hispalis. Sevilla on tunduvalt suurem kui Cordoba ja hiilgeaeg algas Ameerika avastamisega. Sevilla sai Andaluusia keskuseks ja Sevillal oli ainuõigus kaubavahetuseks Ameerikaga.



Nagu igas vanas Hispaania linnas, on ka Sevillas härja-võitluse areen.



Huvitav, miks seda eesti keeles nimetatakse härjavõitluseks kui härg on kastreeritud ja seega vaguraks muudetud loom.



UNESCO nimekirja objekte on linnas kolm ja need käisime ka läbi. Kõigepealt kirik - Santa-Maria katedraal. See on suurim gooti katedraal maailmas ja turistrikesel pole lootustki seda korralikult pildi kaudu edasi anda.



Katedraal ehitati selleks, et näidata linna rikkust.
1401 otsustati ehitada kirik, mis on nii suur ja ilus, et kõik, kes seda näevad, arvavad, et selle ehitajad on hullud. Noh, palju õnne! Päris õudne näeb ta väljastpoolt välja tõesti, eklektiline ja arusaamtu, ühest seinast nagu akendeta hiigelvangla, teisest seisnast nagu suure looma pahupidi sisikond, luud õieli.



Lisaks veel torn, mis jälle endine minarett.



Sissepääs muidugi taas 8,5 eurot ja seetõttu jätsime selle vahele. Samas, arvestades Tallinna Lennusadama ja Teletorni piletihinda, on Eestist pisut jõukama Hispaania vaatamisväärsused siiski soodsamad.
Edasi tuli vähemalt väljastpoolt ära vaadata Archivo General de Indias, samuti UNESCO nimekirjas. Hoone ehitati seetõttu, et kaupmehed kogunesid kiriku esisel platsil, aga halva ilmaga katedraalis ja olid üsna häälekad. Kirik oli väga huvitatud, et nad seal ei lärmaks ja nii lubasidki kohalikud võimud eihitada kaupmeestele eraldi hoone, nagu eie ajal kaibanduskoda vms. Kui Andlauusialt Ameerika-monopol ära võeti, vähenes ka kaupmeeste tähtsus ja hoone anti arhiivile.



Ja lahke lõvi arhiivi ees.



Kolmas UNESCO objekt on Real Alcazar de Sevilla. Kuninglik palee ja endine mauride loss. Mingit ajaloo-kirjeldust pole sealt loota. Palee on ”ümber ehitatud” hispaania arhitektide ideede põhjal, inspiratsiooniks mauride arhitektuur.




Muuseumiosa on pühendatud ”hispaania” keraamikale, ehk keraamilistele plaatidele, mis ilmselgelt araabiapärased. (siin mustvalge, aga teglikult palju värve)





Real Alcazar de Sevilla oli ka Hispaania kuningaperekonna elupaik. Näiteks FelipeV ja Isabel de Farnesio sõlmisid seal abielöu ja seal sündis ka nende tütar.
Siin kuninganna Isabeli spaa



(loodetavasti oli vesi kuninganna päevil puhtam)
Palees on ka Neitside õu. Legendi järgi nõudsid maurid igal aastal sadat neitsit paleesse, aga hiljem on selgunud, et seda müüti kasutasid katoliku kuningad vaid mauride ründamise õigustuseks.



Sevillasse rajati 1928. aastal ka Plaza de Espana ehk Hispaania väljak.



Suurejooneline park, näitusehoone ja ka mõne ametiasutuse asukoht.



Väga ilusad keraamilised kaunistused ja toredad vaated.



Sevilllas plaanisime külastada ka Sevilla habemeajajat, aga ühtki ei hakanud silma. Nõme siesta, Inimeste ärkveloleku ajal on poed ja ärid kinni (õnneks tänapäeval enam mitte muuseumid ja söögikohad). Palaval suvel on veel mõistetav, et 38-kraadises kuumuses ei jaksa tööd teha, kui konditsioneeri millegipärast pole, aga jaanuari lõpul (kui väljas on mõistlikut +17) KOLM tundi siestat pidada, on meiesugusele vastutustundlikule inimesele küll täiesti arusaamatu. Eriti arvestades Hispaania majandusraskusi.
Noh, kuid viimasel õhtul, reedel, avastasime hotelli lähedal päris õige Sevilla Habemeajaja (juuksuri), aga ta ütles, et oleks pidanud aja kinni panema ja lõikusele pääseks alles esmaspäeval. Nii et mu mees jätkas reisi lehviva tukaga






riis posted @ 18:41 - Link - kommentaarid (6)

KÄSITÖÖTA PUHKUSEREIS 3


Kui meie ajal ostetakse enese näitamiseks BMW, siis kümnendal sajandil ehitas kaliif oma vägevuse näitamiseks uue linna Madinat al-Zahra, mis peaks tähendama ”ilus linn”, rajati Cordoba kaliifi Abd-ar-Rahman III käsul. Mõnedel andmetel oli ta sunnitud uue linna rajama oma nõudliku armukese survel, aga tegelikult tõenäoliselt ikka poliitilistel põhjustel, et võistelda teiste kaliifidega.

Madinat al-Zahra oleks pidanud kujunema vöimsaks pealinnaks, aga selle hiilgus kestis ainult 70 aastat. 1010 rüüstati linn kodusõjas ja peagi vajus see unustusse. Madinat al-Zahra detaile ja materjale kasutati muudes ehitistes, neid on leitud nii Cordobas kui kaugemalgi. Näiteks see tükk oli kasutusel ühe Cordoba mo'see põrandas.



Linn rajati selge plaani järgi ristküliku-kujulisena. Eraldi oli ülikute-osa Alcazar, mis asub kõrgemal künkal ja linnaelanike osa Medina. Praeguseks on välja kaevatud umbes 12% linna pindalast.



Taastatud on kaliifi palee, aga sinna ligi ega sisse seekord ei pääsenud.



Teada on peaministri residentsi asukoht ja taastatud selle sissekäik.



Peaminister oli oluline kuju. Kaliif otse inimestega ei rääkinud. Suursaadikud ja muud pidid asju ajama peaministri kaudu.
See on sissepääs linna.



Praegustel andmetel rajas kaliif selle 14-ne võlviga värava AINULT selleks, et saabujatele muljet avaldada ja mingit tegelikku funktsiooni sellel polnud. Pildile jäid sobivasti ka moslemitüdrukutest turistid

See on linna mo'see. Ees aed (praegu neli palmi) ja taga mitmeks osaks jagatud pühakoda.



Madinat al-Zahra varemed asuvad Cordobast kümmekond kilomeetrit eemal. Väljakaevamisi alustati kahekümnenda sajandi algul. Mõni aasta tagasi avati varemete lähedal Euroopa Liidu rahaga rajatud muuseum. See oli meie reisi ajal õigupoolest ainut muuseum, kus oli arusaadavalt ja selgelt välja öeldud, et Hispaania (ja ka osa Prantsusmaast) oli kunagi moslemite käes. Kui ma seal poleks käinud, oleks kogu värk üsna segaseks jäänud, sest teistes muuseumides, Sevillas ja Malagas on sellest osavalt mööda vingerdatud ja jäetud asjatundmatule turistile (nagu mina) mulje, et hispaanlased on ”oma” linnu, kindlustusi ja kirikuid rajades moslemitelt ainult INSPIRATSIOONI saanud Samas kui enamik praegustest turismiobjektidest on just mauride rajatud.
Muuseumis oli ka veidi keraamikat ja potitükikesi, nagu ikka.




Selline rohelise-valge-mustakirju muster on iseloomulik just Andaluusiale ja rohe-valge on ka Andaluusia lipp.

Muuseum ja Madinat al-Zahra varemed on muuseas Euroopa Liidu kodanikele tasuta. AGA ega inimese leidlikkusel pole ju piire. Selleks, et muuseumist paari kilomeetri kaugusele varemetesse pääseda, tuleb kasutada bussi, mille pilet maksab 2.50

Teen jälle väikese pausi, hingan värsket õhku ja siis pajatan edasi. Andke kohe märku, kui tüütuks muutub
riis posted @ 09:42 - Link - kommentaarid (3)

09 Veebruar 2014
KÄSITÖÖTA PUHKUSEREIS 2

Vastuseks Marmelaadi küsimusele Kalbe Sõduri kohta võin öelda, et ta oli 15. sajandil Kastiilia ja Granada sõja ajal väejuht ja päästis Hispaania kuninganna Isabella mauride rünnakust. Pärast seda saavutas ta Isabella suure soosingu. Kaotas ühe lahingu sveitslaste ja prantslaste vastu, aga võttis õppust, arendas välja mingi uue rünnakutaktika ega kaotanud pärast seda enam ühtki lahingut, nagu väidetakse. Teda kutsuti Gran Capitaniks ja see tänav, kus Kalbe Söduri monument on, kannabki Gran Capitani nime. Aga meie lemmikuks kujunes ta seetöttu, et käisime sealt korduvalt mööda ja iga kord tuli uusi ideid, miks ta näost valge on

Niisiis endiselt Cordobas.





Nagu ütlesin, on vanalinn kenasti korda tehtud ja tänavad väga puhtad. Tohutu hulk ilusaid uksi ja eriti ukselinke, aga neis ma väga pildile ei püüdnud, sest tundus kuidagi liiga Turistne kõike pildistada Siin Mezquita uksekoputid



Hotellikoridoris pildistasin akent, kui keegi ei näinud



Mauridest ja kristlastest on juttu olnud ja tuleb veel, aga mulle tuli üllatusena ka juutide suur roll. Keskaeg alates mauride vallutusest oli Andaluusias juutide kuldaeg ja maurid suhtusid nii juutidesse kui kristlkastesse üsna sallivalt. Nii Cordobas, kui ka mitmel pool mujal on Juderia linnaosa. Seda ümbritsenud müürgi on alles.



Cordobas on ka üks kolmest Hispaanias säilinud algupärasest juutide sünagoogist.



Sünagoog ehitati 1315. aastal ja ilmselt oli neid Cordobas mitu, aga praegu pole teada, kui palju täpselt ja teada pole ka juutide arv. 16. sdajandil muudeti sünagoog kirikuks ja mingil hetkel müudi hoone maha. Pikka aega oli see kingseppade gildi omanduses ja alles 19ndal sajandil avastati uuesti, et see on vana sünagoog.
Praegu on see lihtsalt üks tühi neljakandiline ruum pisikese eesõuega ja naiste rõduga (kuhu ei pääse). Ruum on üsna väike, nii et raske kujutada, kuidas juutide palveringiks vajalikud 10 meest sinna ära mahtusid, aga ju siis mahtusid.



Sünagoogi lähedal on 14. sajandi juudi elamuks kujundatud Casa de Sefarad. Seal saab pisut aimu juutide elust Andaluusias enne, kui katoliku kuningad nad välja ajasid. Muuseumis on seda küüditamist võrreldud lausa Holocaustiga (ja sisehoovis on ka Teise maailmasõja aegse holocausti teemaline näitus).



Seal õnnestus käsitööblogis reisimuljete õigustamiseks saada pildile ka pisut juutide käsitööd. Tõsi, enamik muuseumis olevatest esemetest on pärit Türgist, nii et mitte Cordoba juutide tehtud.



Kuldniitidega tikandid olid aeganõudvad ja uhked ja neid valmistasid peamiselt leseks jäänud vanemad naised.



Samas naiste positsioon oli ilmselt sel ajal ünsa hea, sest muuseumis oli ka eraldi Naiste Tuba, kus väljas mõned selleaegsete naiste portreed ja nende lühikesed elukirjeldused. Piltidel olid vabad, uhked ja haritud naised, kes said hea hariduse, kirjutasid luuletusi ja pidasid salonge.
Siin lihtsalt üks ilus pink ja põrandadetail



Sefaradi (ehk Hispaania päritolu) juutide tekstid on hästi säilinud, sest kulunud pühasid tekste ei tohtinud põletada ega muudmoodi hävitada, vaid need tuli korralikult maha matta. Tekste võisid paljundada ainult volitatud isikud, sest ühtki viga ei tohtinud tekstis olla. Sellekis, et kallid ja haruldased tekstid vähem kuluksid ja kauem säiliksid, kasutati näpuga järje ajamiseks ja lehtede pööramiseks hõbedast sõrme



Cordobas nagu ka mujal Andaluusias õitses nii juutide kultuur kui ka teadus. Näiteks tegutses seal filosoof, rabi ja arst Maimonides.



Näeb välja nagu araablane, eks, ja ta ka kirjutas araabia keeles, sest sel ajal oli see Andlauusia haritlaste keel. Eelkõige kirjutas ta usuteemadel, aga pani kirja ka näiteks toitumissoovitused: süüa tuleb ainult siis kui kõht tühi on. Ploomid ja pirnid on kasulikud enne sööki, sest parandavad seedimist, aga aprikoosid ja virsikud on ühed hullemad puuviljad, sest tekitavad tujukust. Noore kitse liha on hea, sest ennetab närvihaigusi, oad aga pole soovitavad, sest nüristavad vaimu. Mesi on hea toit vanuritele, baklazaan on aga vanadele meestele vastunäidustatud. Maimonidese arvates on kõige parem aga VEIN: see on parim ja peeneim toitude seas, ta toidab ja teeb sulle head ning aitab kaasa seedimisele

Kuna olime Cordobas 3 päeva, püüdsime läbi käia turismikaardil soovitatud kohad. Igale poole sisse ei astunud, aga käisime veel 17. sajandil rajatud Plaza de la Correderal, mis olikunagi kasutusel amfiteatrina, aga inkvisitsiooni ajal viidi seal läbi ka hukkamisi. Praegu on see ehitatud rõdudega elamuks ja platsil on hulgaliselt välikohvikuid



Ja saabuski viimane hommik Cordobas. Ees ootas väike põige Madinat al-Zahrasse ja seejärel Sevilla.



riis posted @ 13:59 - Link - kommentaarid (2)

08 Veebruar 2014
KÄSITÖÖTA PUHKUSEREIS

Ütlen kohe ausalt, et käsitööd selles postituses pole, sest kaasas oli ainult käsipagas ja ei tahtnud riskida sellega, et turvakontrollis kästakse lõng ja vardad prügikasti visata. Niisiis, reisimuljeid, kui keegi viitsib lugeda

Seekord otsustasime, et kuuma riiki seekord talvepuhkusele ei lähe. Rannaslamajad pole me nagunii. Pealegi on mitmel pool soojades maades praegu rahutu. Valisime Andaluusia: iidne Cordoba, kuulus Sevilla ja natuke päikeserannikut (Costa del Sol) ehk Malaga.

Silte ja soovitusi tasub vahel uskuda, vahel mitte

Lendasime Norwegianiga ja pileti võtsime ära juba septembris (nii sai mitusada eurot odavamalt). Firma pakub küll lahkelt ja pealetükkivalt võimalust 50 euro eest kõrvuti istekohti valida, aga esiteks neli tundi peab ka eraldi istudes vastu ja teiseks oleme nagunii alati kõrvuti saanud, nii et seda soovitust me ei järginud Ühe käsipagasi mõõtudes kohvri sai kaasa võtta ilma rahata. Hotellid valisime Interneti kaudu ja kõik toimis väga hästi. Kuna autorent tundus väga soodne (alla kümne euro päev, seega palju odavam kui bussi- või rongipilet), rentisime neti kaudu ka auto, et kohe Malaga lennujaamas kohvrid peale tõsta ja Cordoba poole kimada. Hiljem selgus muidugi, et odavale rendile lisandub ligi saja-eurone kütusetasu ja parklamaksud on ka hotelli parklas 20 eurot öö, nii et rahas me eriti ei võitnudki...küll aga saime mõned sellised kogemused, mida ehk muidu poleks saanud...alustades juba lennuväljal...hehe
Ma loodan, et ka teiste meestega on nii, aga igatahes oma kaasa puhul tean juba ette, et mingite siltide või õpetuste lugemine ja tee küsimine on täiesti välistatud ning isegi kaardile viskame pilgu peale alles viimases hädas Ehkki lennujaamas olid suured sildid laes, mis näitasid autorendi suunda ja ka põrandale oli joonistatud JÄLJERADA, kuhu oli suurte noolte vahele kirjutatud CarRent, tuiskasime meie nendest üle ja mööda, tuul juustes lehvimas. Väljusime uljalt saabuvate lendude alast ja uksed läksid meie taga kinni. Sõitsime umbes kaks tundi lennujaamas liftidega ja treppidega üles ja alla, pöörasime ümber nurkade, sattusime inimtühjadesse ootesaalidesse ja uitasime parkimismajades lõputute rendiautorivide vahel, kus polnud ühtki inimest, kellelt auto kohta küsida...ühesõnaga kõik hakkas juba meenutama ühte tuntud filmi, kus Tom Hanks oli sunnitud pikemat aega lennujaamas elama. Lõpuks leidsime oma rendifirma lauakese küll üles, aga selgus, et rendi vormistamine oleks pidanud toimuma siiski saabuvate lendude alas SEES. Õnneks oli meil pardakaart alles ja valvur sai inglise keelest aru, nii et saime uuesti turvaala sisse, vormistasime rendi ja pääsesime lõpuks lennujaamast minema.
Teekond Cordobasse kulges viperusteta, mööda sirget, siledat, mitmerealist, EL rahaga ehitatud kiirteed
Meie taskukohase hinnaga hotell asus vanalinnas, otse linna suurima vaatamisväärsuse ehk Mezquita kõrval. ...ei tohiks ju raske leida olla, eksole. Eriti Google-mapi ajastul. AGA teejuht lakkas toimimast viimasel kahesaja-meetrisel lõigul, sest tänaval ilutses sissesõitu keelav märk ja keset teed oli veel lisaks Tulbake. Märgi juures oli küll lisatahvel, et välja arvatud lubatud liiklejad, aga turistidena me ennast selleks muidugi ei pidanud (ja kelleltki teed kah ei küsinud ju), vaid tiirutasime tunnikese vanalinna kitsastel ühesuunalistel tänavatel, keerates ikka lootusrikkalt Mezquita sildi suunas, ikka selleks, et järjekordsele umbtänavale jõuda. Lõpuks nõustus mees auto parklasse panema ja jalgsi hotelli juurde kõndima. Ja mõistatus lahenes. Keelumärgi alt sissesõitmiseks oli vaja ainult nuppu vajutada ja hotelli nimi öelda ning Tulbake vajus tänava sisse...

Cordoba hiilgeaegadel elasid linnas koos maurid, juudid ja kristlased. Domineerisid siiski araablased ja ka arhitektuuris on siiamaani mauride mõju selgelt tunda.
Cordoba ise on väga nunnu, vähemalt vanalinn. Roomlaste ajal oli Cordoba Hispaania alade pealinn ja moslemite ajal Cordoba kalifaadi keskus, mis valitses kogu Ibeeriat ehk Pürenee poolsaart.

Siin roomlaste aegne sild, mida on küll korduvalt ümber ehitatud



Moslemite mõju on näha kõikjal linnas. Eriti uskumatu paik on Cordoba kuulus katedraal ehk Mezquita.



See on hiigelmõõtmetega mošee. Kunagi 600. aasta paiku oli seal läänegootide kirik, moslemite vallutuse järel jagati see moslemite ja kristlaste vahel ning 748. aastal otsustas kaliif rajada suure mošee.



Hoone ees on, nagu kombeks, varjuline (apelsini)aed.



Sees on 850 sammast ja salapärane valgusmäng



Ei teagi, mis mulle rohkem mõjus, kas kauge vägeva kultuuri kaja või see, et mošee SISSE on tseremoonitsemata ehitatud katoliku kirik. Ja seda nimetatakse häbenemata katedraaliks. Mõnda aega pärast seda kui kristlikud kuningad 1236 Cordoba vallutasid (reconquista), püsis mošee endisena, aga 16. sajandil andis kuningas CarlosI vaatamata Cordoba võimude vastuseisule loa Mezquita keskosa lammutada ja selle asemel kristliku altari jms ehitada. Hiljem olla ta seda kahetsenud.



Igatahes võttis mõtlikuks.
Siia võin eel lisada, et sissepääsu hind on üsna krõbe, 8.50. Aga tasub minna hommikul vara, sest tööpäeviti 8.30 kuni 9.30 saab sisse ilma rahata ja siis turismirühmi ei lubata, seega saab rahulikumalt vaadata ja tunnist piisab täiesti.

Cordoba vanalinn on UNESCO maailmapärandi nimekirjas ja kenasti korda tehtud. Kuna turismihooaeg pole veel alanud, on tänavad üsna tühjad.




Meie rännakutel vanalinnas sai meie lemmikuks ”Kalbe Sõdur”, nagu me teda nimetasime. Ratsamonument, mis pühendatud geniaalsele sõdurile, või midagi sellist Kogu kuju ise oli tumedast materjalist, aga tema nägu oli millegipärast valge.



Siinkohal peatun. Kui huvi on, võin veelgi heietada
riis posted @ 15:09 - Link - kommentaarid (13)



356141 visits