Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
26 Veebruar 2013
UUS MÜTS


Selle loo nimeks oleks võinud panna järjekordselt lapsepõlves loetud raamatu järgi „Juhmi viis juhtumust“või „Minuga juhtub alati midagi“
Mina ei tea, mis mul nende mütsidega viimasel ajal on. Paar mütsi on müstilisel moel kaduma läinud, ühe näiteks unustasin uue mütsi lõnga ostes lõngapoodi üks müts tuli nii imelik, et pidin üles harutama. Nüüd haarasin ühel õhtul oma mõnusast kaamelivillasest lõngast mütsi uisa-päisa koos teiste pesemist vajavate kudumitega esikust sülle ja viskasin pesumasinasse. (Enda meelest olen ma seda ka varem masinas pesnud, aga tegelikult võib-olla ikka ei ole kaa). Tsentrifuugisin kah südamest. Ei tea, mida ma mõtlesin. Tõenäoliselt ei mõelnudki üldse.
Tulemusena ei lähe see müts nüüd ka mu 4-aastasele õetütrele pähe. Kusjuures ükski teine ese kokku ei tõmmanud!
Õhutemperatuur on praegu ju päeval pluss-poolel ja mõtlesin, et ei hakka nüüd vastu suve enam uut mütsi tegema, aga varahommikuti on siiski veel nii külm, et vajan midagi sooja enda ja maailma vahele (või kuis see reklaamlause nüüd kõlaski)
Et mitte pikalt loomepiinades vaevelda, ostsin toki musta Novita Rose Mohairi ja tegin uue mütsi.



Musta pildistada on muidugi täielik piin. Veidi auklik muster on pildil siiski näha.
Võtsin pildile ka oma pesumasinas vildistunud mütsi koos uue inimpeamõõtmelisega

riis posted @ 13:30 - Link - kommentaarid (8)

19 Veebruar 2013
PUHKUSELT TAGASI (viimane)


Bangkokist Hua Hini otsustasime sõita rongiga. Noh, et proovida. Teekonna pikkus on paarsada kilomeetrit ja netist võis lugeda, et selle läbimiseks kulub umbes 3,5 tundi.
Rongijaama kassapidaja oli väga algatusvõimeline. Tal oli kohe kalender varuks, kus turistid saavad näpuga soovitud kuupäeva peale toksata (haa, nende kalendris lõpeb nädal laupäevaga ja algab pühapäevaga, tasub tähelepanelik olla). Natuke oskas kassapidaja ka inglise keelt, nii et saime isegi läbirääkimisi pidada, kas hommikune või päevane rong. Ja kuna tegemist oli turistidega, siis müüs ta meile täiendavaid küsimusi esitamata teise klassi piletid (pehmed istmed, suured istmevahed ja konditsioneer või noh, vähemalt aknad käisid lahti). Soodne hind kah. Kohalikud sõidavad puupinkidega kolmanda klassi vagunis.
Selles rongis kudusin ma oma mehele sokid. Sünnipäevaks. Olen üsna kindel, et need on ainsad villased sokid, mis seal kootud.



Rongi väljumise ajaks oli märgitud 13.00 ja kohal pidi olema 17.15. Kell 13.30 seisis rong ikka veel jaamas. Aga lõpuks siiski sõit algas. Mitte kauaks. Kell 14 jäime seisma ja seisime rahulikult tubli 45 minutit. Keset mingit halvasti hooldatud heinamaad. Põnevuse tekitamiseks kõndis selle aja jooksul kõndis rongi kõrvalt mitu korda läbi koer...
Minu kõrvalpingis istus üks kohalik mees, kes vestles oma inglasest naabriga arusaadavas inglise keeles. Ta kiitis rongiliiklust väga: „See on väga mugav ja turvaline, kui sul aega on,“ ütles mees. „Üle paari tunni tavaliselt ei hiline,“ lisas ta muretult.
Olin päris rahul, et mu mehel on suured jalad



Aga tegelikult oli rongis terve kari teenindavat personali, kes käis isegi mõnevõrra tüütu sagedusega puuvilju, jooke, riisi ja liha, praetud, keedetud, tükeldatud ja terveid mune pakkumas
Sokid said valmis ja juba kell 19.30 olimegi Hua Hinis. Jee!



(rongijaama on pildistatud järgmisel päeval, valgel ajal)
See jaam on tegelikult ajaloolise väärtusega ja praegu sinna sisse ei pääse. Rongijaamades on ka kell, mille pihta raudteeametnik rongi lahkumisel kõigest väest virutab. Ma arvasin, et ei kuule pärast seda enam kunagi.



HuaHin oli algul väike kaluriküla, aga 20nda sajandi alguses avastas selle paiga kuningas Rama VII ja laskis endale sinna suveresidentsi ehitada. Ka praegune kuningas armastab Hua Hini väga ja on seal kuuldavasti viimastel aastatel väga sagedasti.
Hua Hinis on vaatamisväärsusi vähevõitu, ja liivase põhjaga meri on snorgeldamiseks liiga hägune, nii et paik sobib pigem raamatuga rannapuhkuseks.



Rand on mitu kilomeetrit pikk ja sobib mõnusalt jalutamiseks. Kuumas liivas ja soojas meres jalutamise järel ei ole ka mingit kannariivi ega pediküüri vaja Hua Hini rand on pisut metsikum kui näiteks Indias, kus olid lamamistoolid ja päikesevarjud. Hua Hinis on need kah, aga ainult Hiltoni ümbruses olevate (kallimate) hotellide juures. Vaatamata vihmapilvedele on õhk ikka soe ja vesi kah. Vihm on troopiliselt tugev, aga soe nagu dušš.



Silmnähtavat vetelpäästet rannas ei ole ja erilist teenindust (ranna puhastamine, tualetid) kah mitte. Küll on seal aga palju koeri ja kohalikuks atraktsiooniks pakutakse ka hobusel ratsutamise võimalust. Kui keegi peaks tahtma +34 kraadises leitsakus higise hobuse seljas loksuda. Oma asju ajavad nii koerad kui hobused kah rannal, nii et „märja“ liivaga ma lapsi mängima ei laseks Ega seal ei ole kah eriti palju lapsi. Rohkem pensionärid. Nii et väga rahulik puhkusekoht.



Bangkokis ei hakanud prostituudid väga silma või ehk ei osanud ma neid ära tunda, sest taidele on riietus väga tähtis ja nad ei mõista turiste: miks sa käid t-särgi ja šortsidega kui sul on raha korralikke riideid osta. Ise on nad kõik ka päeva ajal üsna pidulikult riides ja kannavad ka 34-kraadises kuumuses juba varahommikul sünteetilisi pitspluuse. Üldiselt on Tai noored naised väga ilusad, neil on väga-väga lühikesed seelikud, nad kannavad oma pikki läikivad musti juukseid lahtiselt, paljudel on ka ülikõrged kontsad, nii et tegelikult näevad nad peaaegu kõik välja nagu prostituudid. HuaHinis oli ikka päris prostituute kah. Ja sellega tuleb harjuda, et paljude noorepoolsete kaunitaride käevangus sammub rahulolev tüse hallipäine valge mees, vahel on neil ka laps kaasas. Mulle siiski tundub, et enamik neist tai naistest on ainult esmapilgul malbed ja allaheitlikud, tegelikult teavad nad väga täpselt, mida tahavad ja suunavad (vanema) mehe kindlal käel oma soove ka täitma

Aga tagasi rannale. Paaril päeval oli Hua Hinis mõõn ja siis ilmus liival nähtavale lahe mereelu.




Linnatänavatel hakkab elu kihama pärast kella 17. (NB päikeseloojangu aegu välja minnes kasuta sääsetõrjevahendit, sealsed sääsed on väga ahned, aga üsna märkamatud, sest nad ei tee häält – mis on võrreldes meie vereimejatega muidugi puhas pluss). Õhtul lüüakse lahti poed ja turud (night market) - nimetusest ei maksa heituda, see tähendab rõõmsat õhtumelu, söögikohti, muusikat ja natuke ka kauplemist.



Tai kauplejad ei ole igatahes nii pealetükkivad nagu Indias. Tais saab rahulikult vaadata ja katsuda. Tingida võib kah, kui viitsite.



Siin meie seebihuvilistele pilt käsitsi tehtud seepidest



TOIT on tais väga mitmekesine. Enamasti vürtsikas. Erinevalt Indiast, kus liha püütakse vältida, on Tais üks pidev grillipidu. Näiteks Bangkokis oli Kuningate linnaosa juba hommikul praeliha lõhna täis. Kui turist ennast kella 9 paiku tänavale vinnab, on taidel juba rasvapajad tulel (vees ei hakka keegi ometi midagi keetma, ikka rasvas) ja esimene suurem söömaaeg täies hoos. Vaatamata sellele, et nad on pisikesed ja kõhnad, söövad nad vahet pidamata. Ja kui nad parajasti ei söö, siis on neil vähemalt käes või mootorratta lenksu küljes kilekott toiduga. Supiga näiteks



Sellel pildil on kilekott vähemalt kinni seotud, aga suppi kanti ka tavalises sangadega kilekotis (millesse näiteks meie Prismas õunu pakime)
Söögiriistadeks kasutavad taid lusikat ja kahvlit (turistidele tuuakse vahel siiski ka nuga). Kahvlit suhu ei panda, see on toidu lusika peale aitamiseks. Pulkadega süüakse vahel kah, näiteks suppi (jaajaa).
Juba teisel päeval harjusin toitu lusikalt võtma nö „pika hambaga“, sest iial ei või teada, kui ägedalt maitsestatud roaga tegemist on. Tai ettekandjatega ei ole mõtet toidu teemal vestelda, sest nad a) ei saa aru b)ei räägi õigust. Mulle üldiselt vürtsikad toidud meeldivad, aga igal asjal on piir. Kord küsisin ettekandjatüdrikult, kas toit on spicy. Tema raputas pead. Küsisin, kas üldse mitte? Tema raputas pead. Kokkuvõtteks oli see kõige vürtsikam toit, mida ma tais viibimise ajal sõin. Vett jooksis ninast ja kõrvadest. Nägin, kuidas ettekandjad käisid piilumas ja itsitamas ja pärast küsisid veel rõõmsalt, kuidas maitses. Toit oligi tegelikult väga maitsev, aga ikka päris vägev. Ja nagu keegi kuskil blogis värvikalt kirjutas: lõplik kättemaks tuleb veel järgmisel päeval kempsus
Ei maksa ka oodata, et kogu laudkonnale tuuakse toit samal ajal (nagu meil enamasti nüüd juba tavaks).
Alkoholimüük on päeval kell 14-17 turistidele keelatud. Ka söögikohtades. Bangkokis peetakse sellest ka üldiselt kinni, aga HuaHinis seavad reegleid rahvusvahelised turismifirmad ja seal saab alkoholi päev läbi. Ka sellise piirangu puhul on vimka sees. Keeld kehtib ainult turistidele ja kuuldavasti on kohalikud valmis väikese altkäemaksu eest turistile õlle ära tooma. Ja reegel kehtib ainult väiksema koguse puhul. Kui tahad osta üle kümne liitri, võid keelutundide ajal osta küll.
Peamiselt juuakse seal õlut, sest alkoholiaktsiis on 370% ja muu alkohol väga kallis. Taid üritavad arendada ka viinamarjakasvatust ja veinitööstust. Proovisime meiegi kohalikku valget veini...pudel maksis 15 eurot ja maitses hullemini kui odav õunavein
Toidu hinnad on väga erinevad. Ostsime ka tänavalt ergava päikese käes grillitud liha ja seedehäireid ei saanud (vaadake, kus kohalikud söövad). Üks väike varras liha maksis 20 bahti (50 eurosenti). Bangkokis olid hinnad veidi odavamad, HuaHinis kallimad (rikkad lääne pensionärid).
Hua-Hinis sõin peaaegu ainult mere ja kalatoite. Need on seal lihtsalt suurepärased!




Tore kalaroog ookeani peale postidele ehitatud restoranis maksis 350 bahti (umbes 9 eurot)


KOKKUVÕTTEKS:
Taid oskavad ainult enda keelt. Seal on väga palav. Väiksemate lastega ma sinna ei läheks, sest päike põletab armutult, toit on tublisti maitsestatud, kõnniteid pole kõikjal ja kui ka on, siis need on grillimiseks, söömiseks, magamiseks, asjade müümiseks, mootorratastega sõitmiseks, parkimiseks ja kõigeks muuks, mitte (lastekäruga) kõndimiseks.
Reisipiletid ja hotelli võib julgelt võtta netist, see on palju odavam kui valmispakett (meie kasutasime hotelli 25-30 eurot/öö kahene tuba ja oli täitsa ok), ka kohalikes hotellides on nett olemas, naisterahvastelgi on turvaline reisida. Muidugi ei tasu kippuda Myanmari piiri äärde ja Tai enda rahututesse provintsidesse – kaine talupojamõistus, mist teid kodus aitab, tuleb kasuks ju ka reisil. Huumorimeel on vältimatu! Kasulik on kujutada ette, et olete kogenud lapsevanem, kes peab kantseldama alg-kooliealisi ja vihastamisel pole mingit mõtet.
Muna ma sel aastal enam ei söö
riis posted @ 08:52 - Link - kommentaarid (10)

16 Veebruar 2013
TAI VAATAMISVÄÄRSUSED

Nagu lubatud, jätkan heietamist Tai teemal ja põhimõtteliselt tuleb juttu ka käsitööst, kuigi mitte minu.

Kuningapalees käidud, pilet tasub alles hoida, sest sama piletiga saab veel paari kohta. Pilet ise maksis 500 bahti, mis on üle 11 euro. Reeglid on ikka samad, nii riietuse kui pildistamise suhtes, nii et pilte sisevaadetest pole, aga jutustada võib ju ikka.
Kahekümnenda sajandi algul Tais valitsenud kuningale ei meeldinud Suur Palee ja tema laskis rajada Wimanmeki mõisa. See on väidetavalt maailma suurim säilinud tiikpuust ehitis.



Mõis ise näeb välja nagu kena suveloss. Sees on natuke mööblit ja igasugu pilte kuningas Rama V ja tema perest. Taimaalased on ju üldiselt lüheldased ja see kuningaski näeb ka täiskasvanuna välja päris lapseohtu. Reisis ta aga tublisti ja käis ka Euroopas. Kohalikku kunsti eriti seintel polnud, küll aga rippus söögitoas laua kohal väike puidust pilt Pühast õhtusöömaajast. Kuna mingeid selgitusi piltide juures ei olnud, pole ka teada, miks selline kristlik teos budistliku kuninga majas suhteliselt tähtsal kohal oli.

Wimanmekiga samal maa-alal on ka vana troonisaal.



Praegu kasutatakse seda näitusesaalina, kus on väljas Tai vanade traditsioonide järgi valmistatud KÄSITÖÖ. Praeguse kuninga abikaasa Sirikit oli noorena tuntud kaunitar ja moehuviline. Tai traditsioonilise käsitöötraditsiooni taastamiseks lõi ta kooli, kus sai õppida siidikudumist ja nikerdamist ja metallehistööd. Selles muuseumis olidki väljas koolis valminud tööd. Huvitav oli see, et nad kasutavad kohalike põrnikate sillerdavaid kattetiibu oma käsitöö kaunistamiseks. Meie maipõrnika sarnased põrnikad elavad vaid kolm kuud, aga neid on väga palju. Peamiselt tumeroheliselt, aga ka sinakates toonides küütlevad tiivad lõigatakse peenikesteks (no paari millimeetristeks) ribakesteks ja tehakse neist igasugu linnukesi ja muud peent.

Sama pargi kaudu pääseb endisesse parlamendihoonesse, mis samuti kasutusel näitusesaalina.



Sealgi oli Sirikiti instituudi toodang. Seal sai näha ka videosid, kuidas kümned kunstnikud kuude kaupa neid imepeeneid kaunistusi valmistavad ja kinnitavad. Mitu kullaga kaunistatud trooni ja kandetooli, samuti elevandi selga kinnitatavad toolid ja paar kuninglike laevade kuldset vähendatud koopiat. Uhked igatahes, kuigi Põhjamaade maitse jaoks ehk liiga üle pakutud. Pilte teha ei saanud, aga siin on netist leitud pilt laevamuuseumist
,kus päris laevad väljas.

Parlamendihoones oli ka siidist seinapannoosid. Need olid valmistatud kuningate kirjutatud lugude põhjal. Sest kuningat peetakse samahästi kui jumalaks ja tema andekuses ega võimetes ei kahtle keegi. Näiteks oli seal üks siidipilt kuningast, kes laevahukus merre kukkus ja ainukesena ellu jäi, sest ujus tormises meres seitse päeva ja ööd ja võitles haidega ja jõudis kaldale. (ISE kirjutas endast sellise loo, eksole ....mehed...)
Enamik muuseumisse pandud Sirikiti Instituudi meistriteostest on valmistatud kuninga või kuninganna või kroonprintsi sünnipäevaks või troonile tuleku aastapäevaks või mingiks muuks kuninglikuks õnnepäevaks ja seda ka ingliskeelses audiogiidis ülevoolavalt selgitatakse. Samuti loetakse püüdlikult üles, mitu inimest ja kui kaua nende esemete valmistamiseks tööd tegi. See, milleks neid ajalooliselt kasutati või muu selline info on tublide taide meelest kuninga sünnipäeva kõrval muidugi teisejärguline teema, mis selgitusi ei vaja.
Kõikjal Bangkokis võis näha hulgaliselt igasuguseid koduloomi: koeri, kasse, rotte ja muidki elukaid. Nii ka parlamendihoone juures Sellised võiksid ka meie parlamendi juures luusida ja distsipliini mõttes isegi natuke tuld sülitada, mu meelest



Bangkokis on veel üks veidravõitu vaatamisväärsus – Kuldne mägi (Wat Saket). Mägi sündis nii, et vana, 18ndal sajandil ehitatud tempel varises kokku. Taid vaatasid, et ei hakka rususid ära korjama, teeme hoopis mäe Mõeldud, tehtud



Tore paik oli Jim Thompsoni muuseum. Thompson oli ameeriklane, hariduselt arhitekt, hilisema ameti järgi CIA agent. Teise Maailmasõja ajal sattus ta Taisse ja maa hakkas talle niivõrd meeldima, et pärast sõda otsustas ta sinna elama asuda. Ta taastas ja arendas Tai siiditööstust ja tegi selle tuntuks ka Ameerikas (tänapäevalgi võib Bangkoki lennujaamast osta Jim Thompsoni firma siiditooteid). Tänu Jim Thompsoni loodud töökohtadele pääsesid tuhanded taid vaesusest.



Tema muuseum koosneb kuuest traditsioonilisest Tai elamust. Bangkokis on suur osa hoonetest ehitatud palkidele, sest linnas on sageli suuri üleujutusi. (/Kanalisatsioonikaevud on madalad ja ummistunud, keegi neid puhastada ei viitsi ja vihmaperioodidel tuleb vesi tänavatele.) Osa neist majadest Thompson ostis, osa kingiti talle. Arhitektioskustega lõi ta neist mugava kodu ja koondas sinna nii mõndagi väärtuslikku Tai vanemast kultuurist.
Näiteks selle vana Buddha (väidetavalt vanim, mis Tais säilinud, pärit aastast 500)



Järgmisel pildil on elutuba (välisrepilt salaja pildistatud, sees ju pilti teha ei tohtinud). Keskel on taide päeva-une lavats, mis valgele inimesele liiga väike ja oli kasutusel lauana.



Buddha ja altar, mis pildilt paistavad, ei ole giidi sõnul tegelikult päris õiged. Taide kodus on Buddhale eraldi ruum ja ta asub kõigest muust kõrgemal.
Tai majakestes on ka väga kõrged ukseläved. Esiteks selleks, et väikesed lapsed välja ei pääseks, teiseks selleks, et uskumuse kohaselt suudavad pahad vaimud liikuda ainult mööda sirgjoont, üle läve nad tõusta ei suuda.
Pahadest vaimudest rääkides....enamiku Tai ehitiste (ka moodsate hotellide juures) on väikesed kaunistatud majakesed. Need on mõeldud just pahadele vaimudele. Majakesi ehitakse põhjalikult, et siis pahad vaimud neid eelistaksid ja suured majad rahule jätaksid.
Siin pildil ühe Hua Hini restorani juures asuv Pahade Vaimude Maja.



Aga Jim Thompsoni maja juures sai näha ka siidiussikookoneid ja siidiketramist.





Siidiröövik kasvatab endale umbes kolme päevaga kookoni. See aurutatakse läbi ja kedratakse siidiks (röövik sureb). Kuskilt kodulehelt leidsin teavet, et looduslikult enam siidiusse ei leidugi, neid kasvatatakse ainult siidi tootmiseks.



Pildil on näha aurutamine. Läbi poisi (võib-olla see on ka mees, tont neist aru saab) käes oleva tumeda pulga jooksis aurutuspannilt viis imepeenikest siidiniret, mis üheks niidiks kedrati ja poisi selja taga asuvasse anumasse suunati. Katsusin kah seda toorsiidi. See on täiesti kõva, nagu pabernöör. Aga hiljem kuumutamisega muutub pehmeks.



Jim Thompsonit kutsuti ka Birma (nüüdse Myanmari) siiditööstust elustama. Ta saatis näidised Ameerikasse ja need äratasid seal isegi huvi, aga 50ndate-60ndate aastate poliitiline olukord polnud Birmaga äri ajamiseks soodne ja asi jäi katki. Jim Thompson ise jäi 1964. aasta märtsis Malaisias teadmata kadunuks. Lahkus sõprade juurest (väidetavalt maha unustatud sigarette ära tooma) ja pärast seda pole keegi teda näinud.

Järgmises postituses vaatame kuningate rajatud kuurortlinna Hua Hini ja räägime natuke söögist kah (ja ongi kõik)
riis posted @ 13:28 - Link - kommentaarid (8)

14 Veebruar 2013
PUHKUSELT TAGASI 2


Tegin endale suvise seeliku. Ilma igasuguse lõiketa. Kuna kangas oli soodsa hinnaga, viis eurot, polnud ka muret, et nässu võiks minna.
Tegin vanainimese kohta kelmikalt lühikese, et ka sääred päikest saaksid, sest ega mulle rannas kuuma käes lamada eriti ei meeldi. Kogu pruun tuleb käigu pealt külge saada



Tais vaatamisväärsustega tutvudes tuli välja, et seelik oli väga sobivat mõõtu Aga sellest natukese aja pärast.



Niisiis vaatamisväärsused.
Meie hotell oli niinimetatud kuninglikus linnaosas, kus oli vana kuningapalee ja uus ja uhkeid templeid ja muud sellist. Nagu juba eelmises postituses kirjeldasin, ei oska kohalikud mingit muud keelt peale tai. Sama kehtib ka suuremate vaatamisväärsuste puhul. Kaardi peal on kuningaloss küll tai keeli kirjas, aga inglise keeles oli selle nimeks pandud Grand Palace. Üks taksojuht haaras isegi naabrimehe prillid, et kaarti uurida ja aru saada, kuhu higist leemendavad ja punetavad tüsedad turistid jõuda tahavad. Kasu sellest polnud Tõtt-öelda ma kahtlustan, et mitte kõik kohalikud pole saanud kirjatarkust. Aga avastasime kaks kasulikku nippi: tuleb leida vajaliku vaatamisväärsuse väljakirjutus ladina tähtedes (näiteks Grand Palace ehk vana kuningapalee on Wat Pra Kheo ja kui me selle neile ette veerisime, läks neil silm selgeks ja sõit võis alata) ja teiseks leida endale vajaliku paiga lähedal kaardi pealt mõni pühakoda, sinna oskavad nad teid tõenäoliselt kohale viia. Pühakodasid on õnneks ka üsna tihedalt.

Kuningapalee on aasialikult uhkelt kaunistatud.





Hommikul on seal rahvast mõistlikumas määras, päeva poole aga nagu täis bussis, sest hooned asuvad üsna väikesel maa-alal, ümbritsev müür on umbes 2 kilomeetrit.



Kulda ja sära on igal sammul



Igasugu lahedaid kujukesi, nii suuri ...



.. kui ka väikesi.




Muuseumidesse sisse pääsemine nõuab taas huumorisoont ja kannatlikku meelt. Igal sammul tuletasime endale meelde, et tegemist on 64 miljoni elanikuga, kellele on ju töökohti vaja.
Ühest august saad pileti, teises augus kontrollitakse, kas sa oled pileti saanud, kolmandas augus pannakse piletile tempel, neljandas augus kontrollitakse, kas tempel on pandud ja viiendas augus on piletikontroll, see klassikaline, kus rebitakse mingi tükike piletist ära. Sellega ei ole kõik kaugeltki lõppenud, sest enamikku muuseumidesse ei pääse šortsides, miniseelikus ega õlgu paljastavas pluusis. St läbida tuleb riietuse kontroll. Paremal juhul on neil käepärast nn laenuriided ehk värviline kangas, mis tuleb ebasobivate riiete puhul endale ümber keerata. Ka meestel Vot siinkohal osutuski mu seelik just sobivaks, oleks lühem olnud, poleks niiviisi muuseumisse lubatud. Halvemal juhul tuleb väravasse tagasi vantsida ja väikese lunaraha eest sobiv rõivaese laenutada (raha saab vist pärast tagasi) Lisaks ei tohi enamikus kohtades pildistada. Fotoaparaat, telefon ja kõiksugu isiklik kraam tuleb muuseumisse sisenedes lukustatud kappi panna. Sellega ei ole kaa veel kõik lõppenud, sest enne lõplikku sissepääsu tuleb läbida metalliotsijaga värav, kus jagatakse mehed ühte ja naised teise väravasse, mille järel kummikinnastega valvur su veel läbi otsib nagu oleks võimalik t-särgi ja õhukese seeliku varjus filmikaamera sisse toimetada.

Pildistada ei või, kuid võid pärast postkaarte osta. Hehee, ega te ei arvanud, et ÜHE kaupa? Müüakse ikka kuuekümne kaupa kilesse pakitult, nii et iial ei tea, mis seal esimesele kaardile järgneb. Vabalt võib seal olla näiteks 59 eri nurga all fotot kuningast või muud säärast. Ei ostnud ma neid kaarte, aga võin kirjeldada näiteks kuulsat Smaragdbuddhat. Mis on kuulu järgi kuskilt Laose vanast templist sisse vehitud ja tekitab naabrite vahel ikka veel paksu verd. Lisaks on buddha üldse jaspisest, mitte smaragdist.
Siin sissepääs smaragdbuddha templisse.



Loomulikult paljajalu. (kujutage ette seda haisukomplekti kui kümned higised turistid ja veel ilma jalanõudeta suhteliselt väikeses templis Buddhat uudistavad)

Samas oli see Buddha tegelikult kerge pettumus. Väike roheline mehike kõrgel-kõrgel kuldse trooni otsas, kuldne palakas ümber. Pärast selgus, et tal on neli varianti: talveks seesama kuldne palakas, kust ainult pea välja paistab, vihmariided, suveriided ja üldse ilma. Millal seda paljast varianti kasutatakse, jäi selgusetuks
Jutt venib taas pikale, aga vaatamisväärsusi oli tegelikult veel. Eks siis edaspidi tüütan teid jälle
riis posted @ 19:48 - Link - kommentaarid (10)

11 Veebruar 2013
PUHKUSELT TAGASI 1


Nagu eelmises postituses mainisin, tegin endale talviseks puhkuseks paar suvist riietuseset. Leidsin Burdastyle lehelt tasuta pluusilõike. Printisin välja, kleepisin kokku ja oligi valmis. Rüüžid jätsin rinnale tegemata, sest ega aastad pole enam need.



Kuna õmblemisega pole viimasel ajal väga usinalt tegelnud, tegin muidugi ka hulgaliselt vigu. Mõõtsin ja arvutasin ja tundus, et aastatega kogunenud kilod mahuvad ainult Kõige Suuremasse Suurusesse. Hehh, muidugi tuli mul pärast kärpida ja kokku võtta ja päris heaks ei saanudki.
Ja varrukad on suisa koledad. Arvasin kohe, et puhvvarrukad on viga, aga proovides tundus, et ega nad nüüd niiiiii puhvis kah ei ole. Pärast muidugi selgus, et on ikka küll. Ja nööbiliistu tegin liiga kitsa ja nööbid pisut valesse kohta, nii et kisub rinde pealt õieli kui veidi hoogsamalt liigutada, aga noh, oligi mõeldud välismaiseks puhkuseks, kus keegi mind ei tunne, nii et ajas asja ära



Mõtlesin ka veidi Tai puhkusereisimuljeid jagada, kui kedagi peaks huvitama, nii et siit edasi käsitööjuttu ei ole.
Olime mõned päevad pealinnas Bangkokis, kus tutvusime vaatamisväärsustega ja veidi üle nädala kuurortlinnas Hua Hinis, kus laisklesime niisama.
Bangkok ei ole eriti vana linn. Küla oli seal küll juba varem, aga pealinn rajati Bangkoki alles 18ndal sajandil, kui endine pealinn birmalaste rünnakus hävis. Enne reisi netis ennast teemaga kurssi viies avastasin, et nimi „Bangkok“ on ainult lühend. Tegelik nimi on mitu rida pikk:

inglite linn, võimas surematute linn, smaragdbuddha asukoht, üheksa kalliskivi asukoht, maailma pealinn, kuningliku palee küllus, mis meenutav taevalikku maja, kus valitseb uuestisündinud jumal, Indra antud ja Vishnukarni ehitatud linn.

Ja kõige tipuks kirjutatakse see tai keeles kõik kokku!
กรุงเทพมหานคร อมรรัตนโกสินทร์ มหินทรายุธยา มหาดิลกภพ นพรัตนราชธานีบูรีรมย์ อุดมราชนิเวศน์มหาสถาน อมรพิมานอวตารสถิต สักกะทัตติยวิษณุกรรมประสิทธิ์

Pealinna nime lugedes mõistsin ma, et Taisse tuleb peamise reisivarustusena kaasa võtta kõigutamatu huumorimeel, muidu on puhkus rikutud. Ka reisikirjeldustes märgiti mitmel pool, et Tais tuleb arvestada, et kunagi ei saa te päris seda, mida ootasite.
Näiteks meie hotelli kodulehel lubati, et kõikides tubades on rõdu. Nooh, tegelikult oli see üks pikk rõdu koridoris, ulatudes kõikide tubade uste taha Nii et tehniliselt kuulus ju tõepoolest iga toa juurde rõdu.
Bangkoki tänavapilt on nagu suurlinnades (8 miljonit elanikku) ikka , nii agulit kui pilvelõhkujaid, mis olid pidevalt sudus ja pildile neid ei saanudki. Siin lihtsalt üks ilus pilt kaitseministeeriumi eest.



Taid on tohutult innustunud oma kuningast. Kuninga pilte ripub kõikjal ja ka rahatähti ehib kuninga nägu.



Piltide järgi võiks arvata, et neil on noor, 40-50 aastane kuningas. Tegelikult on kuningapaar üle kaheksakümne, aga paraadfoto on tehtud u. 48-aastaselt. Kuna sellisena on kõik harjunud kuningat nägema, on vaene monarh sunnitud näiteks veetma oma elu nõmedate prillidega, millega ta 40 aastat tagasi paraadpildile võeti.



Ja ega ta perelgi lihtne elu pole. Kuninga juuresolekul ei tohi ju näiteks istuda ja fotodel seisavad kuninga lapsed ja nende abikaasad alati püsti. Kuningapoeg on aga juba üle 60 ja niisamuti tema korpulentne proua. Ja kui nii võtta: sa oled kuuskümmend, aga elad ikka veel oma vanemate juures, päris töökohta sul kah pole, sest töötad kuningapojana... Ega selle kuninga austamisega kah kõik selge pole. Kuninga pildid ripuvad ka veidrates räpastes urgastes ja tänavakaupmehe kärudes ja ma nägin ka, kuidas tai tõstis jalad lauale, otse kuninga nina alla. Ja ühel majasuurusel pildil oli kuningal TILK NINA OTSAS. Ei saanudki aru, kas see pidi näitama kuninga inimlikku poolt, et ta higistab selles 34-kraadises kuumuses nagu lihtinimene, või et ta seisab koos rahvaga vihma käes... veidravõitu igatahes.
Teine austuse objekt selles valdavalt budistlikus riigis on mungad. Selgus, et mungaks võib minna praktiliselt iga mees ka ajutiselt. Näiteks kui parajasti tööd ei ole või on vihmaperiood ja pole kuskil mujal elada. Naised munki puutuda ei tohi ja näiteks metroos ei tohi naised munkade kõrval istuda. Rongijaama ootesaalis olid mõned toolid eraldatud ainult munkadele.
Ühel hommikul märkasime, et teeäär oli tihedalt täis valgesse riietatud põlvitavaid naisi. Nad riputasid tee serva lillede kroonlehti. Peagi sammus rivi munki mööda neid lilli.



Kui mungad olid möödunud, heitsid naised valged ürbid ümbert ja korjasid munkade tallutud lillede kroonlehed õnnelikult kilekottidesse ja pistsid endale kotti. Ka mööduvad mehed kahmasid lilli rahuolelavlt kaasa.



Ma ei tea, arvestades, et need mungad ei pese ennast eriti...ma küll sellist kraami oma koju ei viiks. Aga noh, ega ma pole budist kah ja sellest tseremooniast midagi ei taipa.
Küsida polnud kah kelleltki, sest kuigi nende tänavasildid ja muu on nii tai kui inglise keeles, ei oska nad ladina tähti lugeda ja inglise keelt ei räägita eriti isegi mitte turismikohtades. Ja kui räägitaksegi, siis R tähe asemel ütlevad nad L ja kuna tundub, et nende enda keeles on kaashäälikuid väga vähe, siis on ka nende inglise keel väga raskelt jälgitav.



Selleks korraks teid rohkem muljetega ei tüüta. Võiksin rääkida veel näiteks vaatamisväärsustest ja toidust jms, aga eks seda siis järgmistes postitustes, kui viitsite lugeda.


riis posted @ 09:25 - Link - kommentaarid (6)



369861 visits