Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
24 Veebruar 2012
HEAD VABARIIGI AASTAPÄEVA!




See lipp on minu vanaema puhvetisahtlist. Ma ei ole teda pesnud ega triikinud. Et vanaema käe jälg alles püsiks.
See lipp oli seal kogu minu lapsepõlve aja, aga vanaema näitas seda mulle alles siis, kui ma olin juba üsna suur tüdruk, piisavalt suur, et taibata: koolis ei maksa sellest rääkida, et meil hoitakse kodus alles väikest Eesti lippu.
Ja selle lipuga samas sahtlis on vanaisa kiri Siberist, mida ma olen lugenud ainult üks kord. Ma pole oma vanaisa kunagi näinud, sest aasta pärast kodumaale naasmist ta suri. “Puhka rahus kodumullas!” laskis vanaema tema hauakivile kirjutada.
Õnneks on minu lastele Eesti iseseisvuse kaotamise aeg ainult raamatust loetud ajalugu ja loodetavasti see nii jääbki. Et Eesti sünnipäev on rõõmus päev.
Töölt koju pääsedes teen kooki kah.

riis posted @ 04:29 - Link - kommentaarid (6)

23 Veebruar 2012
OLMETÖÖD

(põhimõtteliselt taas käsitööta)

Lapsed on muidugi elu õied , aga õitsemise käigus toovad nad sageli kaasa ka hävingut. Näiteks Kalapulkadest ja Jäätisest Toitumise Perioodil kulutasid nad mul ära külmkapi jääkambri ukse hinged, nii et uks kukkus eest ära ja pidin uue külmkapi ostma.

Mõni nädal tagasi sõitis noorem poega poisikene (17) ratastega tooliga vastu aknalaua nurka, nii et kardin jäi vahele ja REBENES.



Algul mõtlesin, et parandan ära ja käib see paar aastat veel küll, sest projekti arendame ju ikka selles suunas, et lapsed ühel hetkel “pesast välja lendaksid”. Aga ega tooliga sõitmine ju ei lõppenud, nii et õmmeldud koht rebenes ja tuli ikkagi investeering teha.
Enne jõule Abakhanis käies ja ahvatlustest hoidumiseks silmi pooleldi kinni hoides jäi mulle siiski meelde, et seal oli ka kardinakangaid kaaluga müügil. Ja LEIDSINGI, kusjuures alläär juba ostes palistatud, kirjeldamatult liigutav!



Investeering 11 eurot, korralik maast laeni kardin ja kuigi kardina palistamine ja paela külgeõmblemine ja kogu selle suure libeda asja triikimine pole mingi käsitöö, võtab see ikkagi mitu tundi aega ja panen selle siia ka üles asitõendina, et ma ikkagi teen midagi ja sinna see käsitööks mõeldud aeg jälle läks



(Õe kaksiku kampsun oli kah peaaegu valmis, aga siis selgus, et laps on peaaegu 10 cm pikem kui ma arvasin, seejuures käed kah !!! nii et sellega läheb veel aega…)
riis posted @ 12:23 - Link - kommentaarid (6)

17 Veebruar 2012
KIRJAD PERUUST 6 (viimane): toit

(Toidupilte pole, lisan niisama silmailu)
Lugesin netist kiidulaule Peruu köögile, kus on segunenud põlisrahvaste, hispaanlaste, hiinlaste ja aafrika toidukultuur. Kõik võib olla, aga peamiselt armastavad nad seal süüa hamburgereid, pitsat ja makarone Vähemalt söögikohtade põhjal otsustades. Ja friikartuleid praetud kanaga
Päris oma toit on ilmselt Lomo Saltado, mis on liha-, sibulatükkide ja paprikahautis, mida serveeritakse riisi ja kartulitega (mõlemad korraga) ning kreooli supp, mis on raskestikirjeldatav vürtsikas, kollakas spagetisupp. Supi sees on imeõhukesed tšilliribad, aga selgus, et vahel lükkab humoorikas kokk (turistide rõõmuks?) tsillikauna ka tükeldamata supisisse. Ta näeb välja nagu meil müügil olev oranž paprika, nii et paha-aimamatult suhu ahmates oli hing kinni ja pisarad voolasid.
Ja nad söövad merisealiha. Kasvatavanud neid söögiks juba enne eurooplaste saabumist. Ma proovisin kah, sea- ja kanaliha vahepealne.

PERUULASED ON MUNAINIMESED
Peaaegu igale toidule lisavad nad praetud muna. Hommikuks praetud muna või omlett, lomo saltado ja ka teiste lihatoitude peal on kindlasti praetud muna (peenemas kohas vutimuna), supi sees on praetud muna...viimasel päeval õnnestus mul siiski tellida rohelist salatit, kus polnudki praetud muna, vaid keedetud , aga see-eest oli värskelt ananassist pressitud mahla sekka vahustatud munavalge. See oli väga huvitav mõte, aga no mis liig, see liig. Kui Eestis on kaubanduskeskustes kassade juures näts, maiustused ja suitsud, siis Peruus on munakarbid. (pilti ei teinud, aga ausalt)
Ja nende rahvuslik kokteil Pisco Sour sisaldab samuti munavalget (netist on mitmesuguseid retsepte leida, aga peamised koostisosad on kohalik brändi Pisco, laimimahl, jää ja vahustatud munavalge).


(Vana joogianum)

Toiduhinnad on Peruus umbes nagu meil või veidi odavamad. Tavalises söögikohas (väga peentesse restoranidesse me ei kippunud) saab supi 2-6 euroga (tõesti suur supp ja teeb ka meestel kõhu täis), prae 5-8 euroga. 0,3 õlu maksab umbes 1 euro. Vein on poes umbes 10 eurot, restoranis 30. Peruu enda vein ei ole just kiita, ohtralt müüakse Tšiili ja Argentiina veine, välja arvatud Tšiili Tarapaca maakonna veinid. Neid me poest ei leidnud. Ilmselt seetõttu, et varem kuulus Tarapaca maakond Peruule, aga 19. sajandi lõpul vallutas Tšiili selle endale. Selle põhjuse mõtlesime ise välja, mingit tõestust sellele muidugi pole.
Aga ega nad seal Peruus eriti alkoholi ei tarvita ja endalgi polnud isu. Vaatamata kuumusele ei maitsnud ka õlu eriti. Aga nalja sai ikka kah.
Söögikohtade teenindajad on enamasti lapseohtu tüdrukud ja vahel ka poisid. Ja nii mõnigi kord ei osanud nad õllepudelit lahti teha. Meie olime juba märganud, et 0,3-ne õlu on tavaliselt keeratava korgiga pudelites. Kui järjekordne tüdruk avajaga maadles, võttis minu suure kondiga kaasa pudeli enda kätte ja keeras korgi maha. Tüdruk oli päris jahmunud. Hih, milline vägimees, kas pole. Hea, et silmaga ei avanud


(Larco muuseumi seinakaunistused)

Kohalikud söövad lõunat keskpäeva paiku ja siis pakuvad paljud söögikohad 2-3 euroga eelroa, põhiroa ja karastusjoogi (kuna meie kohalikust hispaania keelest mõhkugi aru ei saanud, sattusime sööma eelroaks keedukartulit külma kastmega ja põhiroaks kuivavõitu praekana tohutu friikartulihunnikuga). See on soodne võimalus kõht täis saada, kui kannatate välja sissetungija-tunde. Ühes väiksemas kohas seisis üks krimpsus taat vabade kohtade puudumisel nõudliku näoga lausa meie laua kõrvale, käed puusas.


(Veel üks lahe jooginõu)

Teenindajad eriti jutukad ei ole. Indiaanlaste värk. Kes indiaaniraamatuid lugenud, see teab, kuidas nad tundide kaupa suudavad liikumatult ja vaikides istuda. Samamoodi ka teenindatakse. Võimalikult vaikides, kuigi sõbralikult ja viisakalt. Klient püütakse akna alla sättida, et väljastpoolt oleks näha, et selles söögikohas elu keeb. Menüü on mitu lehekülge pikk, ka väiksemates söögikohtades. Vahel on see menüü küll nii kulunud välimusega, et võiks arvata, et söögikoht ammu hingusele läinud. Kiiret pole kellelgi kuhugi, teenindajad tukuvad täiesti avalikult, pea laual. Eriti venitatakse arve toomisega, aga nad käivad vahepeal julgustamas, et varsti toon teile arve Isegi lennujaamas samamoodi.


(seinakaunistused ühes järjekordses itaalia ehk makaronirestoranis)

Söögikohtades on väga kõva muusika (nagu meil 90ndate algul). Ja arusaamatul põhjusel on isegi õueterrassid on vaatamata kuumusele kaitstud klaasseintega, et mingil juhul tuuleõhkugi ei liiguks
Väiksemates/soodsamates söögikohtades on teenindajad tööl omaenda riietega. Cuscos näiteks jalutasime rahulikult tänaval ja arutasime, kuhu suppi sööma minna, kui äkki sammus otsustavalt meie poole lühikeses jopis ja üsna kantpea välimusega noormees. Mina juba jõudsin pisut kohkuda, aga selgus, et ta oli tänava ääres asuva restorani „sisseviskaja“, kes tahtis meile lihtsalt menüüd pakkuda ja restorani kutsuda.


(Cusco peaväljaku ääres asuvad rõduga restoranid)

KUIDAS ME PITSAT SÕIME.
Cuscos oli meie hotelli lähedal väike 5 lauaga söögikoht, mille uksel seisev kaunitar meid korduvalt sõbralikult sisse kutsuda püüdis. Ühel õhtul otsustasimegi siis „kodurestorani“ kasuks. Ühe laua taga tukkus patsiga noormees, pea laual, ühe laua taga vahtis kohalik noormees telekat. Aknaäärsed lauad olid vabad
Menüü oli, nagu ikka, aukartustäratavalt pikk. Pitsasid vähemalt 4 lehekülge (sealhulgas ka mitu varianti praetud munaga, hehe) ja lisaks veel mitu lehekülge pastatoite. Seni polnud meile ka õige pisikestes kohtades kunagi öeldud, et üks või teine toit on otsas, nii et valisime pitsad välja ja esitasime tellimuse rõõmsameelsele tüdrukule.
Sealsamas restoraninurgas oli paks ümmargune ahi, millesarnased olid Peruus kuuldavasti kasutusel juba enne itaalia- ja pitsahullust.
Mina istusin näoga ahju poole ja seetõttu sain kogu etendusest hea ülevaate.
Vaevalt olime tellimuse esitanud, kui patsiga poiss ja telekat vaatav poiss en püsti vinnasid ja pitsat tegema hakkasid. Õigemini arutasid nad midagi põgusalt, patsiga poiss läks välja, telekapoiss aga võttis jahukoti Vahepeal ajasime mehega juttu, aga kui ma järgmisel korral ahju poole vaatasin, oli telekapoiss (jopet seljast võtmata) valmis saanud taignapätsikese. Peagi saabus tagasi ka patsigapoiss, kaasas singipakk. Ta rebis pakendi HAMMASTEGA lahti ja asus leti varjus aineid tükeldama (ikka jälle jopet seljast võtmata, kätepesemisest rääkimata). Ei saa salata, et selleks ajaks hakkas asi juba huvitama ja me jälgisime sündmuste käiku põnevusega. Kulunud oli vähemalt pool tundi. Pärast pikemat vaikides sebimist asetasid nad pitsa ahju, lahtise tule kõrvale, heites ise ärevil pilke ukse poole iga kord, kui uksel seisev tüdruk tänaval möödujaid kõnetas. Poiste pilgust võis välja lugeda: „Mitte uusi kliente, mitte uusi kiente! Meil tekkis hasart, mis sellest kõigest välja tuleb. Siis selgus, et tuli on ahjus kustumas, aga puid pole. Poisid rebisid tseremoonitsemata ja vilunud liigutustega tükkideks ahju vahele topitud PAPPKASTID ja viskasid tükid tulle (pitsa kõrvale). Ja veidi rohkem kui tunni pärast olidki meie pitsad valmis. Patsiga poiss istus endisele kohale ja tukkus edasi, pea laual. Telekapoiss tardus taas teleka ette.
Tõele au andes oli see pitsa ülimaitsev, õhuke ja krõbe ja ... aga võib-olla andis nii pika ootamise peale tunda ka „nälg on kõige parem kokk“.

JÄRGITEGIJATELE:
Abiks olid meile supersaver ja hotels.com. Limas on rahulikumad-turvalisemad piirkonnad hotelli otsimiseks San Isidro ja Miraflores. Meie olime San Isidros (saatkondade linnaosa) hotellis Casa Bella Boutique



Ja Cuscos Casa Mama Cusco.



Kiidan lennufirmat KLM: 12-tunnise lennu jooksul suudeti suures lennukis tualettruumid puhtad hoida, kogu öö jooksul hoolitseti, et ärkvelolijatel ikka juua ja süüa oleks (lennukis tekib tihti janu ja pikal lennul soovitatakse palju juua).

Limast sai palju teavet leheküljelt www.limaeasy.com, aga kuna see on kirjutatud mõned aastad tagasi, siis tasub arvestada, et Peruu muutub kiiresti. Näiteks sellel lehel kirjutatud turva- ja taskuvarasteprobleemi meie ei täheldanud, tänavad on politseinikke ja turvamehi täis ja ilmselt on ka elatustase tõusnud. (Kuldehteid meil kaasas polnud ja uhkeid riideid meil kah ei ole, nii et me poleks ka mingi saak)


(Lima vanalinna peaväljak ja Peruu valitushoone juures valvavad politseinikud)

Taksode asemel soovitame bussiliiklust: linn on põhimõtteliselt ruuduline ja bussid sõidavad mööda peamisi, laiemaid tänavaid, ristmikel on suured sildid ristuvate tänavate kohta (majade küljes tänavasilte pole). Välja arvatud lennujaam, kust tasub võtta ametlik takso (meie hotellid pakkusid mõlemad ka transporti hotelli ja lennuväljale), sest kohvritega bussi ei lubata ja ei mahuks kah.
Lastega esialgu ei soovita Limasse minna, sest meeletud heitgaasid.

Limast Cuscosse lendasime kohaliku lennufirmaga TACA, mis oli soodsam kui teised. Siselennul võib veepudeli lennukisse võtta.
Cuscos on nov-märts üsna vihmane, nagu Eestimaa suvi. Tasub kaasa võtta vihmajope (piisab ka laulupeokilest).
Machu Picchule minnes tuleb kaasa võtta pass või passikoopia. Vihmaperioodil on seal maalihkeid ja rong ei lähe mitte iga päev, seda ei pruugi nad aga piletit müües turistile öelda. Meil oli põhimõtteliselt aega ainult 1 päev ja kui sel päeval poleks rong läinud, oleks meie raha raisus olnud. Sellest, et kahel eelmisel päeval sõit ära jäi, saime kuulda alles rongis kaasreisijatelt.
Cusco turismikohtades (pühas orus) püüavad nad müüa kõige kallimat piletit (130 soli= u 40 eurot), mis kehtib mitu nädalat, tegelikult on olemas ka poole odavam ühe päeva pilet.
Ja arvestada tuleb ka sellega, et inglise keelt üldiselt ei osata. Larco muuseumis olid ingliskeelsed selgitused, Arheoloogia- ja antropoloogiamuuseumis olid inglise keeles ainult inkade ja tänapäeva väljapaneku selgitused. Cusco Pühas orus, Machu Pichul ja Lima püramiidides saab võtta ingliskeelse giidi.
Ise kokku pannes tuli 2-nädalane reis mitu korda odavam kui see, mida turismifirmad pakuvad.

Lõppu veel paar kudumipilti:


riis posted @ 15:41 - Link - kommentaarid (14)

14 Veebruar 2012
Sõbrapäevaks kulda!
KIRJAD PERUUST 5: inkade kuld.


Kui hispaanlased Inkade riiki jõudsid, leidsid nad eest kullatud seintega templid ja kullaga kaetud inimesed, kes ise ei paistnud kulla väärtust taipavat. Kõik siin ilmas on suhteline, sest inkade jaoks oli kullal lihtsalt hoopis teine väärtus kui eurooplastele. Inkad nimelt olid looduseinimesed. Nende maailmapildiski oli olemas jumalate elupaik-taevas, mida sümboliseeris lind, inimeste elupaik, maa, mida sümboliseeris puuma ja surnute elupaik – maa-alune, mida sümboliseeris madu. Kulda ja hõbedat kasutasid nad seetõttu, et need metallid läikisid ja tekitasid heli.
Näiteks kasutasid ülikud ninakaunistusi, mis ulatusid suu ette ja rääkides liikusid.



Ülikutel olid ka kõrvakaunistused, mistõttu konkistadoorid indiaanlasi esialgu suurte kõrvadega inimesteks pidasid.



Paraku oli inkade kuld tegelikult pettus. Nad oskasid nii kulda kui hõbedat väga õhukese kihina kasutada ja vasest esemetele kanda, samuti teisi metalle kullana läikima lüüa. Kui konkistadoorid inkade kulla röövisid ja üritasid seda kasutada, said nad tegelikult kulda imevähe. Samas oli moraalne kahju, mida nad oma röövretkedega sooritasid, mõõdetamatu, sest nad hävitasid inkade pühad paigad ja pühad esemed.



See näiteks on ohvrinuga. Seda kasutati enamasti loomade (musta laama) ohverdamiseks, sest väidetavalt kasutasid inkad inimohvreid harva. Samas näiteks oli aeg-ajalt kombeks kaks tublit sõjameest võitlema panna ja kaotaja ohverdati. Põhimõte oli selles, et kui loodus on inimestele nii palju andnud, siis aeg-ajalt tuleb midagi väärtuslikku ka vastu anda, näiteks hea sõjamees. Ohvrnoaga tapeti ohver, tema veri aga valti pühasse anumasse. Ka enne veejoomist, näiteks, valati lonks maha, et maale tema osa tagasi anda.
Surnud maeti eri piirkondades erinevalt, aga tuntud on selline matmisviis, kus surnu muumia looteasendis riidesse mähiti ja kinni köideti. Peale pandi värviline kaunistatud kangas ja markeeriti ka kadunu nägu ja juuksed. Muumiad „maeti“ koos ohvriandidega koobastesse.



Samasuguseid muumiaid on leitud aga ka Limas püramiididest. Siin on kaks Huaca Pucllanast leitud ülikut, kellele kaasa pandud ümbruskonna põllupidajate laps (ohverdatud). Haudu on sellest püramiidist leitud 67.



Lima püramiidid on üldse eraldi lugu. Seal oli neid kuuldavasti palju, aga indiaanlased pole neist eriti midagi pidanud, paljud püramiidid on maha lammutatud ja nende asukohad täis ehitatud. Meie hotelli lähedal oli väike Huaca Hullamarca, lihtsalt keset elurajooni.



Umbes kilomeetri kaugusel asus kõige suurem säilinud püramiid Huaca Pucllana. Samuti keset korrusmaju.


Seegi oli plaanis maha lõhkuda, et saaks majad asemele ehitada, aga õnneks jõuti täis ehitada ainult pool iidse püramiidi alast ja teine pool võeti kaitse alla.



Kuna Limas kive polnud, ehitati püramiidid mudatellistest.



Telliseid ei põletatud, vaid lasti päikese käes kuivada. Tellised laoti „raamaturiiuli stiilis“ väikeste vahedega. Nii jäi püramiid maavärinas terveks.



Pucllanat varustati veega umbes seitsme kilomeetri kaugusel voolava Rimaci jõe abil, aga püramiid ise oli ehitatud ookeani teenimiseks. Vesi oli nende indiaanlaste jumal, kellest kõik algas ja lõppes.
Ja jumalat teeniti püramiidi katusele ehitatud templis, püramiidi sees ei toimunud midagi.
Meiegi käisime Vaikse ookeani ääres. Selle kohal hõljub tihtilugu paks udu (mistõttu ka raske pildile püüda) ja vaatamata ääretule veele ei täheldanud meie kõrgel kaldal seistes mingit tuuleõhku.



Lõppu paar rahvuslikku nukku



Asjaliku moega lühikesekäelised savinukud (ei mäleta, mis kultuuri need esindasid, enne inkasid igatahes)



ja kelmikad kootud mütsides alpakad



Veel üks peatükk on kavas kirjutada – söögist ja teenindusest, kui keegi viitsib lugeda. Siis edasi vaikin nagu haud ja nohistan käsitööd teha



riis posted @ 17:33 - Link - kommentaarid (13)

13 Veebruar 2012
UUS MÜTS

Kaotasin enne puhkust oma mütsi ära. Arvasin, et jäi autosse ega muretsenud eriti. Väike lootus oli ju, et puhkuselt naastes on juba rohi taas roheline ja tuleb muru niitma hakata, mis sest talvemütsist enam
Aga ilm on ju ikka selline


(Jägala juga)

Seega oli vaja uut mütsi. Kuigi lubasin endale detsembris, et püüan ära kasutada olemasolevat lõngahunnikut ja uusi ei osta, ostsin ikkagi. Tumehall Lana Gato kaamelikarvadega



Ostsin Peruust endale uue salli. See pole käsitöö, vaid mingi masinkude, ja vikerkaarevärvidel on Eestis muidugi selgelt homoseksuaalne tähendus, aga inkade vanas pealinnas Cuscos on need piduliku lipu värvid ja tahtsin just sellist salli. (päriselt Peruust toodud, silt peal ja puha). Väidetavalt alpaka-lõngast, aga tegelikult ma arvan, et mingi segu, maksis vaid 10 soli (umbes 3 eurot). Pehme ja soe igatahes.



Häda on aga selles, et mul oli plaanis kanda seda oma tumehalli mantli juurde käiva tumehalli mütsiga. Müts on aga KADUNUD ju. Tegingi siis uue mütsi.



Servas 2-2 soonik (7 cm laiuselt) ja edasi parempidised silmused keerdu, nagu väike palmik. Võib kanda niisama,



või äär üleval. Lõnga kulus veidi üle ühe toki (kui äärt üles ei keera, oleks ka ühe tokiga ilmselt välja tulnud)



Müts on pehme ja otsaesist sügelema ei aja, täna juba käisin väljas.

Jätkan natuke ka muljetamist.
KIRJAD PERUUST 4: kuidas turistil nahk üle kõrvade tõmmatakse.

Cusco asukad on (valgenahaliste jms) turistidega märksa enam harjunud kui Lima elanikud. Cuscos osatakse mõnel pool ka natuke inglise keelt. Halb on aga see, et nad on õppinud end turistidele kaela määrima, mis minu meelest ei ole indiaanlastele loomuomane.
Kes meist ei tunneks pilte kirevates rahvariietes indiaanimemmest, kellel kaasas punapõskne rahvuslikus rõivas lapselaps ja armas väike lampatall või laama. Selliseid inimesi seal tegelikult pole, aga iga kiriku juures on paar sellist memme (koos lapselapse ja kitsetallega) lunimas, et neist raha eest pilti tehtaks. Seetõttu ma ei teinud mitte ainsatki sellist ülesvõtet. Ühte kohalikku memme MachuPicchu lähedases külas pildistasin, selliseidki riideid oli näha vaid mõnel vanemal inimesel (pilt udune, sest eemalt ja liikumise pealt)



Ka lapsed on õpetatud turiste tüütama ja neile „käsitööd“ müüma . Tegelikult on need masinal kootud sünteetilised mütsid. Kahjuks ei saa neile inimestele öelda, et see ei ole õige tee - igaüks peab oma vead ise tegema. Aga ma arvan, et kui see lastepõlvkond suureks kasvab, on Cusco ilmselt mõnda aega sama nõme kui praegu India või Egiptuse turismikülad, kus hetkegi rahu ei saa ja inimesed mõtlevad ainult sellest, kuidas teistel nahk üle kõrvade tõmmata (juba praegu võib seal turul kuulda mingite odavate ehete kohta, et see on puhas hõbe).
Meie viskusime vabatahtlikult ohvriks. Õigemini küsis minu kaasa järjekordset tüütut kingapuhastajat tõrjudes järsku minult lustlikult, kas ma tahan näha, kuidas turistil nahk üle kõrvade tõmmatakse (kuinka turistia kusetettaan). Nooh, hea küll, kui see VÄGA kallis ei ole, arvasin mina.
Mees laskiski endal kingi puhastada, kui järjekordne manguja teenust pakkudes lähenes: „1 sol, mister! 1 sol!“ Noh, 1 sol on umbes 28 senti.
Kuna indiaanlane meie keelt ei mõistnud, sai tema tegevust kommenteerida.



„Kuidas ta üldse ühe soliga teenust pakkudes ära elab?“ imestasin mina naiivselt.
„Hehehe,“ naeris mu mees elutargalt. „Ühe soli eest pühiks ta ainult lapiga üle!“ Tema on selliseid kingapuhastajaid varasematel reisidel jälginud ja edasine ei tulnud talle üllatusena.
„Teil on siin mingid valged täpid!“ ütleski kingapuhastaja mõne hetke pärast ja näitas mingit pudelikest (nagu demonstreeriks veini), ise samal ajal juba pudelist jub sodi lapile kallates ja kingadele hõõrudes. Muidugi, klient ju VAJAS seda
„Teine jalg!“ juhendas kingapuhastaja. Ka sellel kingal oli mingi viga, nii et kastist tuli võtta järgmine pudelike. Jälle kiire sildidemonstratsioon, tegevust katkestamata. Seejärel jälle esimene jalg, millele mingit sinakat vedelikku määriti. Seejärel teisele jalale sinakat vedelikku (koos sildinäitamisega). Puhastaja tõmbas käeseljaga ka üle kinga, et näidata, et läikiv segu on juba kuiv ega määri.
Kokku läks „ühesoline“ kingapuhastus maksma 20 soli (ligi KUUS EUROT). Aga klient oli ju ise nõus igasugu lisateenustega Puhastaja oli veel lahke ja näitas, et kui meil piisavalt sole pole, siis seal on rahaautomaat, tema tuleb kaasa. Kingad said seejuures tõesti naeruväärselt läikivad









riis posted @ 16:07 - Link - kommentaarid (6)

11 Veebruar 2012
KIRJAD PERUUST 3.

Minu lapsepõlves moodustasid olulise lugemisvara indiaaniraamatud. Enamik neist jutustas Põhja-Ameerika hõimudest: vaprad delavaarid ja õilsad dakootad, sõjakad komantšid ja õelad poiniid. Sealt sai päris hea ettekujutuse, kuidas pärisasukate alade vallutamine ja ülelöömine (näiteks alkoholi abil) käis. Inkad ja maiad on koolipõlvest meelde jäänud kui suured kultuurid, mis salapäraselt kadusid.
Lõuna-Ameerikas asuv Peruu oli niisiis tuntud kui inkade-maa. Tegelikult kestis inkade impeerium umbes sadakond aastat 15-16 sajandil ja Euroopas on nad kõige tuntum indiaanikultuur seetõttu, et Hispaania konkistadooride saabumise ajal oli just inkade aeg ja hispaanlased viisid Euroopasse massiliselt nendega seotud esemeid, üleskirjutusi ja mälestusi.
Inkad ei tekkinud tühjale kohale, vaid võtsid kasutusele varasemate valitsejate „parimad praktikad“. Inkade impeeriumi lõi üheksas inkade kuningas Pachacutec, kes ühendas suured alad (suurema ala kui praegune Peruu), eelkõige ühtse religiooni ja ketšua keele abil identiteeti luues inkade riigiks, mis nende keeli oli Tawantin-suyu.
Inkade valitseja ei olnud mitte sõjapealik, vaid tema vastutada oli kogu rahva toitmine ja heaolu. Inkade ajal töötati välja tõhus põllumajandussüsteem (tuntud kui mäenülvadele rajatud terrasspõllud), mis võimaldas ka tagavarasid varuda, niisutuskanalid olid tuntud juba varem, loodi ka maksusüsteem, mis nägi muuhulgas ette teatud ühiskondlikult vajalikes töödes osalemise, näiteks niisutuskanalid ja templid rajati ühiste jõududega.
Makse, rahvaarvu, töötunde jms arvestati omalaadse nöörkaunistuse ehk khipuse (quipuse abil).



Ka see polnud inkade leiutis, vaid üle võetud eelkäijatelt (waridelt, kui õigesti mäletan). Seda oskasid lugeda ja teha vaid teatud ametnikud ja inkad kandsid hoolt, et see oskus laialt ei leviks (et khipust võltsida ei saaks). Tegelikult oli tegemist IseTegija blogisse sobivalt käsitööga: alpaka või laamakarvadest või ka puuvillast nööridega. Üks selline khipus võis sisaldada isegi 2000 sõlme.
Inkade pealinn paiknes Cuscos ja ka kuningaks saamise eeldus oli Cuscos sündimine. Cusco on pealinnast Limast mitusada kilomeetrit lõunas, mägedes asuv omavalitsus.
Cusco asub rohkem kui 3000 meetri kõrgusel üle merepinna ja turiste võib rünnata mäestikuhaigus. Selle vastu pidavat aitama kokatee (koakiinikasvatamine oli indiaanlaste seas tavaline ja soositud ning eriti kasutasid seda preestrid/pühamehed/šamaanid, Peruu hiljutine president üritas veenda ka naaberriike, et koka on mõnus ja peaks olema seaduslik kõikjal ja võttis alati kokalehti riigivisiitidele kaasa, hih).



„Coca“-tee on vabalt kauplustes müügil, lehepulber kotikestes nagu Lipton, ja maitseb nagu meie nõgesetee. Vähemalt mina mingeid kõrvalamõjusid ei märganud, kui Limas hotellis proovisin. Ka Cuscosse saabudes olid hotellis juba kokalehed tassis ja kuum vesi termoses valmis. (kokapõõsaid on üle 40 liigi ja vaid paar neist on narkootilise mõjuga). Väidetavalt aitab kokatee mäestikuhaiguse vastu



Cusco tänavad koosnevad enamasti treppidest ja ka hotellis teisele korrusele ronimine võttis täiesti hingetuks (ok, oleme paksud ja vormist väljas, aga PÄRISELT võttis see hingetumaks kui Lasnamäel 4ndale korrusele ronimine), sest õhk on hõre ja hapnikku vähe.



See on tavaline Cusco tänav (viis meie hotelli).
Cusco oli Inkade imeeriumi pealinn ja seal saab hea ülevaate inkade kultuuripärandist. Cuscos asub inkade rajatud Sacsahuaman, mis on UNESCO kultuuripärandiks kuulutatud. See on nii majanduslik, sõjaline, kui usuline keskus, mille rajasid inkad. Tähelepanuväärne ehituskunst, sest kivid on hiigelsuured ja sobitatud kokku ilma igasuguse mördita.



Asjatundjad kummutavad tulnukate-versiooni. Uurijate hinnagul oli inkadel tänu maksusüsteemile palju inimjõudu kasutusel ja seetõttu suutsid nad mitmesajatonnised kivid välja raiuda ja vajalikku paika toimetada.
Cuscos paikneb inkade püha org, kus on ridamisi templeid ja tähtsaid varemeid.
Muidugi lammutasid hispaania konkistadoorid inkade tähtsad templid maha ja ehitasid enda omad asmele (nagu ristiusu toojad Eestis). Ka Cuscos ehitati inkade päikesetempli asemele hispaania katoliku pühakoda. (alumised suured kivid on inkadelt, ülemine osa hispaanlastelt)



Cusco lähedal asub aga ka salapärane ja võimas Machu Picchu.
Esialgu ei olnud meil kavas sinna minna, sest mägedes oli vihmaperiood ja maalihete oht päris suur (st võid küll osta pileti, aga rong lihtsalt ei pääse sinna ja oled hunniku raha ära raisanud) AGA, sõbrad! Machu Picchu on kirjeldamatult võimas paik ja iga makstud senti väärt (registeerimine, Cuscost rongijaamani + rongipilet, bussipilet maksis kokku 200 dollarit in). Pildid ei suuda selle paiga lummust eales kirjeldada. Esiteks on see looduslikult väga võimas ja ka ajalugu MÕJUB!!!



Machu Picchu on mäenõlvale rajatud inkade linn, mille taasavastas 20. sajandi alguses Hiram Bingham. Talle rääkis sellest mingi kohalik põllupidaja, kes oli nõus talle ühe hõberaha eest umbkaudselt teed juhatama. Kohale jõudes avastas Bingham džunglisse kasvanud iidse linna, kus elasid kaks indiaaniperet, makstes põllupidamise eest naeruväärset renti. Kohalik poisike juhatas valgenahalisele uurijale varemed kätte, aga Bingham ei pidanud neid kuigi oluliseks. Hiljem selgus siiski, et paigal on suur väärtus, sest seal elas kunagi inkade valitseja ja hispaanlased ei olnud seda (raske ligipääsetavuse tõttu) kunagi vallutanud.
Klassikaline pilt Machu Picchust on kõigile tuntud, aga see ei anna edasi osagi selle paiga väärtusest, looduslikust ilust ja võimust.



See pruun jõgi vasakul on umbes 30 meetrit lai, kaugel all sügavikus ja üsna metsiku vooluga. Ei taha isegi mõelda, kuidas nad neid „terrasspõlde“ harisid – 70 cm laiune „terrass“ ja mitmesajameetrine langus mäslevasse vette.
Et vihmaga mägedes tavapärane maalihe kogu linna ja põlde minema ei uhuks, võtsid inkad maa kaljuni paljaks, panid paika kivi-, kruusa- ja liivakihi ning alles selle peale huumusekihi: vihmavesi valgus läbi liiva ja kivide kaljuni ning maalihe ei viinud kogu põllumaad ja ehitusi kaasa. Olid ka vee äravoolu kanalid.
Kord oli inkadel karm. Ühiskonna ülesehitus oli püramiidi-laadne: orjad, kodanikud, ülikud, kuningas. Machu Picchu peasissepääsu kaitses küll tugev puust uks, aga seda oli kavas kasutada vaid sissetungi korral. Tavaliselt piisas nöörist. Kui eksisid, oli jutt lühike: „pea maha või kodanikustaatuse kaotus ja kogu perekonna kaugetesse piirkondadesse orjaks saatmine“, rääkis meie indiaanlasest giid. Giid Victor oli täielik inkade kultuuri fänn. Sündinud Cuscos, oleks temalgi olnud õigus saada inkade valitsejaks. Ja mägedes elab veel praegugi, muuseas, mitusada inkat (st indiaanlast, kes võivad pidada end inkade järeltulijateks, kinnitas Victor. Tänapäeva Peruus jätkatakse ka inkade ühise keele unistust: 30% elanikkonnast räägib ketšua keelt ja sellele üritatakse ametlikku staatust anda, koolides on see samuti juba õppekavas))



Sellel pildil on inkade kuninga WC, ainus privaatne käimla Machu Picchu linnas. Väljaheited viidi kandikul päikese kätte ja kaeti tuhaga, et nad kuivaksid ega oleks keskkonnaohtlikud. Inkadel oli mõtteviis, et loodust võib ära kasutada vaid niiplaju kui hädapärast vaja.
Machu Picchut ei vallutanud kunagi hispaanlased, aga selle lõpp ei ole päris selge. Tõenäoliselt jäid ümbritsevad põllud sööti ja MP elanikel polnud enam süüa. Nad ise suutsid toita mõnisada asukat, põldudel oli ka katsepõldude roll, et vaadata, kui kõrgel saab kasvatada kokapõõsaid.



Ilmselt viidi päikesetempli all (pildil) paiknevad tähtsad muumiad ühel hetkel Machu Picchust minema ja rahvas järgnes neile.

Inkade impeeriumi lõpp oli masendavalt hale, mitte ülevalt salapärane. Inkade valisteja suri hispaanlastelt saadus nakkushaigusse – rõugetesse, samuti tema järeltulijaks määratud poeg. Edasi pärisid impeeriumi kaks venda. Nad rivaalitsesid omavahel kuni neist üks langes hispaanlaste kätte nagi. Vangi langenud vend tellis vaba venna palgamõrva, kartes, et muidu saab vaba vend kogu riigi endale.
Cuscos toimus ka indiaanlaste ülestõus hispaanlaste vastu, aga hispaanlaste õnnestus vallutada/hoida enda käes sümboolse tähendusega Sacsawaman. Inkade-vastases võitluses lõid innukalt kaasa mitmed indiaanihõimud, kuigi nüüd on peruulased küll varmad inkade hiilgust ära kasutama. Inka-nimelisi apteeke, käsitööfirmasid, poode jms on igal sammul. Populaarne jook on Inka-Kola - tsitrusemaitsleine magus limonaad.




Kui Lima piirkonnas olid peamised puuvillast rõivad (palav ja kuiv), siis mägedes asuvas Eesti suve ilmadega Cuscos oli palju alpaca-villa.
Käsitööturgudel müüdi paraku palju sünteetilist ersatsi (nagu ka meil), mis juba lühikese kandmisega topiliseks ja vormist välja läks (vaatasin teisi turiste, ise ei ostnud, vaene ja säästlik nagu ma olen). Ei võtnud meelega pilte ka Cusco kirikute ees passivatest rahvariietes memmedest. Netis on küllalt neid pilte, millel indiaani memm ja kitsetall või väike laps või noor häbelik neiu indiaani rahvuslikes riietes. Päriselt nad neid muidugi iga päev ei kanna ja laamad või kitsetalled on neil kaasas kah just selleks, et lasta endast raha eest pilti teha. Minu meelest ei mõju see lastele hästi, et nad maast madalast õpivad turistidelt raha lunima (nagu Indias, näiteks). Pildistasin niisama käsitööpoode



Cusco turul leidsime siiski ka kohaliku memme, kes tõepoolest ise oli alapakavillast mütse kudunud. Kui ma muidu hispaania keelest mõhkugi ei taipa, siis selle memme jutust sain ma päris hästi aru (et tegemist on laamavillast pehmema ja peenema alpaka-villaga ning et pärast pesu tuleb mütsi venitada). Maksime rõõmuga käsitöö tegijale 30 eurot alpakalõhnalise käsitöömütsi eest, sest mõistsin tema tööd ja vaeva. Müts kingituseks mehe saamlasest töökaaslasele.





Laama ja alpaka vahel ei tee kuuldavasti vahet mitte kõik. Machu Picchu giidi sõnul on laama püha loom, sest Linnutee on musta laama kujuline (ja see on ka indiaanlaste ohvriloom).



Kui loomal on saba üles, on see laama. Temast saab villa, liha, luid tööriistadeks, väljaheiteid väetiseks ja ta on ka transpordivahend. Kui saba on all, siis on see alpaka, kellest saab küll villa ja liha, kuid kes transpordivahendisk ei sobi,s est on nõrk ega suuda raskusi kanda. (keegi küsis teraselt, et mis siis, kui loom on kurb ja saba all? Nohh: kui saba all, siis on ALPAKA!)



KÄSITÖÖST kah! Siin Rafael Larco muuseumist pärit kaltsunukud, kes teevad tarditsioonilist käsitööd



Cuscos nägin memmesid, kes koovadki niimoodi paela/vööd. Ja meie hotellituba oli nende käsitööpaeltega kaunistatud



Nagu Eesti kirivööd, kas pole.



Siin veel traditsioonilised mask-mütsid, mida kasutatakse indiaanipisudustuste ajal Cuscos



(inkade kullast jms järgmistes postituses, kui teid veel huvitab, sest see venis juba liigagi pikaks)



riis posted @ 20:24 - Link - kommentaarid (12)

09 Veebruar 2012
KIRJAD PERUUST 2.
Vahepala: kuidas me postmarke ostsime

Tänan kõiki lahke tagasiside eest ja julgen jätkata käsitöövaest heietust reisimuljetega

Reisil olles tuleb mul aeg-ajalt selline mõte, et peaks kodustele kaardi saatma. Käsitsi kirjutatud ja postmark peal. Iseendalegi, teate küll, nagu „Muhv. Nõudmiseni“. Esiteks on lahe postkastist kaarti leida ja teiseks on väike põnevus, kui kaua aega võtab kohale jõudmine ja kas üldse jõuab.
Nii ka Peruus.
Ostsime indiaani sümbolitega ja linnavaadetega kaardid, kirjutasime usinalt tekstid valmis, maalisime korralikult aadressi lõppu suurte tähtedega EUROPA, aga postmargiputkat silma ei hakanud. Ei tänaval ega ka netist otsides.
Noor, interneti- ja elektronpostiajastust pärit hotellitüdruk ei saanud küll aru, mis on postmark (stamp), aga seletas lahkelt, seejuures inglise keeles, et post on siinsamas lähedal, kaks tänavavahet üle ristmiku ja paremale.
Asusime 28-kraadises kuumuses teele.
Tubli tüki maad maha kõmpinud, postkontorit leidmata, küsisime lõpuks möödujatelt teed. Mina hispaania keelt ei oska ja nemad inglise keelt ei oska, aga mees kordas visalt sõnaraamatust leitud sõna ja kohalikud viipasid sõbralikult, et siinsamas lähedal. Mida pole, seda pole. Kuid ühel majal oli silt Western Union/DHL. Kuna midagi muud postimaja-sarnast läheduses polnud, otsustasime sisse astuda: ehk ongi neil postmarke müügil. Tugeva turvaklaasi taga istuv tüdruk ei saanud aru, millest jutt käib. Ulatasime talle postkaardid ja selgitasime käsi appi võttes, sõrmega kaardi nurka ja „Europat“ toksides, et tahakse teele saata. „Ükshaaval???“ imestas tüdruk kaarte käes keerutades. Meie noogutasime innukalt, aga saime aru, et mingit utlemust sealt ei sünni.
Tagasi hotelli ja uus internetiotsing. Ingliskeelset teavet muidugi pole, aga hispaaniakeelsest tegime järelduse, et marke müüakse kaubanduskeskustesse paigutatud automaatidest. Uuesti vöö vööle ja teele lähedalasuva kaubanduskeskuse poole. Väljas ikka +28 ja lõunatund peaaegu käes, st päike otse lagipähe. Punaste ja higistena jõudsime kaubanduskeskusesse, aga mida pole, seda pole.
Oli aeg õlut võtta ja vahepeal millegi muuga tegelda.
Käisime veepargis. Sinna on rajatud kümned purskaevud, mis õhtuti erivärviliste tuledega välja valgustatuna uhket vaatemängu pakuvad. Üks suur purskaevurühm on tööle seatud klassikalise muusika rütmis. Pildile seda ei saa, aga vaatemäng on tõesti vägev, kuidas veejoad valsirütmis ilmuvad, kaovad, üksteise ümber keerlevad ja kummardusi teevad. Meie käisime pargis päeva ajal.





Veepark oli ka kohalike seas väga populaarne.



Järgmisel hommikul alustasime uuesti postmargiseiklust. Uus internetiotsing hotellis näitas, et kõrvallinnaosas on postkontor. Vaatasime kaardi pealt teekonna valmis, tõmbasime sihtpunktile rasvase ringi ümber ja uuesti teele. Ikka +28
Käisime läbi kõik ringi sisse jäävad kaubanduskeskused ja marssisime üle ametlikuna näiva suure klaasmaja, mis osutus aga kohaliku kütusefirma hooneks. Ütleme nii, et huumorimeel hakkas kaduma, aga põhjamaine jonn ei andnud järele. Vahepeal otsustasime raha vahetada, sest see mitmes valuutas sehkendamine on tülikas ja keeruline. Peruus saab maksta nii USA dollarites kui ka kohalikes sol'ides, aga dollarikurssi arvutab iga pood isemoodi ja tagasi antakse ikka solides, nii et lõpuks ei ole mingit ülevaadet, kui palju mingi asi maksab. Raha saab võtta automaadist või vahetada kohapeal (näiteks Eestis, Soomes ega Amsterdami lennuväljal sole ei vahetata). Eriline vaatamisväärsus on „ametlikud“ rahavahetajad, kes seisavad tänaval, 10-sentimeetrine rahapakk avalikult käes. „Ametlikuks“ püüavad nad end teha sellega, et vestil on dollari, soli ja euromärgid Pildile neid kahjuks ei ole jäänud, nagu selgus. Raha kontrollimine on seal väga nunnu, mingeid masinaid poodides ei ole, kassas istuvad noorukid mudivad raha sõrmede vahel ja vaatavad vastu valgust ja püüavad usutavalt asjatundlikud näida. Solid lähevad alati läbi, aga dollaril ei tohi isegi juuspeent pragu kuskil servas olla, siis seda vastu ei võeta.
Igatahes eelistasime meie vahetada raha siiski pangas, mitte vestiinimeste juures.
Kontoris oli muidugi taas paks turvaklaas, mille all väike pragu raha sisseulatamiseks. Klaasis oli umbes mu mehe kõhu kõrgusel ka väike auk, mille kaudu sai teenindajaga suhelda (nagu öeldud, kohalikud on ju lühikesed, neile oli auk sobival kõrgusel). Poiss luges asjalikult raha üle ja pani igale rahatähele mingi väikese templi. Väljastati ka kviitung: korralikult lõigatud paberitükk, kuhu pastakaga kirjutatud kuupäev ning eurosumma ja solisumma. Ei firmanime ega midagi muud
Aga ärgem unustagem, et meie peaeesmärk olid ju postmargid ja mehel tuli huvitav mõte küsida läbi turvaklaasi karjudes, kust saaks postmarke osta. Mina sooritasin klaasi ees juba tuntud pantomiimi, näidates kaarte, kopsides marginurka ja sõna Europa ning etendades kaardi lendamist (koos lennukihäälega) sinna suunda, kus minu arvates võis Euroopa asuda. Poiss noogutas ja andis meile märku, et oodaku, ta küsib. Korraga kargas kontorisse tilluke RELVASTATUD turvamees (mina oma 161 cm pikkusega nägin tema pealage, st ta ei saanud olla pikem kui 150) ja küsis vaprusest väriseval häälel klaasi taga seisvalt poisilt, milles probleem. Julgemata isegi vaadata ligi 190cm pikkuse jämeda roosa ja higise turisti poole. Hih, kujutan ette, milline möll sel hetkel tema hinges ja peas valitses. Poiss seletas midagi, aga valvur oli nii ärevil, et ei saanud midagi aru. Poiss osutas meie suunas. Näitasin uuesti kaarte (nurk, europa, lendamine). Valvur hingas pahinal välja, ta oli tõesti hinge kinni hoidnud. Kogu tema olekust õhkus sellist kergendust, et ta oleks peaaegu õhku tõusnud: polnud ju tegemist kuritegeliku hiiglasega, vaid poiss oli häirenuppu vajutanud lihtsalt nõu küsimiseks. Valvur oli vanem mees ja teadis, milles asi. Tema sõnul oli marke müügil ainult peapostkontoris, vanalinnas.
Sinna me ei hakanud minema, sest järgmisel päeval tuli lennata teise linna Cuscosse. Ja seal, otse hotelli juurest algaval tänaval oli ridamisi poekesi, kus kirjas „We sell STAMPS“. Heh, ega see nüüd nii lihtsalt kah ei lõppenud, sest need poed olid kinni. Järgmisel hommikul leidsime isegi postkontori, mille uks oli lahti, aga käis alles põrandapesu ja rõõmus turvamees näitas sõrmedel, et tööpäev algab kell üheksa. Seda me ei mõistnud, sest kell oli siis juba üle 10, aga peagi leidsime ühe avatud putka, kust saime margid. Hih, need olid nii suured, et katsid osa meie valmiskirjutatud tekstist kinni, aga me ei hakanud pirtsutama. Samas oli ka puidust kast, millele oli kirjutatud Serpost. Sinna me need kaardid poetädi julgustavate noogutuste saatel jätsime.
Markide ostmiseks kulus NELI päeva. Kiri pole siiani kohale jõudnud (möödas umbes nädal). Ootame ja vaatame.

Lõppu veel paar „käsitöö“pilti



riis posted @ 10:04 - Link - kommentaarid (14)

07 Veebruar 2012
PUHKUS LÄBI.
KIRJAD PERUUST 1.

Tunnistan ausalt, puhkuse ajal käsitööd teha ei jôudnud, sest käisin reisil. Aga korralik vest õe kaksikpoisile on varrastel, ausalt. Sellest siiski kunagi hiljem. Postitusse lisan käsitööpilte, aga teiste töödest, nii et see on hoiatus, et tuleb käsitöövaene reisimuljetus (mõned käsitööpildid postituse lõpus).
Käisin nimelt Peruus.
Peruu on hoopis teistsugune kui ma arvasin, kuigi olime netist enne usinalt teavet otsinud, sest reisi võtsime mu kaasa algatusel ette päris omal käel, supersaverist ja hotel.comsist soodsaid liikumis- ja ööbimisvvöimalusi otsides.
Tegelikult ei tea isegi, mida ma õieti ootasin. Vist midagi sellist nagu Kihnu kultuurikild: et Peruu on maa, kus rahvuslikult riides inimesed muudkui alpakasid kasvatavad, lõnga ketravad, käsitööd teevad ja lugusid vestavad .
Tegelikult olime esimese nädala pealinnas Limas, kus elab kaheksa miljonit inimest. Ei mingit kudumist, vaid tohutu liiklus, heitgaasid ja lärm. Heitgaasid seetõttu, et autopark on vanavõitu ja bussid eriti.

Lima on selline:



Aga ka selline:



Bussiliiklus on seal aga omaette vaatamisväärsus. Algul olime päris jahmunud, sest pisikesed koledad bussid kihutasid tohutu mürina ja tossupilve saatel kõrvulukustavalt signaalitades võidu inimeste poole. Nad isegi ei peatunud, vaid uksel seisev piletimüüja sundis inimesed sõidu pealt sisenema ja väljuma, ise seejuures pidevalt midagi röökides ja vastu bussiseina tagudes reisijaid tagant kiirustades. See, et buss teises reas seisma jäi, ei olnud mingi argument, ise vaatad, kuidas ellu jääd .



Esimese vaatluse pöhjal arvasime, et kasutame netist leitud nõuannet ja sõidame pigem taksoga. Aga see osutus veel napakamaks. Taksojuhiks võib hakata seal igaüks, mis tähendab, et sõiduoskus ja tänavate tundmine pole vajalik. Taksod peatuvad ka siis, kui keegi pole palunud ja yritavad endale kliente meelitada. Kõigepealt tuleb hinnas kokku leppida (ja enne mitte autosse istuda, sest uksed pannakse kohe lukku kui klient sees, nagu kogesime). Meie juht oli end ûmbritsenud raudpuuriga (umbes nagu Eestis vahel suurte koerte autos eraldamiseks kasutatakse) ja oskas ainult oma Lõuna-Ameerika hispaania keelt. Mu kaasa pursib pisut hispaania keelt ning kuidagi suutsime seletada, et tahame vanalinna serval olevale Tacna tänavale ja nõus maksma viis dollarit. Liiklusesse ta igatahes sööstis ja hakkas siis lahtistest akendes välja karjudes teistelt juhtidelt sõidu pealt kysima, kuidas vanalinna pääseb Leidsime, et meile aitab ja läheme parem jala. Aga autost välja ju ei pääsenud. Löpuks, kui ta aru sai, et vaatamata söidu katkestamisele saab ta ikkagi viis dollarit endale, tegi ta uksed lahti.
Edaspidi sõitsime bussiga: süsteem oli tegelikult väga lihtne, sest bussid kihutavad mööda suuremaid tänavaid ja peatuvad seal, kus juhtub. See pakkus ka palju nalja: ukse peal röökivad tüübid karjuvad tegelikult tänavanimesid, mida mööda buss sõidab. Peatutakse seal, kus reisijal VAJA. Linnavöimud kyll kuuldavasti yritavad mingeid peatusi sisse seada, aga seni pole see eriti õnnestunud. Peamiselt sisenetakse bussi valgusfoori punase tule taga, aga ka mujal, sest ykski peruulane ei astu isegi kolme sammu kui buss temast eemal peatub. Ta seisab rahulikult, annab bussile käega märku ning söiduk veereb talle lähemale, sest iga klient on hinnas. Peatumisega sama lugu. Tahate kullamuuseumi juurde? Olge lahked, siin on teie tänavaots, pidurdame! Bussisõit on odav, 28 eurosenti ots. Raha makstakse uksel seisvale röökurile ja välismaalastele väljastatakse ka pilet
Bussisõidu muudab värvikamaks see, et esiteks röögib uksel seisev ”kontrolör” vahetpidamata nagu ratta peal, bussis löugab täisvöimsusel muusika ja aeg-ajalt sisenevad pisikesse söidukisse müügimehed, pakkudes müüa pastakaid või vöösid vöi kommi, ise seda valjul häälel kiites (kogu melust valjema häälega). Ja meie puhul lisandus ka reisijate rõõm (ja varjamatu itsitamine) minu mehe üle, kes on ligi 190 cm pikk, st bussis seistes olid tal õlad laes ja pea vastavalt, noh... ytleme longus, nägu higist punane. Ja istumine polnud parem, sest tagapingil istudes olid ta jalad umbes juhi körval. Indiaanlased ise on üsna lühikesed, isegi mina oma 161 sentimeetriga olin enamikust pikem.

Veel mõni sõna liiklusest. Kui Tallinnas on liikluses kõigil eesöigus, siis Lima liikluses pole kellelgi mingeid öigusi, igaüks vaatab, kuidas ellu jääb. Kui tahad ühesuunalisel tänaval kolmandast reast paremale pöörata, siis pööra, enda riisikol, kui leiad sobiva hetke. Kui tahad seisma jääda, et kliendiga taksohinda arutada, siis jää, kui närv vastu peab jne. Kõige vähem ellujäämisvöimalusi on jalakäijatel ja see on muidugi nende enda süü Ülekäiguradadel on isegi hoiatus, et tänava ületamine on su enda asi



Tõlge on umbes selline: Neli surmajuhtumit viiest leiab aset ülekäigurajal.

Pealinn Lima ise koosneb eri osadest ja tegelik Lima, mille selle nime all rajas Hispaania konkistadoor Pizarro, on ainult väike osa.



Lima nimi ongi tegelikult Kuningate Linn ja linnaosad on väga eriilmelised. Tänavanimedega on jälle huumor, sest Bolivari plats, tänav ja avenüü on igas linnaosas, samuti Konkistadooride tänav ja on veel möned populaarsed kindralid, nii et kasuks tuleb linnakaart, kus eri linnaosad eraldi tähistatud



Vanalinn on kenake ja üsna korda tehtud. Arhitektuur pärit hispaanlaste ajast. Kuna Lima kandis on kive vähe, kasutati ehituseks mudatelliseid, mis palju mänguruumi ei jätnud ja majade kaunistamiseks olid etteulatuvad nikerdatud rödud.




Aga jälle sai ka nalja. See on kuulajate maja: siin kuulasid linnaametnikud linnakodanike kaebusi. Restaureerimisel tekkis rödudele jõnks sisse, aga ega seda sellepärast ”üles harutama” ei hakatud



Turiste on vanalinnas palju, aga köik naabermaadest, Tsiilist jms, nii et indiaanlased. Ja tänapäeva indiaanlased on minu kergeks petumuseks samasugused nagu meie, mitte sulgedega ehitud ja skalpeerimisnugadega varustatud nagu indiaaniraamatutest mäletame Tänavad on väga puhtad, st prahti pole. Ilm on palav, vihma sajab Limas kord 18-25 aasta jooksul, keskmiselt on aastas sademeid 7 mm. (Dzunglipiirkonnad ja mäed on hoopis teine asi). Ja kuna ekvaator on sealsamas, siis keskpäeval on päike seniidis ja VARJE POLE, nagu koolis õppisime (ma siiani vist kuidagi ei uskunud... ).



Siia panen veel juurde mõned pildid käsitööst, sest see on ju ikkagi käsitööblogi. Sellised toredad padjad leidsin Larco muuseumi kohvikust. Värvid ei ole mu meelest tüüpilised Peruu värvid, aga kenad ikka.







Ja turismipoes olid müügil niisugused värvikad jalanõud, rahvuslike motiividega kangast. Mulle tulid kohe meelde Amanda tikitud tennised.





Kui nüüd keegi viitsis kogu seda muljetamist lugeda, siis...muljeid on veel, tahaks kirjutada ka veel söögist-teenindusest ja indiaanlaste vanast pealinnast Cuscost ja indiaanikultuurist. Kui kedagi peaks huvitama. Aga sellest edaspidistes postitustes.
riis posted @ 11:50 - Link - kommentaarid (19)



357822 visits