Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
21 Veebruar 2011
ROHELISED RIIDED

Mul ei ole mitte mingisugust usutavat vabandust, miks mul sellist meeletut värvi roheline lõng kodus oli. Ilmselt kunagi mingiks proovilapiks ostetud, aga koju jõudes ikka mõistus pähe tulnud. Üks tokk oligi.
Õe tüdrukkaksikule sai jõuluks nukk kingitud, aga riideid teha ei jõudnud. Nüüd siis kulus veider lõng sünnipäevakingi valmistamisel marjaks.



Ega eemalviibivale nukule ei ole just väga lihtne riideid teha, sest nende ihuliikmed ei ole ju proportsionaalsed. Õelt sain telefoni teel ka mõõdud : pea (koos patsidega) nagu mehe rusikas, kampsuni pikkus umbes käelaba pikkune ("aga mitte selline nagu sinu käsi,vaid pikemate sõrmedega" lisas ta), talje 26, jalad kõverad, sisekülg 13. Vot koo siis sellisele.
Tegin niisuguse komplekti, mille abil kaheaastane saaks harjutada riiete selga panemist ja ka nööpide kinni panemist. Õnneks rohelisest terveks komplektiks ei jätkunud ja (jälle õnneks) oli mul kodus ka peaaegu sama meeletut oranži (jäi mehe mütsist üle), mis sobis minu meelest hästi.
Kokku tuli järgnev kirgas komplekt




Pükste idee sain dropsist




Ja omaniku seljas

riis posted @ 16:47 - Link - kommentaarid (15)

10 Veebruar 2011
REISIJUTT, II

Olen ikka vahepeal natuke kudunud kah. Jõuluks jõudsin vanemale lapsele valmis kollasekirjud kodusokid, aga ühtlasi lubasin, et teen ikka mehisemad mustad kah. Säärt alustasin hoogsalt triipudega, aga siis hakkasin kahtlema, kas tulevad ikka piisavalt mustad. Edasi ei julgenud värve kasutada ja püksisääre alt välja ulatuv osa on korrektselt igav



Minu vaimusilmas võiks ta ju triibulise osa saapa äärele alla keerata, oleks päris matšo, aga emad ei tea muidugi midagi



Jätkan ka Goa-reisi muljeid, kes tahab lugeda
TOIT on Indias mõnus (neile, kellele India köök meeldib). Algul tundus, et peamegi kaks nädalat karrimaitselisi roogi sööma, aga tegelikult oli võimalik leida palju mitmekesisemat valikut. Näiteks tandooriroad, kuhu ei pea ju kastet juurde tellima. Võtsime kolmes erinevas söögipaigas tandoori kana ja iga kord oli tulemus erinev. Ka karritoidud (masala) on erinevate maitsevarjunditega. Proovida tasub ka taimetoitu, mis on korralikult maitsestatud ja liha puudumist ei märkagi. Mõnusad on igasugused taignas küpsetatud juurviljad-kanatükid-sibularõngad, ahh, vesi tuleb praegugi keelele. Soola kasutatakse tänu maitseainetele vähem, aga sool on turistidega harjunud söögikohtades laudadel olemas. Leidsime ka ühe laheda koha, mida pidasid üks inglise ja üks india hipi (india oli kunagi hipide meelispaik ja praegugi võib seal kohata vanu habetunud ja patsiga mehi), seal oli laminaatpõrand, seinad ja korralik baarilett nagu inglise pubile kohane, indialastest bänd mängis mitu korda nädalas 50-60ndate aastate ingliskeelseid hitte. Kelneriteks olid ka seal noored india poisid, kes olid korralikult viigipükstes ja valges pluusis, aga toitu lauale tuues oli ikka pöial kastme sees . Mis tegelikult oli lihtsalt naljakas.
Liigsel puhtusearmastajal pole AUSALT mõtet sinna minna. Sest näiteks restoranides (ma räägin siin tegelikult väliterrassidest, seintega restorane oli meie Calangute külakeses vaid paar) olid küll laudlinad, küünlad ja mõnel pool isegi riidest servjetid, aga laudlina nägi välja nii plekiline, et enamikul meist on ilmselt isegi põrandalapp puhtam . Aga sellest ei pea end häirida laskma. Minul üldiselt seedimisega eriti muret pole, seetõttu ei olnud ma eriti mures ka kõhutõve pärast. Selle ma küll kergel kujul sain, aga väike jalutuskäik apteeki aitas kiiresti. Apteegid on seal korralikud ja puhtad ja fikseeritud hindadega ja apteeker teab valgenahalist virila näoga turisti vaadates kohe, milles mure ja laob tabletid letile. Nagu ütles ka meie reisikorraldaja: kohalikku haigust tuleb ravida kohaliku ravimiga. Meie armastatud söetablett oli tõesti täitsa kasutu, aga kohalik kapsel enne sööki ja oranž tablett söögi järel ja mure oli kui käega pühitud.

VAATAMISVÄÄRSUSI ei ole Goas just üleliia palju, aga mõned siiski. Vahamuuseum Old Goas näiteks, kus muidugi saab näha Gandhi vahakuju, aga ka püha õhtusöömaaega. Muuseumis olevate kujude juures on ka väikesed lookesed, millest selgub, et pühakuks on Indias üsna lihtne saada, oled vaene, sööd vähe ja räägid palju J (pilet on piinlikult odav, alla euro). Käisime jõel krokodilliretkel. Nägin ühte tervet krokodilli (kes kohe vette lipsas) ja kahe krokodilli nina. Nad on üsna sama värvi hallid kui kaldamuda, nii et kogenematul silmal on neid raske tabada.



Kui vaatate oksa lõppemise kohast veidi paremale kalda ja vee piirile, siis seal on püstiasendis krokodilli nina .
Käisime ka maitseainepargis, kus näidati, mismoodi kasvavad looduses pipar, nelk, ananass, basiilik (basiilikutaim võib olla pikem kui mina ja neid leidub üle 60ne liigi), vanilje. Tuleb välja, et vanilje on umbrohi ja lämmatab puu, mille ümber ta kasvab, seetõttu on ta maitseainepargis kasvama seatud raamile. Giidi käes on vaniljekaun.



ILM on turismihooajal stabiilne. Iga päev päike ja üle 30 kraadi sooja. Kuumusega harjub kähku ära. Tuleb ainult meeles pidada vedeliku tarbimist (õlu on odav, magusad joogid janu ei kustuta). Positiivne pool on ka see, et tänu kuumusele väheneb söögiisu ja ilmselt tänu maitseainetele tuleb ka rahuldustunne toidust kiiremini, nii et toiduportsjonid kahanesid poole väiksemaks kui puhkuse algul sisse mahtus
Õhtul langeb temperatuur umbes 25 kraadini, kohalikud tõmbavad selga fliisid ja pähe mütsid.

INIMESED on ülimalt sõbralikud ja siirad. Hommikuti lehvitasid ja tervitasid meie tänaval elavad-töötavad inimesed kõiki rõõmsalt. Keegi sänikael oli õpetanud hotelli juures töötavale rätsepale selgeks soomekeelse “tervituse” ja nii ta hõikaski igal hommikul: “Mina olen Riki Sorsa vend”.
See muidugi nõuab harjumist, et nad küsivad kõike, mida tahavad: vanust, perekonnaseisu jms. Meie hotellis töötas üks 19-aastane Nepaali poiss, kes rääkis, kuidas ta õhtuti nutab, sest igatseb ema järele ja käis mitu korda võrdlemas oma kätt minu pikka kasvu mehe käega. Ja üks india tüdruk koputas häbenemata itsitades mehe kõhule ja ütles, et ta näeb välja nagu elevant ja et joob liiga palju õlut .
Päikeseloojangud on lõunas igavad, mitte selline värvide etendus nagu meil maikuus. Valgus hakkab õhtul 5 paiku pisut muutuma, siis läheb korraks päike punaseks



Selle aja jooksul, kui ma kohvikutoolilt veepiirini jõudsin, oli päike juba loojumise peaaegu lõpetanud.



Rohkem midagi polnudki, sinnasamasse kustuski ära ja kõik Päikeseloojangut käisime vaatamas viimasel õhtul ja sellega ongi reis muljetatud.
Tänud, kes viitsisid lugeda


riis posted @ 14:18 - Link - kommentaarid (10)

08 Veebruar 2011
PUHKUSELT TAGASI (käsitööta)

Seekord tülitan teid reisijutuga ja vabandan juba ette, et käsitööst on juttu ainult põgusalt, nii et olge hoiatatud
Käisin Goas (kus paljud teist on käinud, aga mulle oli uus ja huvitav). Ei saa öelda, et käisin Indias, sest Goa on ainult väike ja kuuldavasti üsna ebatüüpiline osa sellest hiigelsuurest riigist. (Goa ei ole ka väga väike, seal elab 13 miljonit inimest, territoorium on väiksem kui Eesti). Erinevalt ülejäänud Indiast, mis oli Briti koloonia, kuulus Goa Portugalile ja vabanes alles 1961. Samas goalased ise okupatsiooni pärast ei põe ja kinnitasid, et jalgpallivõistlustel elatakse alati Portugalile kaasa.
Tänavapilt ongi selline, nagu filmides näha: tolm, praht, palju inimesi, lehmad on päriselt tänavatel, samuti ka tohutul hulgal koeri, mõned kassid, elevandid, sead ja nägime ka ühte oinast.



Lehmad tänavatel on tegelikult isegi hea, sest kui nemad üle tee lähevad, peatub liiklus ja ka paks valge turist saab ohutult üle tänava (kõnniteid pole, ülekäiguradasid pole, liiklus on ametlikult vasakpoolne, aga see pole mingi argument ja vähemalt külades sõidetakse seal, kus ruumi on). Lehmi vaadates kaob ka igasugune isu loomaliha järele (looma- ja sealiha on goa söögikohtades tegelikult enamasti menüüs olemas), sest nad söövad sõna otseses mõttes prügi, mille seas lebavad lisaks lehmade ja koerte väljaheidetele ka surnud rotid, ise nägin. (Kanad söövad muidugi kah prügi, aga neisse mahub seda igatahes vähem). Ja kui jumal peab neil tõesti püha looma kujul tänavatel vabalt ringi lonkima, siis on hea, et nad selleks pühaks loomaks lehma on valinud. Mõelgem, kui see oleks tiiger
Igasugu turgusid ja müügiputkasid on igal sammul, aga midagi osta on üsna keeruline, sest kui isegi põgusa pilgu heidad, arvavad nad kohe, et pead ostma. Ei saa isegi vaadata, mida seal õigupoolest müüakse. Seetõttu pole mul ka pilte käsitööst. Ühel turul olid küll mõned lahedad india stiilis kaltsunukud, elevandikujulised kohvikannusoojendajad ja pärlitega tikitud lapitehnikas linikud, aga midagi silmatorkavalt originaalset ma ei näinud. Kõik müügipunktid olid väga sarnased. Panin tähele, et elumajade uste kohale olid paljud riputanud värvilise heegeldatud või punutud pitsiriba, aga pilte pole (kuidas sa ikka teisi inimese kodu pildistad). Umbes taolise, aga lilledest tehtud punutise leidsin ühe poe kohal:



Haakrist tähendab neil viidet jumalale ja vähemalt meie goalasest taksojuht polnud kuulnudki midagi Natsi-Saksamaast.

Eraldi peatükk on India sildid, mis on pidev huumoriallikas Mitte ükski poeke ega juuksur pole tavaline, kõik on ülivõrdes: Royal Hairdresser (kuninglik juuksur), Famous hairdresser (kuulus juuksur), Royal Broiler, ausalt



Royal hair-saloon oli väike räpane urgas, aga pilti ma ei julgenud teha, sest nii juuksur kui kliendid käisid pidevalt ukse kõrval prügihunnikus pissil ja ma ei leidnud sobivad momenti
Kohalik bussiloks, mille sõidukiirus on umbes 20 km/h, kannab nimetust RAKETT (rocket) .

Selle räpasusega on imelik lugu. Nad küll pühivad oma poe ukseesist hommikuti, aga praht jäetakse sinnasamasse rentslisse või hunnikusse. Jäätmekäitlus tähendab enamasti seda, et prügihunnikud pannakse õhtul põlema ja küla kohal heljub haisev vine (noh, teate küll seda haisu, kui poe ees prügikast põlema läheb).
Reegleid on Indias palju. Lennujaamas kontrollib üks inimene passi, viisat ja immigratsioonikaarti ning lööb templi, järgmine inimene kontrollib, kas tempel on löödud, järgmine rebib osa immigratsioonikaardist ära ja neljas inimenne kontrollib, kas see on ära rebitud, kusjuures nende kontrollide vahemaa on paar meetrit, nii et kõik toimub üksteise nägemisväljas. Ma arvan, et tööpuudus on neil ilmselt null, sest nii ebatõhusat töökorraldust ei kohta just sageli. Suitsetamine on kõikjal keelatud (välikohvikutes), aga enamasti on tuhatoosid laudadel olemas. Ühes söögipaigas leidsin veidi leebema sildi (sildihuumori teemat jätkates)



Liikluses valmistavad rõõmu autode tagaosale kirjutatud juhised: signal OK please (ja signaali kasutavad kõik tõesti pidevalt lahkel käel) ning stopptule alla on kirjutatud selgituseks, millega tegu (stop signal). Palju on väikesi rollereid, mida meie oludes kasutaks üks inimene, seal aga istub ahtal pingil pereisa, tema taga pereema (tihti väikelaps süles) ja isa ees SEISAB veel 1-2 jõnglast. Kiivreid eriti ei kanta, või kui, siis ainult pereisa Meie taksojuhi kinnitusel on Goas siiski ka autokoolid ja liiklusreeglid täiesti olemas ja näiteks roolis mobiiliga rääkimise eest VÕIB trahvi saada.

Muljeid on veel palju, aga praegu ei hakka rohkem tüütama, eks postitan hiljem veel, võib-olla kedagi huvitab

Hmm, ühtlasi avastasin, et olen siin juba terve aasta lobajuttu ajamas käinud
riis posted @ 11:14 - Link - kommentaarid (6)



356153 visits