Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
01 September 2013
KOLESOKID NII JA NAA

Alustan juba tuttavast jutust, kuidas lõngajäägid igal pool jalus on, erinevad värvid, jämedused, segud, omavahel kokku ei sobi mitte kuidagi. Ja lisaks saabub peagi taas igasügisene kütteperioodi-eelne periood, mil pojad arvuti ja külmkapi vahet "suusatades" kootud sokid jalga tõmbavad ja auklikuks kulutavad. Neid asjaolusid kokku pannes otsustasin kududa külma kõhuga täielikud jäägisokid. Peamine kriteerium oli, et oleks enamvähem ühejämedused lõngajupid ja et jalalaba ei tohi olla päris villane, et peaks kauem vastu.
Alguses püüdsin sobitada ja sättida, aga sain kähku aru, et kohe-kohe olen jälle lõngapoodi lippamas, sest just see ja see sobiv jupp on puudu. Õnneks sain endal sabast kinni. Ei mingeid uusi jääke. Niisiis kudusin lihtsalt järjest... Tulemus sai nii jube, et selle lõpetamine nõudis eneseületust. AGA positiivne pool on see, et sain kõik sokkidesse kootud lõngad otsa. Algne mõte oli kududa sääred kirjud ja labad punased, aga siis tuli välja, et punast pole üldse nii palju kui arvasin ja seda jäi tublisti puudu. Lõpuks leidsin veel ühe täiesti võika roosa, mida olin mingiteks proovilappideks kasutanud ja kudusin sellegi varbasse, kuigi see vähe jämedam lõng. Peale kõige muu on sokid ka erinevad



Lisamatagi vist selge, et pojal on KATEGOORILISELT KEELATUD nende sokkidega uksest välja minna. Isegi mitte keldripoodi.



Esialgu ei plaaninud ma neid sokke siia üldse riputada. Sest tegin tegelikult ka teised. Minu meelest päris kenakesed.
Aga siis lugesin Kristi Jõeste kirjutist (tema blogi käin aeg-ajalt imetlemas kui kunstiteost ja pole kunagi mõelnud sellest kui käsitööst, mina pusin käsitööd, tema on looja ja kunstnik ja ka teadlane) ja sain aru, et olen hakkama saanud peaaegu pühaduseteotusega ja tegelikult on need koledad jäägisokid isegi ohutumad, sest nende koledus on kohe selge igaühele, sealhulgas minule endale, aga need teised sokid tunduvad minusugusele võhikule rahvuslikud ja isegi ilusad ja siin peitubki saatan...

Lõike Kristi Jõeste kirjutisest:
"...Et kõik saaksid aru, mis asjaga on tegu ja et selle /eesti/ kultuuri esindajad ei peaks ahastusest käsi kokku lööma. Jantimine vöökirjadega ja muude kirjade tõlkimine kindakeelde ei tohiks minu arvates muutuda massiliseks. (Vöökirjad piimapakkidel ja surnukirstudel on muidugi veel hullem.)
Või segatakse kokku endale meelepärased mustrid küll Koselt, küll Hallistest.. Suures osas taandub asi ainult visuaalsele poolele. Ja ma ei ütlekski midagi, kui selliseid kindaid vaid iseendale kootaks ja ei uhkeldataks nendega internetis või koguni ei avaldataks paberil..."

Niisiis vöökirjaga sokkidest (mis minul just täna näidata oleks) on hullemad veel ainult vöökirjaga kindad ja muidugi surnukirstud
Tahaks muidugi siinkohal vastu vaielda, et mille poolest 1900nda aastani elanud naised rohkem eestlasedja algupärandi loojad olid kui praegune põlvkond või keegi teine pärast 1900. aastat sündinu. Ka neist tegid paljud kindaid-sokke-salle ainult sellepärast, et perel sooje riideid oleks, madarast erksama punasega ja potisinisest heledama sinisega poelõngu polnud olemas ja tõtt-öelda, mina ei usu, et Tarvastu taat oleks keeldunud metsa puid tegema minnes kindaid kätte panemast kui neisse oleks sisse lipsanud mingi Paistule omane silmus. Naine tegi ja mees kandis ja mõned ärakantud kindad jõudsid hiljem isegi muuseumisse ning said pärandiks ja reegliks

Mitte, et mul vanade oskuste ja töövõtete ja mustrite ja värvide elushoidmise vastu midagi oleks, kaugel sellest - olen ka ise seda kunagi ülikoolis õppinud. Aga vat nüüd hing väriseb: kuidas ma näitan Internetis sokki, millel on kasutatud vöökirja. Ehk on vabandus see, et ma olen vähemalt neljandat põlve Tallinnast ja seega üsna juureta. Ma pesen isegi pesu Elektroluxiga, mitte käsitsi jões. Ja sokilõnga saan poest, mitte omakasvatatud rammusa rohuga söödetud lamba seljast, oma metsast kogutud taimedega värvit.

Panen siiski need vöökirjaga sokid kah siia ja lisan sosinal, et sokki on kootud Saarde naise vöö, leitud Melanie Kaarma ja Aino Voolmaa väljaandest "Eesti rahvarõivad" (Eesti Raamat 1981). Lõng Regia, 18 silma vardal.





riis posted @ 14:19 - Link - kommentaarid (23)



356141 visits