ÕPIN ROOSIMA

Milline mõnus sügis, kas pole! Hommikused uduviirud värviliste puude vahel. Jalutuskäigud karges õhus sahisevate lehtedega puiesteel. Ahjuõunad. Ahh!
Ja kui jahedaks läheb, tõmbad kätte mõnusad roositud sõrmikud, värve täis
Aga kus need sõrmikud siis on? Nohh...nagu ikka tuleb alustada aegade algusest, ehk suvest, kui ma roosimise ette võtsin. Vana kudumisraamatu järgi ja netist leitud õpetuse järgi. Nii tore, et ka youtubeis videos kasutatakse ingliskeelses õpetuses sõna "roositud". Kuna see ongi eesti asi.
Igatahes proovisin kahekordse lõngaga.



Jäi nagu robustne, eks.
Siis proovisin ühekordse lõngaga.



See tuli päris kole.
Siis kirjutasin Mimmile, kes mulle lahkelt õpetuse saatis. Kohe sain aru, mida valesti tegin: kude peab olema väga tihe ja roosimislõng peab alati jooksma põhilõnga ALT.Tegin uue proovilapi



Natuke nagu juba parem.
Igatahes ostsin julgelt lõngad, mis sobiksid minu peruust toodud värvilise salliga. Ja valisin uljalt ka ERMi leheklüljelt mustri välja. Roosimine on ju imelihtne!... Heheheheee... ÕNNEKS proovisin mustrit maha joonistada ja sain aru, et vajan siiski ka millimeeetripaberit ja vildikaid. Muidugi pole vanainimese silmadele ette nähtud, et ta loeks arvutiekraanilt vabalt peenikese kudumistöö silmuseid ja kannaks need ümber MILLIMEETRIpaberile. Aga lõpuks saavutasin siiski edu ja muster sai kirja Selleks ajaks oli september juba julgelt poole peal. Aga hasart tekkis kah, et PEAB ju valmis saama. Valelapiline ranne jäi vaatamata proovilappidele ja arvutamisele ikka kitsavõitu, nii et tuli harutada. Aga kui mustrini jõudsin, selgus, et see tuleb hoopis suurem kui joonistuse järgi arvata võis. Ja nii tuligi randmele järgnev mustriosa üles harutada. Pildistasin selle siiski üles, sest muster on ilus ja ilmselt kasutan seda kuskil veel.



Päriskinnastega olen nüüd sõrmedeni jõudnud, nii et loodan ikka valmis saada. Kuigi pilte vaadates tundub muster ikka kuidagi hõre ja värvid kah...imelikud. Aga teen lõpuni! Kõik kindad ei pea ju mustad ja hallid olema.