Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
15 Oktoober 2010
HALL MÜTS

Kudusin hingematvalt kauni ja sooja mütsi. Tumehall lõng mängleb eri toonides, peegeldades vastavalt meeleolule kas suursuguselt sünget tinahalli sügistaevast või tormis vahutavat halastamatult terashalli merd. Lambavilla lihtsakoeline soojus pakub lohutust tuule käes bussi oodates. Kuskil pea kohal avatud köögiaknast imbub ninna äsja ahjust võetud lihapiruka lõhn. Halli mütsi alt värvilisi sügislehti silmitsedes täidab hinge rahu ja tänulik rõõm looduse suurejoonelise vaatemängu üle. Teadlased ei ole ju kindlaks teinud, mis funktsiooni lehtede kolletumine täidab, mina armastan mõelda, et võib-olla loodus nägi selle ette meie jaoks, et siinsel laiuskraadil elavatele inimestele ja loomadele pruunikashallis ja üha pimedamaks muutuvas sügises helgeid elamusi pakkuda.
Hall kootud müts kaitseb kurja pilgu ja õela südame eest. Teda on hea pähe tõmmata, et minna poodi vaarikamoosi ja uue küünla järele, mis pikal sügisõhtul mõnusat seltsi pakub.
Kudusin sellise mütsi oma pojale, kes on küll juba suur, aga ikkagi minu kallis lapseke.


Tegelikult kudusin oma pojale järjekordse pika (40 cm) 1parem-1pahem halli soonikmütsi, sest eelmisel sügisel tehtud mustale mütsile oli koi, va närakas! augu sisse söönud. Ja muidugi mitte nii, et saaks otsa üles harutada ja uue kududa, vaid ikka põhjalikult allapoole keskjoont. Kõik teavad, et sellist mütsi kududa on surmigav, mõtlesin siis ilusa jutu juurde.
Pilti ei hakka isegi panema, on selliseid mu blogis juba vähemalt üks ennegi ja midagi seal vaadata pole.
Aga vähemalt ei istu ma päris käed rüpes
riis posted @ 11:14 - Link - kommentaarid (13)

04 Oktoober 2010
LAEVALOOD

Sõidan üsna tihti Tallinna ja Soome vahet ning paljud minu kudumitest valmivad laevas. Mulle meeldib lugeda kah, aga laevades on pimedavõitu. Seetõttu ongi meelde tulnud vahepeal unarusse jäänud käsitööhuvi. Ja kui palju värvikaid tüüpe! (Heietus on pikk ja mitte asjakohane, kudumine alles lõpus)

Olen end taas sisse seadnud võimalikult lambi alla ja kudumi kotist välja koorinud. Rahvast on palju ja enamik laudu on hõivatud. Mina istun üksi. Laua kõrval peatub üks naine, nimetagem teda Õeks, ja küsib, kas kohad on vabad. Koos temaga on veel üks Naine (esimese õde, nagu selgub) ja Mees. Tegemist on Tallinnast kodu poole sõitvate soomlastega, nii et kõik on pisut vindised, aga mitte palju. Tekib kerge rüselus, sest Õde tahab istuda Naise ja Mehe vahele, aga see ei õnnestu. Lõpuks istub mees, vennike, kahe naise vahel. Naine on kenake, Õde aga mustaks värvitud juustega ja korpulentsevõitu. Mees võtab Naise käe oma pihku ja nihkub talle lähemale. Ja te ei usu, aga mustjuus-Õde haarab peaaegu jõuga Mehe teise käe ja kuulutab valjul häälel: “Sul on nii head soojad käed. Sa oled nii tore inimene!”
“Peaks midagi juua tellima!” ütleb Õde äkki, nõudlikult Mehe poole vaadates.
Mees on tagasihoidliku olemisega, tumesinises nööbitavas trikotaa˛särgis ja korralikult lõigatud juustega. Kehakeelest on aru saada, et tema oleks meelsasti ainult Naisega, Õde on paratamatu kaasa-anne. “Mida sina sooviksid,” küsib mees mahedal häälel Naiselt ja Õele erilist tähelepanu pööramata lahkub baarileti suunas.
(tõesti, ma ei kuulaks pealt, aga mäng toimub ju minu nina all)
Vaevalt on mees lauast tõusnud, kui Õde häält tasandamata itsitama pistab ja ütleb Naisele. “Ta on ju nii lühike ja juuksedki juba hõrenevad. Võtad ta ööseks enda juurde või?” Ka Naine hakkab itsitama, aga vähem põlglikult. Nemad seda kumbki ei näe, aga mina näen, et Mees ei ole veel kuigi kaugele jõudnud ja päris kindlasti kuuleb nende kommentaare.
Peagi on mees tagasi, tuues endale ühe õlle, kummalegi naisele aga värvilise tulukesega kokteili. Õde ohib valjult imetlust avaldades ja kiidab kokteili.
“Vaata kui ilus!” kilkab ta
“Siin on mingi valgus sees!” kiidab teine
“Oskavad ikka teha!” lisab Õde. “Ja kui maitsev! Tõesti suurepärane!”
“Tahaks tantsida!” ütleb ta natukese aja pärast toolil hüpeldes. Mees viib Naise tantsupõrandale, jättes Õe jälle tähelepanuta. Nüüd aga pöörab too tähelepanu mulle, plaksutab kõrvulukustavalt mu nina all käsi ja teatab, et see laev on lõbutsemiseks, mitte kudumiseks. Teesklen keeleoskamatut.
Peagi on Mees ja Naine tantsupõrandalt tagasi. Naine küsib, kuskandis Mees ka elab ja kas tal on oma maja ja kas ta elab üksi. Teineteise võidu hakkavad naised kirjeldama, kus nemad elavad ja et ühel neist on just remont ja … Õde kopsab elavalt ˛estikuleerides kogemata vastu kokteiliklaas (mis on juba tühi). Kuna ma koon, ei saa ma kindel olla, kas see oli meelega, aga igatahes kargab ta kiljatades püsti ja hüüatab (juba üsna pehme keelega) “See täitsa plahvatas! See täitsa plahvatas! Mis sellel kokteilil viga on!!!” Siis istub ta hingeldades tagasi ja müksab Meest: “Sa nägid! See plahvatas. Lihtsalt! Jube kokteil!!! Seda ei saa küll niisama jätta! Mine ütle neile, et kokteil plahvatas!”
Mees annab alla ja loivab leti juurde. Varsti saabub nobe tüdruk kilde koristama.
“Mina ei teinud midagi, see klaas plahvatas!” ütleb Õde. “Selle eest peaks küll uue joogi välja nõudma!”
“Vast siin ikka alkohol mängus on,” pobiseb nobeneid ega tee uue-joogi-jutust väljagi.
Natuke aega istutakse rahulikult, keegi ei ütle midagi. Siis elavneb Õde taas, hakkab jälle hüplema: “Mis te arvate, kui võtaks veel ühed dringid?” Naine ütleb tagasihoidlikult, et temal veel on kokteili ja ka Mehe õlleklaas on alles pooleldi täis.
“Ma matsin kaks kuud tagasi oma naise,” ütleb mees äkki ja langetab ripsmed. (tõesti, siin kirjeldades tundub see ju kurb, aga seal istudes on see osa paaritumismängust ja aina naljakam). Mõlemad naised haaravad nagu kokkulepitult taas Mehe käe.
“Sul on nii suurepärased käed, inimlikud ja soojad,” kinnitavad nüüd mõlemad naised. Mees tõmbab ühe käe Õe haardest välja. “Meie matsime kah hiljuti venna!” ütleb Naine. “Jah, see oli väga raske,” haarab Õde uuesti mehe käe. Naine lausub: “Jah, me pole sellest siiani üle saanud. Palju sellest nüüd möödas on, kuus aastat?” “Kuus vähemalt,” noogutab Õde ja lisab: “See oli tõesti-tõesti suur kaotus.Me pole sellest siiani üle saanud! Ta oli Soome parim kalafileerija!” ta peab mõtliku pausi: “Fileeris mida tahes!!!”
Siinkohal ma lihtsalt ei suutnud enam, vaid lahkusin lauast ja läksin WCse naerma.
Selline lugu siis.
Aga teiste elu tunnistajaks olles tegin ühtlasi ka nobedasti näputööd ja sain valmis sügisesed kindad. Mäletate mind, kes ma alati kurdan, et poegadele tuleb musti ja tumehalle asju kududa. Arvake ära, mis värvi kindad ma endale kudusin??? Tumehallid!!!! Tõesti, tuhat vabandust. Aga tegin seekord pitsilise koekirjaga, sest ilmad ju NII külmad veel pole.



Ega ma muidugi midagi JÄLLE korralikult läbi ei mõelnud, seetõttu jooksevad sõrmedel pitsiread pisut viltu. Aga täna panin juba kätte ja minu meelest täitsa head.



Lõng mu meelest jälle Novita Nalle (kapist leitud jäägid). 48 silma. Mustriosa ainult käeseljal. Pöidla oleks kah võinud mustriga teha, aga taipasin liiga hilja.

riis posted @ 10:50 - Link - kommentaarid (16)



357822 visits