Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
30 November 2013
VÄIKE VÄRVILINE TÖÖ


Eelmises postituses kurtsin mustade tööde üle. Nüüd võtsin ette paar väikest värvilist kudumit. Kõigepealt tegin õetütrele sokid, sest tema kuuldavasti kõik oma sokid läbi kulutanud ja kasutab juba venna omi.



Mingit erilist loomingut ei panustanud ja uusi lõngu ei ostnud, kuna kudumistuhin tuli ju lihtsalt ühel õhtul ja oli KOHE vaja teha



Laste maailm on ikka väga naljakas. Ise selle sees olles ei ole ehk aega olme vahele märgatagi, aga nüüd kui enda tited on suureks sirgunud, on nelja-aastased väga huvitav jälgimismaterjal.
Ühel hommikul viisin õelapsi lasteaeda. Kodus riidesse saamine ja lasteaias riidest lahti võtmine on, teadagi, paras kaootika. Nad on muidu üsna leplikud minuga, aga vahete-vahel jäävad nagu stoppkaadrisse, hakkavad vahtima ja siis alustavad lauset delikaatselt ”Aga meie emme...”, mis tähendab, et ma olen teinud midagi ennekuulmatut, näiteks palunud neil panna saapad enne kui salli või midagi muud sellist kohutavalt erandlikku Ja ei maksa arvata, et neil midagigi märkamata jääb Lasteaeda jöudes on neil mingi oma süsteem, kuidas ja kus kõik asjad käivad. Sellist ettepanekut, et teeks nüüd kiiresti, ei ole neile mitte mingit mõtet välja käia. Sest tädi Jutale on vaja tere öelda ja siis vaadata, kas Ines on tulnud ja siis kaevata kilekoti põhjast välja ühe sentimeetri suurune mänguvarandus ja kui ma siis hakkan tüdrukuga läbrirääkimisi pidama, et paneks juuksed kinni, siis kepsleb tema juba muretult rühmatuppa. Samal ajal, kui ma kammi ja juukseklambriga püüan talle järele jõuda, ise käigu pealt veenmiskõnet pidades, tuleb mul vaadata poisi vetsupaberirullist öökulli ja kiita pintsliservaga tehtud okastega siili (”See oli päris titekas töö, isegi kasvataja ¨ütles, et titekas”). Kasvatajatele tere ja lastele head aega öeldes märkan silma nurgast, et üks väike poiss vahib mind lausa üksisilmi ja niipea kui ma väikese pausi teen, teatab ” Aga tulge meile külla, meil on uus tapeet!” Mina püüan olla viisakas suhtleja: ”Oi, kas tõesti, kas Sina aitasid kah tapeeti panna?” ”Jah, meil oli juba köik täiesti kulunud ja tapeet tuli maha vötta,” teatab see lühike tüüp asjalikult ja siis loeb ette, et nad panid punase, mustatriibulise ja valge tapeedi... ma ei oska tegelikult selle peale midagi öelda, aga mõtlen, kui siiralt ja usaldavalt lapsed ikka päris võõrastele inimestele oma pereasjadest räägivad. Ei taha mõeldagi, mis pilt meie laste kasvatajatel ja algklassiõpetajatel meist sedaviisi kujuneb






riis posted @ 12:34 - Link - kommentaarid (5)

05 November 2013
KULDNIITIDEGA KINDAD (ehk nii juhtub minuga alati)



Koon endale musta vesti. See ei tule teile kindlasti üllatusena, et musta ainus väike vabandus on see, et kasutan juba ammu olemasolevat lõnga, midagi juurde ei ostnud Koekiri on küll pitsiline, aga lõng peenike, nii et sujub aeglaselt ja musta on jube tüütu kududa kah, eksole. Niisiis tundsin, et oleks hädasti vaja mingit Väikest Värvilist projektsi, et saaks kiire eduelamuse. Hiilisin lootusrikkalt poja ja tema pruudi tuppa, tegin asja, käppisin nagu muuseas kindaid ja sokke ja küsisin, kas neil on talveks kõik vajalik olemas. Et kas poeg ei tahaks triibulist kampsunit või uut värvilist mütsi või oleks äkki tüdrukul midagi mõttes. Tüdrukul OLIGI mõttes. Tema tahab ilma sõrmedeta kindaid, millel käib labaosa peale. Nagu ma eelmsel aastal oma poistele kudusin. Mina kohe rõõmsalt nõus. Mis värvi? Temal lõng juba ostetud. Otsib välja ja mida arvate? MUST LÕNG... söeöö....pagan küll. Püüdsin veenda, et ühekordsest lõngast jääb talveks kinnas ikka külm ja kooks mingi mustri sisse. Pruut oli optimistlik, et see EI OLE must, et seal on KULDniit sees.



Hih, no kui silmi kissitada ja teatud valguses hoooolega vaadata, siis on teatavat helki tõesti....



Kudusin nii, nagu omanik soovis, st käeseljalt silmi üles korjates, mis just väga kena ei jäänud, pildil paistavad veel eriti lopergused, aga noh, mina ju neid kandma ei hakka
Aga et ikka värvi kah postituses oleks, siis lisan siia väikese pildikese ühest väga-väga vanast lapitekist. Selle tegi kunagi minule minu vanaema, kes oli ametilt õmbleja. Tekk on üle neljakümne aasta vana. Paarkümmend aastat tagasi kasutasid seda veel minu pojad, aga et koid olid villasest riidest ruutude kallal maiustanud, üritasin seda pisut paigata ja auke peita. Parandusedki tehtud seega ammu ja nende kõrval juba uued koiaugud.



Tekk tuli välja kui otsustasin ühel päeval kappides inventuuri teha ja kasutamata asju elamisest vähemaks saada.



Seal on isegi nööbid küljes. Minu lapsepõlves olid veel kasutused kenad lumivalged pitsiga tekilinad, mille ääred üle tekiserva tõmmati ja nööpidega kinnitati. Nööpaugud olid tehtud käsitsi, sest sik-sak masinat oli vähestel, nööpauguprogrammist rääkimata. Need keskelt auguga, halliks pestud tekikotid, mis lasteaias kasutusel olid, oli prostad ja „vene värk“ ja ausalt öeldes võttis mul päris pikalt aega, enne kui hakkasin ise moodsaid tekikotte kasutama. Oehjestas, endalgi kummaline lugeda, ma olen vana nagu sammal
riis posted @ 13:18 - Link - kommentaarid (10)



356141 visits