Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
29 Mai 2012
JÄRJEKORDNE ÄÄREPITS


Must villane vest ja talvised sokid on ikka veel pooleli. Päike sunnib õue ja rohi on nii roheline, et vahepeal on lausa kahju, et ma lehm ei ole. Küll krõmpsutaks!
Heegeldamine tundub praegusel aastaajal kuidagi elegantsem ja sobivam. Kuuest kingiks saadud karmiilmelisest köögirätikust 5 on nüüd pitsistatud. Mitte, et see eriline saavutus oleks, arvestades, et kink saabus sõbrapäevaks, nüüd on aga kohe juuni!
Valgepõhjalisele rätile tegin valge pitsi. Kaalusin küll ka värvilist, aga kuna rätt ei ole üleliia heast materjalist, ei hakanud uut heegelniiti ostma ja kasutasin olemasolevat valget.



Väga lihtne muster, leitud kuskilt netist.



Siin koos eelmise musta pitsiga.



Ja ilulemiseks pildike, kuhu kaasatud ka „aksessuaare“. Meil on üks pisut koledaks läinud plastikust serveerimislaud, mida suvel grillides asjade hoidmiseks kasutame. Ära visata ei raatsi, plastikut uuesti ilusaks valgeks küürida pole õnnestunud, nii et see rätik sobib sinna kenasti ka linikuks, ma arvan (praegu pole ma selle serveerimislaua lähedal, nii et pildistasin oma köögilaual)



Nädalavahetusel sõitsime ka pisut ringi. Mis te arvate, kus on selline mõnus majake?



Või selline?



Ja veel selline.



See viimane on Narva Raekoda, muuseas. Ega palju rohkem polegi Narva kunagisest nunnust linnapildist alles jäänud kui need mõned toredad majad. Tallinna märtsipommitamist mäletame igal aastal sõnavõttude ja kirikukelladega, aga kahjuks tehti kolm päeva varem maatasa ka Narva ja linnas jalutades tuleb tahes-tahtmata mõte, mis kõik oleks võinud olla, kui...



Aga nagu ikka, nalja sai kah. Siin hoiatussildike Narva hotellist „Narva“



Tublid muidugi, et on vähemalt ÜRITANUD eesti keeles kirjutada Ma küll ei kujuta ette, kuidas see eestikeelne gümnaasium Narvas välja nägema hakkab. Samahästi võiks seal nõuda koolide üleminekut ladina keelsele õppele

Aga muidu on Ida-Virumaa igati tore koht. Toidud on head ja soodsa hinnaga. Kuremäe kloostri nunnade nobedad näpud on loonud hingematvalt kauni lilleaia, kus üks sort pole veel õitsemist lõpetanud kui järgmine juba alustab. Kui te suured spaa-fännid pole, soovitan ööbimiseks Saka Cliffi, mis on vanast mõisast hotelliks tehtud. Ma tean, et hotelli perenaine on heades suhetes kohaliku ametikooliga ja napsab hotelli kokkadeks kõige andekamad noored, nii et kuigi mõis asub üsna eraldatud paigas ja linnale omast ööelu seal pole, saab seal kenasti mõnusa toidu ja joogiga õhtut veeta. Mõisa juures on otse kõrgel kaldal ka vana piirivalvetorn, kust näeb kaugele. Ja mõisa ümber on kena looduses kulgev matkarada. Ja hotelli fuajees laiutab tugitoolis heaolust läikiva karvaga paks kass.
riis posted @ 11:27 - Link - kommentaarid (12)

15 Mai 2012
RAHUTU KEVAD


Kevad vohab õues, aga mingit tahtmist ei ole. Esimest korda on mul meelega, teadlikult korraga pooleli mitu käsitööd. Vahel on nii, et mõni töö lihtsalt ei edene ja tekitab vastumeelsust ja ma sunnin end seda edasi tegema ja lõpuks jääb ikka seisma. See on vist nii mõnelegi tuttav lugu. Aga seekord on mul nii, et tegin õepoja kampsuni käeaukudeni valmis, siis otsustasin vahepeal lõngajääkide vähendamiseks sokid kududa, seejärel korraga mõtlesin, et teeks vahepeal käterätipitsi: väike töö ja kiire eduelamus. „Ah!“ tuli järgmisel õhtul mõte, „teeks endale vesti!“ Ja hakkasingi tegema! Ja kõik need tööd on mul nüüd pooleli ja vahivad diivaninurgast vastu.

Käterätipitsi oleks võib-olla isegi lõpule viinud, aga see valge pits ikkagi ei sobi mu meelest. Mõned postitused tagasi oli juttu mustvalgetest kingiks saadud köögirätikutest, mis meie kööki kuidagi ei passi. Juba siis veendusin ma, et valge pits tugeva must-valge-ruudulise rätiga ei sobi, aga kuna sobivat musta niiti käepärast polnud ja tahtsin vanasid varsid hävitada ja KOHE alustada, tegin ikkagi (loll mis loll).



Pits ise on mu meelest päris kena ja ehk kasutan seda mustrit kunagi mõne õrnema eseme juures, aga selle räti küljest harutan ma ta ära. Nurk on kah kole.



Järgmise räti jaoks ostsin musta iirist. (appike, mis need tänapäeval maksavad, kaks rulli on kokku vanas rahas 60 krooni....kuldniit?)



Selle pitsigaga jäin enam-vähem rahule, kuigi ma ei saa aru, kuidas külgeheegeldamine ikka jõnksu sisse teeb, kuigi koelõng on välja tõmmatud, nagu peab. Seda ma igatahes üles ei haruta, köögiräti kohta mu meelest päris hea.



Muuseas, kas teil söövad kah jänesed tulpe? Meil ei ole peenramaal aeda ümber ja jänesed on kahel kevadel tulbid sisse vohminud. Ega ma ju otseselt näinud ei ole, et jänesed, aga pabulad on peenra kõrval, nii et kes muu. Muidugi, kui jänesepabulad on juhuslikult seal ja tulbid hoopis kahejalgse varga ohvriks langenud, siis ega polekski tahtnud, et selline varas „pabulad“ maha jätaks Väidetavalt pidid nartsissid jäneste vastu aitama, proovin edaspidi sibulad vaheldumisi panna. On kellelgi mingeid mõtteid jänesetõrje asjus (välja arvatud rebane)?
riis posted @ 06:38 - Link - kommentaarid (17)

03 Mai 2012
KEVADSALL


Mulle nii meeldivad vanaprouad, kes kannavad korralikust kangast kevadsügismantlit ja sellega sobivas toonis õhukesest kangast (mitte nahast!) peeni vanaaegseid kindaid. Bussis istudes teevad nad alumise nööbi lahti ja tõmbavad mantli pepu alt ära. Neil on klõpsakaga käekott, mitte lukuga suletav suur õlakott. Ma armastan nende kohta mõelda ikka „eestiaegsed“, kuigi ajavahe on nüüd juba nii suur, et esimesel eesti ajal täiskasvanuikka jõudnuid enam bussides ei näe. Aga selliseid inimesi ikkagi veel on, kelle käitumisest omalaadset vanaaegset sarmi õhkub. Kindlasti joovad nad kodus õhtupoolikuti teed alustassiga portselantassist ja näksivad kõrvale ühe küpsise. Mitte rohkem.

Mõnda aega tagasi nägin viienda liini bussis, kuidas üks vanaproua (kindlasti üle 70) uksele lähenes, et väljuda. Buss aga nõksatas ja ta langes kogemata kergelt otsa ühele vanahärrale (ligi 80, ma arvan). „Ma väga vabandan!“, ütles vanaproua. „Ei, mis te nüüd,“ naeratas vanahärra laialt. „Hoopis mina tänan!“ ja ta ulatas prouale käe, et teda trepist alla aidata. Teeb ju tuju heaks, kas pole?

Mina pole üldse mingi proua, aga sel aastal mõtlesin endale kevadeks jälle uue salli teha. Villaseid olen ikka kudunud, aga naiselikku kangast daamisalli mul pole. Piilusin Eelika blogist salle ja mõtlesin, et just sellist ma vajan. Üsna selgelt oli ka silme ees, et kangas peaks olema lilleine ja armas ja pigem hele kui tume ja võib ka olla juba pisut naiivne, olen nii vana küll.
Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga muidugi ei leidnus ma mitte ligilähedaseltki sellist kangast, mis mul silme eest seisis. Kahes poes käisin, siis juba tundsin jälle tuttavat tunnet, et kas mul seda salli üldse niiväga vaja on ja kohe läheb ju soojaks suveks ja kus ma teda siis enam kannan ja ... ühesõnaga – allaandmismeeleolu! Aga astusin siiski veel restikasti juurde ja leidsin ühe kanga, mis materjali poolest oli justkui sobiv, pehme ja puuvillasenatunduv. Värvigamma oli hoopis midagi muud, kui ma olin ette kujutanud, aga peegli ette sättides tundus päris hea. Ja ära ma ta ostsin. 2 eurot (tohutu soodne, kui arvestada, et valmis sallid on üle 10 poes).



Mõtlesin, et ostan ka voodri, nagu emand Marmelaad. Aga ei osanud ma sinna midagi juurde sobitada. Ja pealegi oli kangatükk nii piisavalt suur, et sai iseendale ka voodriks. St keerasin kahekorra ja õmblesin kokku.



Pitsi ma kah ei leidnud. Eelmisest käigust mäletasin, et pitsiriiulid olid Kangadžunglis ilmatuma pikad ja rikkalikud, aga vist mäletasin valesti või olid riiulid kokku kuivanud, igatahes ühtki sobivat pitsi silma ei hakanud. Niisiis tuli tavaline sall. Ilma kaunistusteta ja narmasteta. Samas, ega ma pole ka „eestiaegne“ käekoti ja maitseka mantliga, vaid ikka tänapäevane, veidi kulunud jope ja üleõlakotiga. Ainult unistus „eestiaegsest“ on ikka alles.



Ja veel üks naljakas nähtus siia lõppu. Nimelt maiparaad Soomes. Punaste lippude ja orkestriga ja nii nagu peab. Soomes on nimelt veel kaks kohta, kus kommunistid silmnähtavalt olemas on: Karkkila ja Kemi. Karkkilas näiteks olid paar aastat tagasi kohalike valimiste eel ka sirbi-vasara-rahutuviga valimisplakatid väljas. Maimarssi korraldavad küll ametiühingud ja eriti arvukas osavõtt vähemalt tänavu ei olnud, aga punased lipud olid kohal ja sealhulgas ka kommunistliku partei lipp. (pildile väga hästi ei jäänud, aga vasakpoolsel lipul on sirbikaar siiski aimatav)




Arvestades, et see on meie lähedal, kus inimesed on näinud, mis Nõukogude Liidus juhtus...ei teagi, kas naerda või nutta.
riis posted @ 14:14 - Link - kommentaarid (6)



357822 visits