Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
19 Mai 2010

JUHMI VIIS JUHTUMUST

(mitte käsitööst, vaid Laimikoogist, mille õpetust Amanda jagas ja mille mina leidsin Sokikese blogist.

Trükkisin retsepti välja ja voltisin korralikult käekotti märkmiku vahele. Kandsin mitu päeva niisama kaasas, sest ikka polnud aega ja hilja koju, ei viitsi enam... jne. Lõpuks juhtus nii, et tegin moosikooki (vana retsept) ja suurem vend sai rohkem kooki kui väiksem, sest väiksem oli õues. Ja väiksem, va manipulaator (Ema Süda on ikka ju nõrk) sai mind uisapäisa lubama, et teen uue koogi. Järgmisel päeval läksingi eraldi suuremasse poodi ja hakkasin retseptist näpuga järge ajades asju korvi laduma.

Retsept ütleb:
Vaja läheb:
15 Digestive küpsist
pool pakki võid (Saaremaa oma sobib heaste)
1 purk kondenspiima (seda ehedat nõukaaegset, mitte neid asendajaid ja ...laadseid desserte)
laimimahla (mina kasutan seda rohelist granaati, kus on konsentraat)
5 (või parem 6) muna

Saaremaa või oli mul kodus olemas, seega asusin kohe riiulitelt kondenspiima otsima. Olin pisut närvis, kuidas ma ära tunnen, et see just see õige NÕUKAAEGNE on, nagu Amanda tungivalt soovitas.
Poes oli peale minu viimast käiku riiulitel kaup ümber paigutatud ja kondenspiimad jogurtiteriiulilt mujale viidud. Järgmine loogiline paik oleks piimad, aga ei... Hakkasin juba tundma, et matab hinge. No KUIDAS ei ole kondenspiima. Lõpuks leidsin kondensiima kohukeste juurest. Oli ikka seesama plekkpurk ja eestikeelse kirjaga. Kõrval oli mingi saksa värk kah, aga see ei saanud kindlasti ju nõukaaegsega võrdne olla.
Mune oli mul kah ikka kodus varuks, seega edasi laimimahla otsima. Ma pole kunagi laimimahla ostnud (mul oli tegelikult ka küpsetamises pikem paus vahepeal, kuna poisid ei söönud väiksena mitte mingil kujul puuvilju, ka mitte moosina, ja kui ma juba mitmendat kooki nädal aega üksi sõin, siis ühel hetkel tundus nagu õigem (ja tervislikum) mitte küpsetada. Vaatasin mahlaosakonda. Et milline see GRANAADImahl välja peaks nägema. Ei olnud sellist. Mõtlesin, et ju on näpukas ja Amanda mõtles tegelikult Grandit või Graninit. No ei olnud sellenimelistki laimimahla. Tahtsin ju tingimata retsepti järgi teha, sest minu kogemus on näidanud, et kui aineid asendada ja retsepti muuta, siis millist toitu ka ei alustaks, tuleb 100% alati välja hakklihakaste (mis on muidugi kah hea, aga antud juhul oli ju vaja kooki).
No ei leidnud ma laimimahla. Jätsin siis selleks päevaks mõtte katki, et vaatan järgmisel päeval kuskilt kesklinnast, viru keskusest näiteks. Granaadimahla polnud Kompensatsiooniks ostsin sel päeval poistele jäätist, aga ega ma Laimikoogi mõtet maha matnud.
Paari päeva pärast uuesti Suurde Poodi. Sest lõppude lõpuks on ju olemas päris laimid kui mahla ei ole. Novot laimit olen ma näinud ainult sektorina õllepudeli suusse torgatuna ja seetõttu polnud mul vähimatki aimu, missugune küps laimi välja näeb. Toorest ju ei taha, sest sealt tuleb vähe mahla ja seegi mõrkjas. Osa olid tumedamad rohelised, osad heledamad, osad suisa kollakad.

Tuli meelde lapsepõlve aegne nali, kus poiss küsib isalt: Mis marjad need on.
Isa vastab asjatundlikult: Need on mustad ploomid.
Poiss: Mustad ploomid? Aga nad on ju roosad??!!!
Isa: Sellepärast on roosad, et nad on veel rohelised!

Novot, sama asi laimidega. Ja ok, isegi kui osta hea õnne peale, siis kui palju neid sinna koogi sisse läheb. Võtsin retsepti uuesti välja, et koguseid vaadata (kuigi mäletasin, et sinna oli kirjutatud "Sirista mahla sekka! vms, mis ei ole väga selge kogus Ja alles nüüd NÄGIN ma lõpuks seda, mida nägema pidin
Kirjas oli: mina kasutan seda rohelist granaati, kus on konsentraat. granaat kirjeldab pakendit ja selliseid pakendeid olin ma ju muidugi näinud ja sidrunit isegi kasutanud. (mis ei tähenda, et seda laimigranaati oleks siis olnud seal. Oli kollane sidrun ja roheline sidrun). Olles veetnud jälle paremad tunnid oma elust iseenese juhmuse tõttu täiesti mõttetult, otsustasin, et roheline sidrun peab triki ära tegema. Panin selle otsustavalt korvi, maksin kassas kaubad ära ja koju.
Juba ukselt teatasin, et hakkan täna siis lubatud kooki tegema.
AGA
Kas ma Digestive küpsist ostsin??? Ei ostnud. Ja keldripoes kah ei olnud.
Poistele uus kompensatsioonijäätis ja järgmisel päeval uuesti poodi, seekord teise, mis teele jäi. Sain Digestivid ja ka LAIMIGRANAADI

Ja olge lahked:


Suurem poiss isegi NOOGUTAS (mis tema puhul on suur tunnustus, sest tavaliselt ta liigutab ainult kulmu), väiksem pole veel maitsnud, aga ma juba näen ette, et jääb rahule.

Käsitööd teen ikka kah, aga sellest jälle järgmine kord.

riis posted @ 18:25 - Link - kommentaarid (12)

07 Mai 2010
TROTSIKAMPSUN

(pildid täitsa olemas allpool, kes teksti ei viitsi lugeda)

Kõik algas ikka sellest, et kevad käes, aga pole midagi selga panna Läksin lõngapoodi, et vaatan õige, ega seal midagi toredat ei ole (teades ise, et tegelikult on paljugi toredat, aga lootes, et suudan vastu panna). Millegipärast tundus, et vajaks midagi sinist. Sobivat sinist oli ainult 100% villa, aga seda ma ju ei tahtnud, vaid ikka midagi kevadist, õhemat.
Ja siis hakkas silma lilla lõng. Natuke villa (oli vist 20%), ülejäänu sünteetika. Mingit naturaalsemat lõnga seda värvi ei olnud (ja üldse kogu poes muud seda värvi lõnga polnud).
Tean juba oma kogemustest, et kui mingi materjal silma/südamesse jääb ja äratundmist tekitab, siis otsidki teistest poodidest täpselt samasugust (mida muidugi ei ole), nii et parem ajaraiskamise etapp vahele jätta ja kohe kiusatusele järele anda. Niisiis selline mõnus lilla ja just sobiva jämedusega (varrastele 3,5) nagu minu välja vaadatud kampsik vajas. Otsustasin esialgu osta prooviks ainult ühe toki, et äkki mulle ikkagi ei meeldi. Nii, ja siit siis algas see osa, miks ma seda TROTSIkampsuniks nimetan.
Läksin kassasse, kus seisis ülimalt kõhn ja sooniline ja tujutu olemisega vanem müüja (võib-olla on ta sellise kuivetu image omandanud minu silmis tagantjärele). Maksin juba oma lõngakese ära (21 krooni) ja siis millegipärast (püüdes sõbralik olla, vist) ütlesin, et ei ole enne sellisest akrüülist kudunud, mis tema arvab, kas see kampsuni tegemise vaeva üldse ära tasub või läheb kohe topiliseks. AEG PEATUS: müüja jäigastus ja, esimesest ehmatusest üle saanud, mõõtis mind põlastavalt ülalt alla (minu meelest ta nagu isegu kummardus natuke ettepoole, et varbaid kah näha, aga selle mõtlesin ilmselt jälle tagantjärele juurde). Lõpuks teatas ta vaiksel sisinal, nagu Harry Potteri raamatus See Kelle Nime Ei Tohi Nimetada: "No kuulge, te ostsite ju kõige ODAVAMA lõnga."

Vat sulle sähh! Oleks pidanud hindu võrdlema, aga mina, naiivne, kohe seda lõnga ostma, mis meeldis. Hiilisin minema, selg higine. Ise mõtlesin, et tema kiuste teen sellest kampsuni. Ja kui ruttu koledaks läheb, kasutan aias rohides.

Tegin korralikult proovilapi ja otsustasn, et seekord teen täpselt õpetuse järgi, esimest korda elus. Et ikka kindlalt lõngapoemüüjat võita.

Hehee, ma pole elu seeski ühtki asja nii palju harutanud.
Proovilapi järgi tundus küll, et õpetuses pakutud silmade arv oli pisut suurevõitu, aga kuna vardad ja lõnga jämedus olid samad, siis otsustasin ikka pigem õpetust uskuda. Õnneks läks mul mingil hetkel viga sisse ja märkasin seda alles veidi hiljem, nii et tuli vardad välja tõmmata ja ühtlasi sain ka ümber kere proovida. Kudusin esimest korda ka kohe tervet kampsunit, ilma küljeõmblusteta. Tulemus on pildil näha



See alumine tuli alguses, ülemine on lõplik kampsun.

Tegin niisiis kitsamaks, aga selle tulemusena pidi ju muutma ka kõiki teisi õpetuses antud silmade arve. Ja siinkohal, uskumatu küll, tuli kasuks koolis omandatud protsendiarvutus (kes oleks osanud arvata, et seda praktilises elus vaja läheb ). Nimelt arvutasin, mitu protsenti algsetest silmadest minu versiooni silmad moodustavad ja siis arvutasin selle protsendi abil välja, mitu silma tuleb kahandada või kasvatada. Ja tuleb tunnistada, et see toimis väga hästi, ei pidanud harutama.
AGA! õhinal kudusin kampsuni liiga pikaks. (sellest pilti ei teinud, piinlik juba). Oli kole kiusatus vardad nurka visata, aga mõtlesin, et küll See, Kelle Nime Ei Tohi Nimetada oleks rõõmus, surusin hambad risti ja tegin edasi.
Esimest korda mõõtsin hoolega aurutamise ajal tükke ja sättisin neid nõelakestega kinni ja jahutasin, mitte ei õmmelnud kohe kannatamatult kokku nagu ma tavaliselt teen.
Nööpe käisin mitmes poes otsimas. Ühes poes oli rõõmus müüja, kes soovitas mulle suuri hiilgavaid nööpe. Ma avaldasin arvamust, et äkki tõmbavad liialt tähelepanu mu kõrvitsakujulisele kehaehitusele, aga tema ütles muretult, et KÕIK naisostjad räägivad täpselt sama juttu, olgu peenike või paks

Noh, igatahes valmis see kampsun nüüd on. Põrandal pisut ilusam kui seljas, sest nüüd tuli ikka nagu natuke liiga lühike mu meelest, aga vot rohkem harutama kah ei jaksanud hakata, sest pole ju MIDAGI selga panna. Ja kraed ma ei teinud, kuigi originaalis oli.





riis posted @ 16:28 - Link - kommentaarid (16)



357798 visits