Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
12 Juuni 2016
ÕEPOJA KINDAD JA KIIEV 3


Mõni aeg tagasi tegin õepojale arhailise tikandiga, klapiga kindad. Ta oli nendega väga rahul. Aga need ei olnud masinaga pestavast lõngast ja pärast seda kui õde oli nad hajameelselt paar korda pesumasinasse visanud, jäid nad lootusetult väikeseks. Poiss veab neid ikka vapralt kätte, aga tundsin siiski kohustust uued teha. Seda enam, et õetütrele ju kudusin kah uued, kui ta endal ühe kinda ära kaotas. Kuna pärast uute kinnaste valmimist tuli ka kadunud kinnas välja, siis on tal nüüd kaks paari, vennal aga ainult üks, nii et ilmselge ebaõiglus.
Võtsin oma mütsist ja kinnastest üle jäänud lõnga, mille masinas pestavus on kontrollitud, ja tegin uued.



Jälle poolikute sõrmedega ja peale tõmmatava klapiga. Kuna lõng on värviüleminekuga, on sõrmed jälle erivärvilised, aga poiss ütles, et kõlbab küll. Ja tikandit nõudis kah.



Kasutasin lõngakera erinevaid osi, et oleks kenasti kokkusobivad värvid, aga sekka pistsin ikka natuke erksamat kollast ja punast kah Kuigi ma arvan, et linnusilmpistet vist arhailises tikandis ei kasutatud eriti...aga vast ei ole väga suur patt.
Kindad pole veel üle antud, nii et „käes” pilti jälle pole.

Jätkan ka heietust Kiievist.
Kiievi kesklinna piirkond on üsna kaootiline, enamasti on seal suured korrusmajad ja mitte eriti vanad. Aga üks kena piirkond, kus tuleks Kiievis käies kindlasti jalutada, on Andriiski spusk.



See on natuke nagu turistipiirkond, vähemalt nädalavahetusel oli seal palju rahvast. Tänava ääres olid suveniiriletid ja mitu kohvikut/söögikohta.



Sinna pääseb näiteks eelmises postituses näidatud koleda välisministeeriumi vasaku nurga tagant. Või siis alt, Dnepri jõe äärest tulles saab funikulööriga üles sõita. Pilet maksab naeruväärsed 10 eurosenti ja vaatamisväärsus on ka karmide näojoontega memmed-funikulöörijuhid, kes ülima väärikusega seda rutiinset tööd teevad.



Turistipiirkond tähendab siiski eelkõige venekeelseid või ukraina teiste piirkondade turiste. Meiesuguseid välismaalasi oli seal ainult paar-kolm. Samas oli seal üks agar rätimüüja, kes kohe meid nähes paristas ette rätiku hinna ja teatas ka silma pilgutades inglise keeles, et „onli tjen djollars” Ostsingi temalt ühe räti ära, et kohalikke inimesi toetada.



Andriiski allosas on ka Mihhail Bulgakovi majamuuseum. Loomulikult majas nr 13 Nädalavahetustel on seal päris palju rahvast ja sisse pääseb ainult rühmade kaupa, nii et aeg tuleb üldiselt broneerida. Aga e-kirja saata pole muidugi mõtet Ja giid räägib vene keeles.



Tillukeses fuajees läbi klaasuste piiludes paistis see tavaline maja, kus vanaaegne sisustus ja klaasvitriinides määrdunud kindad ja vihmavari, näiteks. Väljapaneku juures mingeid selgitusi ei paistnud, nii et kõik sõltub giidist. Kuna nagu öeldud, minu kaasa vene keelt ei oska, jätsime ka selle vahele.
Ukraina parlamendihoone asub ilusas pargis uhke Mariinski palee juures, aga palee oli remondis ja parlamendi ümbruses oli kõik vaikne



Vaatamisväärsuste nimekirjas on ka ooperimaja



Meie sealviibimise ajal tähistati Kiievis Euroopa päeva. Mitte just eriti euroopalikul moel pääses kirikuesisel väljakul toimuvale perekontserdile ainult metalliotsijate kaudu ja päikeselisel pühapäevahommikul mustades ülikondades turvameeste kohalolek tuletas kohe meelde, et tegelikult on Ukrainas ikkagi ärev aeg. Või lihtsalt teine mõtlemine veel.



Aga euroopalikkus oli küll väga esil ja nende meeltes ja mõtetes.



Ja rahvuslus. Ukraina lipuvärvides naps ühes moodsas kesklinna baaris.



Selle baari noore ettekandjaga ajasin ka paar sõna juttu (ikka vene keeles) ja küsisin, kas sõjategevus on ka turistide hulga vähendanud. Tema kinnitas, et eriti ei ole, et käivad peamiselt ukraina enda ja ka venekeelsed turistid, aga ka Euroopast, näiteks Saksamaalt. Lisas, et sõjategevus on ju nüüd juba raugemas kah. Ja kohe nähvas kõrvalt tüdruk-ettekandja: „Kas ikka on?” Sellest tegin järelduse, et nad väga tahavad, et kõik oleks normaalne, aga haav on hinges. Sel päeval oli Kiievis ka meeleavaldus, kus noored nõudsid, et Ida-Ukrainas ei tohi eraldi valimisi teha (mis Venemaa nõudmisel Minski rahulepingusse sisse on kirjutatud) ja rõhutasid intervjuud andes mitu korda, et Ukraina on osa Euroopast.
Donetsk on päriselt olemas, mitte ainult uudistes kuskilt kaugelt hüpoteetilisest Ida-Ukrainast.



Muidugi jõudsime ka kuulsale Maidanile ehk iseseisvusväljakule, kus 2014. aastal venemeelne president taganema sunniti ja rahva vastu tuli avati. Tõtt-öelda arhitektuuri poolest eriti suursugune ei paista, on üsna eklektiline ja täis ehitatud metrootunneli katuseid, seosetuid purskkaeve ja mälestusmärke.



See pruunikas seal ausamba taga on hotell Ukraina, kuhu ülestõusu ajal haavatud tassiti. Selles hotellis peatusid ka ajakirjanikud ja kui tulistamiseks läks, oli koridorides liikumine väga ohtlik, sest aknast võis ka juhuslik kuul sisse lennata.



Maidani ausamba ees seistes ja teise väljakuotsa vaadates avaneb selline pilt.



Uurisin hoolega majaseinu, aga kuulijälgi silma ei hakanud. Hiljem sain teada, et kuulijälgi võib siiani näha Maidanil kasvavate puude sees. Sinna ei taibanud vaadata.



Maidanilt algab peamine tänav Kreshatnik, mis tööpäevadel on tiheda liiklusega tänav, nädalavahetustel aga muutub osaliselt jalakäijate tänavaks, kuhu ukrainlased peredega aega veetma kogunevad.



Kiievis torkas ka silma, et lisaks väga paljudele imeilusatele ja kaunilt renoveeritud iidsetele kirikutele on teine lugu, mida jutustatakse – sõjakangelaste lugu. See pole aga Teise maailmasõja lugu, mis on populaarne Venemaal, vaid kuidagi teistsugune, rõhutades patriotismi, kasakate aega ja millegipärast Afganistani sõda.
Dnepri ääres on Kiev-Rusi hiilgeaegu meenutav mälestusmärk.



Petsherska Lavra kloostri lähedale on aga rajatud Afganistani sõna memoriaal.



Tänavatel ja metroos näeb ohtralt plakateid, millel kutsutakse palgaarmeesse astuma. Palka pakutakse 7000 grivnat ehk ligi 300 eurot, mis on kolmandiku võrra suurem kui keskmine palk.



Kiiev on üldiselt väga puhas linn. Kuskil ei vedele prahti ja mingeid räpaseid kangialuseid silma ei hakanud.
Igal pool käib vilgas ehitamine ja renoveerimine. Ja kõikjal reklaamitakse uusi kortereid.
Korrusmajad on hiiglaslikud ja neid ehitatakse aina juurde. Ukrainas on ju 46 miljonit inimest ja Kiievis ligi 3 miljonit elanikku.



Euroopalik keelekasutus oli pidev rõõmu allikas



Söögikohtadest on eelistatud Itaalia ja Jaapan. Nimed on naljakad, prügikastid on sageli Ukraina lipuvärvides



Meie sattusime ka ühte Saksa söögikohta



Palju on ka Gruusia söögikohti. Söögikohtades on veel nii, et toitu ei tooda seltskonnale korraga lauda,vaid iga ports siis kui valmis saab. Leiba tuleb eraldi juurde tellida.
Söögikohtades on tavaliselt Gruusia või Itaalia vein ja Belgia õlu (stella Artois ja Leffe). Toidu kvaliteet on kõikuv, nagu ka meil, vahel hea,vahel keskpärane. Ukraina enda õlut on poes kah, aga see on 3-protsendine ja ei paistnud eriti populaarne. Naised seal kuuldavasti eriti õlut ei joo. Mõni kesklinna kõrtsis pakkus oma köögis pruulitud õlut. Veidi hägusat, aga maitsel polnud viga ja ka peavalu ei tekitanud



PRAKTILIST
Üks asi, mis mulle täiesti mõistmatuks jäi, on nende WC-kultuur. Kempsud on puhtad küll, aga isegi pärast korralikku ja kvaliteetset remonti pole näiteks muuseumide käimlatesse ostetud potte, vaid peen kahlist „auk maas” süsteem. WC-paber on aga VÄLJASPOOL kempsu. Üks rull kõigi kabiinide peale. Ja kui seda meeles ei pea, siis märkad alles liiga hilja enamasti





Raha kurss oli meie sealolekuaja 1 euro=umbes 28 grivnat (või hrivnat). Eestis pole mingit mõtet vahetada, siin on halvem kurss. Kiievi lennujaamas vahetada on ok, linnas ei pruugi kõikide pankade automaadid välismaise kaardiga raha anda, aga mõned siiski annavad. Kaardiga maksmine ei ole eriti tavapärane. Kõik kannavad ikka raharulli kaasas ja isegi hotellis hakkasid tüdrukul käed värisema, kui tahtsime kaardiga maksta (aga õnnestus). Wifi on hotellides olemas. Kaubanduskeskus on kesklinnas ainult Maidanil, aga see on peen ja kallis ja inimtühi. Omalaadsed kaubanduskeskused on maa-alustes tunnelites. Ka päris korralikud parfüümi- ja kingapoed. Vähemalt parfüümipoes on hinnad samad kui meil. Toidupoes on pisut odavam kui meil ja ka väljas söömine on odavam. Pooleliitrine õlu maksab Kreshatnikul alla euro.
Tallinnast Kiievisse läheb otselend! Alla kahe tunni ja kohal! Kui lennuväljalt linna sõidate, kasutage lennuvälja bussi (pilet 35 grivnat, ehk veidi üle euro, väga puhtad ja korralikud), sellega Harkivsky metroojaama (bussijuht teadustab lahkelt) ja sealt edasi metrooga, kuhu hing ihkab. Metroo töötab zhetoonidega, on lihtne ja soodne. Harkivsky peatuses on ka suur Rosheni (president Po-ROSHEN-ko firma) kommipood.
Kiievi lennuväli on rahulik. Inimesi seal eriti ei ole, nii et mingit järjekordades seismist vähemalt praegu ei maksa karta. Turvakontroll on EL kodanikele leebe, minul lasti igatahes linnast ostetud kommid lennukisse kaasa võtta. Ja suur tuub hambapastat. Külakosti ostmist ei maksa eriti lennujaama jätta, sest näiteks Ukraina komme lennujaamas pole (leidsin ainult ühes poes paar pakki kohalikke komme), kõikjal on Belgia sokolaad. Lindt ja Toblerone Kuigi Ukraina oma president on shokolaadivabrikant, eksole. (vabandan nende sh-de pärast, lihtsalt õiget tähte ei saa panna, tektsis jääb tühi koht). Süüa saab lennuväljal vabalt. Meie kaks korralikku praadi ja kokku kolm õlut läksid kokku maksma 22 eurot. Seal sai maksta kaardiga. Ja lennujaama poes uskumatu viinahind



Djaakuju (ukr keeles „tänan!”) neile, kes viitsisid lugeda


riis posted @ 11:56 - Link - kommentaarid (8)

10 Juuni 2016
KIIEV 2

Niisiis kasakate hetman Bohdan Hmelnõtskõ alustas 17. sajandil koos Krimmi tatartlastega võitlust, et Ukraina alad Poola ülemvõimu alt vabaks saada. Lõpuks oli Ukraina sunnitud siiski pöörduma Moskva tsaaririigi poole, et kaitset leida ning Perejaslavi raadal nõustuti vastutasuks tsaarile truudust vanduma. (Teise tõlgenduse järgi tahtiski Hmelnitski liitlassuhteid Venemaaga. ) Sel ajal oli Moskva ainus endise Kiev-Russi territoorium, mis ei olnud võõra võimu all, ja seetõttu kuulutas Moskva end Kiev-Russi järglaseks. Venekeelsetes allikates kirjeldati nii, et kogu rahvas otsustas Venemaaga taasühineda. Ingliskeelsete allikate järgi sõlmiti siiski Ukrainale üsna soodne kokkulepe, aga Moskva muidugi ei pidanud sellest kinni. 18. sajandi keskel algas Ukraina aladel ka raju venestamine. Ukraina rahvuslased peavad 1654. aasta Perejaslavi raadat kurvaks Ukraina iseseisvuse kaotuseks.



Kogu see ajaloo ümberkirjutamine eri võimude ja eri poliitikahuvide silmade läbi on pannud kõiges kahtlema ja jälle tuleb tõdeda, et Ukraina ajaloost on üsna raske ülevaadet saada. Kohalikus ajaloomuuseumis me ei käinud, sest mu kaasa ei oska vene keelt ja vastus järelepärimise peale ingliskeelsete tekstide olemasolu kohta tuli alles siis kui olime juba Tallinnas tagasi: Ukraina ajaloo muuseumis on inglise keelne tõlge vanema ajaloo väljapanekul kuni I maailmasõjani. Noh, ega need kiviaegsed leiud ju väga ei huvita, kui on vaid mõni päev aega linnaga tutvuda

Hmelnitski ausamba juurest paistab juba järgmine kaunis renoveeritud kirik. Püha Miikaeli kuldse kupliga klooster.



Selle 11. sajandi kloostri otsustasid nõukogude võimud 1930ndatel aastatel lammutada, kuna nende sõnul oli seda korduvalt ümber ehitatud ja sellega ajalooline väärtus rikutud. Ukraina arhitektid, ajaloolased ja arheoloogid kirjutasid otsusele vastumeelselt alla, välja arvatud üks, Mõkola Makarenko, kes suri hiljem Nõukogude vanglas.



Klooster otsustati lammutada, et asemele ehitada Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi keskväljak. Selle võika tööga tehti ka algust, tassiti laiali ikoonid ning lasti õhku kellatorn ja kuldsed kuplid. Mõned arhitektid soovitasid maha võtta ka Hmelnitski ausamba ja eelmises postituses näidatud Püha Sofia katedraali, aga õnneks see ei saanud teoks.
Kogu koletust plaanist sai püsti ainult praegune välisministeeriumi hoone ja siis hoog õnneks rauges.



Mõnda aega tegutses kloostri aladel spordiväljak ja kloostri Püha Johannese refektooriumis oli riietusruum



Refektooriumi juures õnnestus pildile püüda ka mõnusad ukraina rahvalikes rõivastes inimesed. Neid oli palju liikvel. Võib-olla seetõttu, et sel nädalavahetusel olid euroopa päevad, aga võib-olla nad kannavadki neid usinalt, kuna rahvuslikud tunded on praegu esil.
Igatahes 1970ndatel aastatel tehti plaane kloostri taastamiseks, aga tegudeni jõuti alles siis kui Ukraina taasiseseisvus
Kloostri väljakul (ja välisministeeriumi ees) on Püha Olga (koos kahe apostliga) monument. Vürstinna Olga sündis umbes aastal 890 Pihkvas püüdis esimesena Kiev-Russis ristiusku levitada.



Olga oli üks kange mutt. Drevljaanid tapsid tema mehe Kiievi Igori ning tahtsid et Olga abielluks drevljaanide printsi Maliga ja teeks temast KievRusi valitseja. Olga keeldus, sest tahtis ise valitseda ja hoida trooni oma pojale, kes isa surma ajal oli 3-aastane. Siis saatsid drevljaanid Olga juurde kakskümmend oma parimat meest, et teda veenda. Olga aga lasi nad elusalt matta. Siis saatis ta printsile sõna, et on abieluga nõus, saatku oma väärikad esindajad talle järele. Kui ülikud saabusid, pakkus Olga neil teekonnast puhata ja end värskendada, lükkas aga pesuruumi uksed kinni ja lasi kõigele tule otsa panna. Nüüd olid drevljaanide liidrid ja targemad pead mängust väljas ning ülejäänud hõimu oli juba lihtne alistada.
Aga kauneid kirikuid on Kiievis palju ja neid restaureeritakse hooga. Püha Sofia ja Püha Mikaeli kirikutega käib kokku ka kuulus koopaklooster Pecherska Lavra, mis on samuti UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud



Kiievi Pechersk Lavra on rajatud 1051 ja on idaslaavlaste vanim kooster. Muidugi näitas selle rajamise koha kenal künkanõlval kätte jumala sõrm ja seal on ligi kahesaja pühaku säilmeid, nii et usklikud tulevad sinna kokku lähemalt ja kaugemalt.



Osa kloostri territooriumist on lahti tasuta, aga viisakas on, kui naised katavad pea rätikuga.



Klooster on kuulus oma koopahaudade poolest. Sinna pääseb giidiga. Kloostri aia taga vist müüakse kah pileteid, aga meie ostsime seest. Venekeelsed rühmad lähevad tihedalt ja pilet on mäletamist mööda 1 euro kandis. Meie võtsime ingliskeelse giidi, lootes kloostri ajaloost paremat ülevaadet. Olime ainsad, kes ingliskeelset giidi soovis, tüdruk tuli kohale kiiresti ja teenus maksis ainult kümme eurot (kuna meid oli kaks, siis 5 eurot inimene). See on tee ülemistesse koobastesse:



Kui kloostri territooriumil otseselt keegi pearätti ei nõua, siis koobastes on nii pühad säilmed, et seal on rätt kohustuslik ja pükstes või lühema seelikuga naistele antakse ka hõlmikseelik, mille saab endale ümber siduda. Pilti seal teha ei tohi, nii et püüan kirjeldada. Koopad on üsna soojad, sest käigud on kitsad ja inimesi palju, valgustuseks on küünlad. Seinad on valgeks värvitud ja pühakud on kenasti klaaskirstudes ja kuldetes riietes, nii et midagi õudset seal ei ole. Veidi kõhe on see, kuidas kõik inimesed seal pea kõiki pühakukirste andunult suudlevad, nii et klaasist kirstukaaned on hägused ja pisikute määra ei suuda isegi ette kujutada
See on tee alumistesse koobastesse:



Giiditüdruk oli indu täis ja vuristas meile ette umbes kolmekümne pühaku eluloo. Enamasti ikka sellised, et mees oli juba lapsest saati haige (või alandlik, või kurvameelne vms) ja tahtis kloostrisse, et terveks saada ja vanemad olid algul vastu, aga siis ikka lubasid ja lõpuks 3 päeva enne surma vms andiski jumal tänutäheks alandlikkuse eest tervenemise. Mõned läksid päris äärmustesse ja matsid end juba eluajal koopasse. Seal olid seintes sellised väikesed orvad, kus nad aastaid elasid ja palvetasid. Sööki ja vett anti neile umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga augu kaudu ja ka kongis oli ruumi nii vähe, et käsi laiali sirutada ei saanud. Üks olla seal lausa 70 aastat sedaviisi augus elanud. Ja muidugi sai pühakuks. Aga kas seda ikka uskuda võib... Giid eriti kloostri ajaloost ei rääkinud. Ei tea, kas ei teadnud või ei osanud inglise keeles selgitada. Ei vastanud isegi küsimusele, kas klooster Teise maailmasõja ajal ka kannatada sai. Rääkis ainult, kuidas sakslased olid tahtnud koobashauad rüüstata, kuna ei uskunud, et seal tuhande aasta vanused säilmed on, aga kui ühest pühakust hakkas täägitorke peale verd jooksma, pagesid sakslased ja tunnistasid, et see on tõesti püha paik. Ja giid rõhutas, et see on vale arvamus, et surnukehad seal sobiva kliima tõttu säilinud on, vaid see on ikka jumala teene.



Aga üks rahulik paik on see kahtlemata, nagu ka meie Kuremäe klooster.
Kogu territooriumi läbi käia ei jaksanudki.



Natuke on veel rääkida ja ühed kindad kah näidata
riis posted @ 19:51 - Link - kommentaarid (1)

08 Juuni 2016
VANEMA POJA KAMPSUN

Olen sissekanded päris unarusse jätnud, sest fotode panipaik, kuhu ma neid aastaid üles laadisin teatas, et edaspidi on teenus tasuline. Võtsin siis teise üleslaadimise koha, aga selgus, et kui ei maksa, siis panevad nad ka vana konto kinni, nii et mu blogi on nüüd peamiselt ilma piltideta. Lisaks lõpetas koostöö ka eelmine sülearvuti, nii et pilte taastada on ülitülikas, sest tuleks nad kõik mälupulkade pealt uuesti ümber võtta ja töödelda, aga pilte on ju sadu.
Isegi käsitöötuju läks ära

Sain siiski valmis Vanema Poja Kampsuni. Tema on mul see poeg, kes alati ütleb, et uus kampsun peab olema samasugune nagu eelmine Ja eelmine on tavaliselt must või hall
Seekord oli tegelikult kampsunit kähku vaja, sest see oli mõeldud sünnipäevakingiks. Sünnipäev oli märtsis Noh, ja juba mais oligi kampsun valmis



Valisin seekord täiesti valmis mustri Novitast. Eelkõige nende läbikudumata silmuste pärast, mis lihtsa vaevaga pikitriibud tekitasid. Novita pildilt tundus kena, kuigi ma ei kasutanud sama pruuni-valge kombinatsiooni, sest PRUUNI ei kannaks mu laps eales, päris kindlasti. Kuigi ta on täiskasvanud ja tuleb tunnistada, et üle ootuste mõistlik



Tunnistan, et kampsun on pisut vanainimeselik, aga noore saleda inimese seljas mõjub pigem nagu vintage, minu meelest
„Seljas” pilti praegu kahjuks pole.

Jagan natuke reisimuljeid kah. Käisime pikal nädalavahetusel Ukraina pealinnas Kiievis Vot see on üks tore koht, kus Eesti inimene ei pea end vaesena tundma. Ukraina keskmine palk on 200 eurot kuus ja kuna poliitilise olukorra pärast on hrivna kurss kolm korda langenud, siis on seal eluolu meile taskukohane (peentes kohtades me küll ei käinud). Välismaa keeli kõnelevate turistidega nad eriti harjunud ei ole, nii et metroos jõllitatakse üsna avalikult. Vene keele oskus tuleb kasuks. Tõsi, peatänava söögikohtades saab menüüd lugeda ka inglise keeles ja tellida samuti, aga see on ka absoluutselt kõik. Näha on, et vähemalt noored on inglise keelt küll õppinud, aga kuna mingit keelepraktikat ei ole, siis nad rääkida ei oska ja satuvad kohe kimbatusse, kui midagi küsida.
Tõtt-öelda oli Kiievi kesklinna tänavatel vene keelt üsna vähe kuulda. Kõik lobisesid ikka ukraina keeles. Ja see on vene keelega umbes sama sarnane kui eesti ja soome keel, ma arvan.

Kiiev on ju väga vana linn ja eks mäletame koolipõlvestki Kiievi-Venemaad. Kiievis on taastatud vana linnavärav Kuldne Värav, mis oli Kiev-Russi peamine sissepääs.



Linna kindlustused rajati Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa juhtimisel ja talle on Kuldse Värava juures ka ausammas.



Jaroslav ühendas Kiievi ja Novgorodi ja tema ajal saavutas Kiev Rus oma suurima õitsengu. Tal olid liitlassuhted skandnaavlastega (tema abikaasa oli Rootsi kuninga tütar Ingegerd) ja ta võitles Bütsantsi vastu. (ahh, missugune võinuks ajalugu olla, kui Venemaal oleks kestma jäänud Jaroslav Targa skandinaavia-suund, mitte bütsantslik ellusuhtumine....) Ingliskeelsete allikate järgi vallutas Jarosav Bütsantsilt Krimmi poolsaare Sevastoopoli piirkonna, aga venekeelsed allikad seda muidugi ei maini. Muuhulgas käis Kiievi vürst Jaroslav Tark sõjakäigul ka Eesti aladel. Kuna tema kodanikunimi oli Juri, siis sai vallutatud linnuse nimeks Jurjev
Jaroslav võitles ka türgi sugu petšeneegide vastu ja mõnedel andmete valmis võidu auks 1037 Kiievi Püha Sofia katedraal. Teistel andmetel rajas Jaroslav puukiriku asemel Püha Sophia kivikiriku tänutäheks novgorodlaste toetuse eest tema Kiievi valitsejaks saamisel. Kiriku alale rajas Jaroslav Tark ka Kiev-Russi esimese raamatukogu.
Püha Sofia katedraali juurde sattusime nii vara hommikul, et kirik ei olnud veel lahti, aga aias sai väikese piletitasu eest ringi kõndida. Pildi kompositsioon on nagu on, sest tugevas päikesevalguses ei paistnud nutitelefonist midagi, nii et tuli teha tunde järgi



Püha Sofia Kirikus sees on ka Jaroslav Targa sarkofaag. See on teadaolevalt avatud 1936 ja 1939, ning nõukogude arheoloog ja antropoloog Mihhail Gerassimov tegi Jaroslavi kolju põhjal ka tema portree



Sarkofaag avati veel 1964 ja 2009. Viimasel korral analüüsiti säilmeid ja selgus, et need on hoopis naise säilmed. Ühe versiooni kohaselt viisid sakslased 1943. aastal kirikust kaasa mingi tähtsa ikooni ja ühtlasi ka Jaroslavi säilmed. Ikoon tuli hiljem päevavalgele Ameerikas ja ilmselt on ka Kiievi suurvürst Jaroslavi maised jäänused kuskil USAs.



Sophia katedraalist kujunes aga kogu KievRussi kõige tähtsam keskpunkt, kus peeti kroonimistseremooniaid, võeti vastu välisriikide saadikuid, maeti valitsejaid ja mille ees peeti rahvakoosolekuid veetšesid. Sofia kirik jäi alles ka arvukate vallutusretkede kiuste.
17. sajandi lõpus ehitati ilus kellatorn, mis on praegu Kiievi sümbol.





16. sajandil on Kiiev Poola võimu all ja ukrainale suruti peale rooma-katoliku usku. Püha Sofia kirik läks Bresti uniooni kätte. 1630ndatel aastatel võttis Kiievi metropoliit Sofia kiriku unioonilt ära ja rajas selle juurde õigeusu-kloostri.



Kloostri juurde kuulus ka pagaritöökoda



Siin vaade järgmisele kirikule ja Bogdan Hmelnitski ausambale, aga lugu läheb edasi teine kord, neile, kes viitsivad lugeda

riis posted @ 10:37 - Link - kommentaarid (6)



356141 visits