PITSISTATUD!


Nii, nüüd on kõik kuus kingitud köögirätti endale pitsist äärise saanud ja seega kodustatud.



Heegeldasin Novita heegellõngaga, aga nüüd juba ei mäleta, kas Kotiväki või virkkauslanka, sest ostetud oli see ammu ja vöö kadunud. Heegelnõel 1,5, muster netist.



Avastasin, et ega ma neid eriti kasutada ei raatsigi Vähemalt mitte käterätina. Ilmselt läheb see hellushoog siiski üle ja varem või hiljem võtan nad kasutusse. Algul linikuna ja hiljem siiski rättidena



Tulbid pääsesid tänavu jänese käest, aga õitsesid väga ruttu ära. Ei teagi, kas külm või mis. Ilmselt ikka linnainimese oskamatus taimi kasvatada. Sel ajal kui teistel on aias õiemeri, on minul lillepeenral must muld (kui umbrohu ära kitkun). Ise ma tean, et seal kuskil mullas on ka lilleseemned, aga välja ilmuvad nad millalgi hiljem Paaril aastal on isegi nii juhtunud, et ma juba näen, et HAKKAB õis tulema, aga enne jõuab külm (et mitte öelda lumi) tulla ja tulemus on null. On ka nii olnud, et agaralt rohides olen viimse kui lible ära nopinud ja alles hiljem aru saanud, et ilmselt rebisin innustusega välja ka need taimekesed, millest oleks lilled tulnud. Nüüd olen „kavalam“ ja lasen kõigil kasvudel sedajagu sirguda, et isegi minusugune looduskauge inimene aru saab, kas on ohakas või nõges või tõotab ka õisi. Ühel aastal püüdsime taimi ka ette kasvatada. See tähendas mitu nädalat kanasõnniku haisu siseruumides ja kannatlikku kastmist ja...aga midagi läks ikka valesti, sest ühtki taime sealt ei tulnud. MITTE ÜHTKI. Noh, õnneks on välja mõeldud saialilled, mis isegi minusugust algajat kunagi alt ei vea. Kena kevade jätku!