Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
24 Juuni 2010
VÕÕRAD SULED

Ausõna, ma TEEN küll käsitööd, aga no valmis ei saa ega saa.
Nendest tükikestest peaks tulema jakk, aga tegelikult ma pole isegi kindel, kas tuleb see, mida plaanisin, eks siis kirjutan, kui asi selge. Võib-olla jätkub ainult linikuks või kotiks, kui kannatus otsa saab
Vahepeal aga jälle jagan teiste ideid. Kõigepealt sain hiljuti ühe hämmastava asja omanikuks.


Lõngaga kaetud netijuhe ja veel rahvariideseelikutriipude värvides Jumal-jumal küll, kus inimestel on alles IDEID. Ma ei imestaks, kui see oleks keegi Meie seast... Mina suudan kodus hädavaevalt tolmu pühkida. Tunnistan ausalt, et võtan kohe sisenedes prillid ära, nii et ma isegi ei näe tolmurulle enne kui juba päris vältimatu Mis siis veel netijuhtme kaunistamisest rääkida.

Teine idee on Madeiralt. IseTegijad on kah väga andekad rahvariidemotiivide kasutajad, äkki pakub kellelegi huvi.
Nimelt ostsin sealt endale Madeira rahvariideseeliku kangast põlle. Tõsi, neil pole rahvariided villased nagu meil, sest see on ikkagi võrdlemisi soe koht (Madeira asub Atlandi ookeanis, umbes 600 km kaugusel Aafrikast, kuulub Portugalile), aga meil on ju kah igasugu stiliseeringuid jms.


ja tasku lähemalt



Läksin spetsiaalselt Madeira pealinna, Funchali turule, sest turgudel on ju tavaliselt väga värvikat kohalikku koloriiti, ja ajasin fotokaga inimesi taga kuni sain rahvariideseeliku ka päris inimese seljas pildile (enamik seelikukandjaist seisis leti taga, nii et ainlt kõhu ülemine ots paistis ja seda pildistada tundus ebadelikaatne).


Märkimisväärset käsitööd oli veelgi. Nimelt kannavad vanemad mehed seal jämedast lõngast kootud mütsikesi. Neid on näha mitte ainult turul, vaid ka külades.


Osadel taatidel olid mütsikõrvad üles seotud (vanemad inimesed teavad, kuidas läki-läki kõrvu seotakse), osadel all, nagu sellel pildil. Ei tea küll, kas tõele vastab, aga olla nii, et kui kodus naisega läbisaamine hea ja kõik korras, on kõrvad üleval, kui kehvasti, siis all

Aga see Madeira on üks tore koht. Kellel mahti, soovitan minna. Mina käisin jaanuari lõpus kui hinnad odavamad, aga kevade poole on seal kuuldavasti veel toredam, sest Madeira on tuntud oma lilleaedade poolest. Ka ilm on siis stabiilsem ja saab levadadele uitama minna. Need on vanad rajad, mis jooksevad mägedest tulevate niisutuskanalite kõrval. Saar on vulkaaniline ja allikaid seal ei ole. Vett saadi vanasti mägedest sademetega. Kanalid on lahtised ja neid pidi lehtedest ja muust sodist puhastama. Levadad ongi rajad, mis nende kanalite kõrval jooksevad.

Osa on pisikesed, osa aga pikemad ja üleval mägedes. Pildid olev levada asub eukalüptimetsas. Eukalüptid ei ole Madeira põlisasukad, vaid sinna toodud. Puudele hakkas saarel meeldima ja tekkisid suured metsad, nii et neid tuli lausa ohjeldama hakata. Eukalüptimets ei ole kuigi ilus. Puud on kõrged ja valgust läbi ei lase, nii et alusmetsa ei ole, kõik on pruunikas ja kuivanud. Ja lõhnab nagu nohurohi

Praegu on saar päris palju euroraha saanud, mis kohalikele elanikele kahtlemata kasuks tuleb, turistidele aga ehk mitte. Tõsi, on ehitatud moodne lennuväli. Madeiralastele omase huumoriga on lennurajad ehitatud postide peale ja nende alt läheb läbi mitmerealine kiirtee. AUSALT! Varem olla sinna maandunud ainult julgemad ja kogenuimad lendurid väikeste lennukitega, sest rada lühike ja lõppes meres
Eurorahaga ehitatakse ka hoogsalt tunneleid läbi mägede. Tee muutub kiiremaks, aga tunnelid on ju MAA ALL, nii et loodust ei näe. Ja selles osas, kus tee kulgeb mägede vahel maa peal, on naljavennad ehitanud kahele poole teed betoonseinad, hehe.

Kes rannapuhkust eelistab, ärgu Madeirale mingu, sest klassikalist liivaranda seal pole. Saare rannik on kaljune ja merehoovused tugevad. Tõsi, turistidele vastu tulles on sinna siiski üritatud vähemalt üks väike liivarand luua. Ei tea, kas toovad lennukitega liiva kohale, või mis. Aga liivarandu on mujal küllalt ju.

Turismi peale loodetakse Madeiral palju, aga see on omandanud sellise kummalise vormi, et ei tea, kas nutta või naerda. Näiteks on seal keset Funchali linna ilus suur restaureeritud kindlus. See kindlus paistab kõikjalt linnast kätte, sest see on mäe peal. Aga seda leida pole kerge, sest mingeid silte pole. Kohalikud ainult nooksavad mõistvalt peaga kui nõutute nägudega higiseid turiste mööda rühkimas näevad. Ja kindlus ise on täiesti kasutamata. Seal on paar korterit ja elanikud kuivatavad müüride vahel pesu. Hea tuuline koht ju
Madeira MUUSEUMID on kindlasti Uskumatute Objektide edetabeli tipus. Näiteks suhkrumuuseum kõlas päris huvitavalt. Puhkuse aeg, jõudsime muuseumi juurde kella 11 paiku (nagu muudki turistid) AGA kohalikel hakkab sellel ajal siesta. Millal uuesti avate? No kahe-kolme tunni pärast, vastavad nad ülima konkreetsusega... tuleme kolme tunni pärast tagasi, siis teatatakse, et nad panevad KOHE kinni ja vaevalt, et me tutvuda jõuame. Hehe. Jonni jätmata läheme järgmisel päeval varakult kohale ja saamegi sisse. Muuseumis on kaks (loe KAKS) väikest ruumi, kus kolmel seinal tihedat portugalikeelset teksti täis tahvel ja väike kastike, kus A4formaadis paberil lühike ingliskeelne tõlge. Ja ühe toa keskel on klaasist kuubis katkine savipott, kus kirja järgi olla kunagi suhkrut hoitud

Madeira üks võlusid on kahtlemata Madeira vein (ei maksa võrrelda siin mõnel pool müüdava Madeiraga). Seda pakutakse kõikjal ja seda on eri sorti (kuiv, poolkuiv, poolmagus ja magus), nii et sobib nii enne sööki kui magustoidusk kui niisama mekkimiseks.


Nendes riiulites on kümneid pudeleid Madeira veini ja sealt võib igaüks leida enda sünniaastal villitud joogi. Vanemad inimesed peavad lihtsalt rohkem raha välja käima

Kes madeirat koju osta ei taha, võib seda vabalt nautida koha peal. Terve Funchali linn on täis kohvikuid-restorane, kus peaaegu kohustuslikus korras alati klaasike madeirat pakutakse. Vähemalt jaanuaris oli enamik neist restoranidest inimtühjad. aga kelnereid oli igaks otstarbeks: üks juhatab sisse, teine toob menüü, kolmas toob toidud, neljas tutvustab jooogivalikut, viies magustoite. Kõigil valge pluus seljas ja valge rätik käsivarrel. Tavalist kõrtsi, kuhu korraks sisse astuda, ei ole. Isegi tänavakohvikus, kus pakuti muuhulgas hamburgereid, toodi enne sööma hakkamist kuumutatud servjett, mille kelner hõbedaste tangidega kliendile ulatas, ning hamburger serveeriti vastavalt koolitusele ÕIGELT POOLT

Nagu ma ütlesin, ei tea, kas nutta või naerda.

Aga üks arhailine asi veel, mis otsapidi ilmselt ka käsitööd puudutab, sest oletatavasti on need korvid käsitsi tehtud. Nimelt sõitsid nad mägedest alla selliste korvkelkudega. Mitte lõbu pärast, muidugi, vaid ikka kauba kohale toimetamiseks. Ma enam täpselt ei mäleta, aga seal oli mingi vintsisüsteem, millega "kelku" pärast mäekülge pidi üles tõmmati. Hilisemal ajal asendas seda väike auruvedurisüsteem. Tänapäeval on see turismiatraktsioon. Maksad raha, istud kelku ja madeiralased lükkavad sulle mööda asfalti hoo sisse ...

(pildil suvalised inglased, mina ei raatsinud raha välja käia)




riis posted @ 19:42 - Link - kommentaarid (5)



356141 visits