Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
19 Jaanuar 2011
KUIDAS ME LINNAMUUSEUMIS KÄISIME
(kudumise pildid lõpus)

Tallinna Linnamuuseumis on näitus Stalini ajastust ja ühel laupäevaõhtul otsustasime sõpradega sammud sinna seada.
Sõbrad jõudsid pisut varem ja jäid meid fuajeesse ootama, sest õues oli karm talvekülm. Poolkorruse trepimademelt seiras neid üksisilmi tumedasse riietunud turvamees, käed seljal. Niipea, kui hetkeks silmside tekkis, avas mees suu ja teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil, sealt ülevalt: „Meil on siin piletiga!“
„Jah, me teame, me ootame teised kah ära!“ kobisesid meie sõbrad vastuseks.
Linnamuuseumi fuajee on mõnus, nagu ikka Tallinna vanalinna majad. Paekivi ja puit ja suur mantelkorsten. Ainult kuri turvamees ja piletilaua taga laiuv paks nahkvestis mees tuletavad meelde, et tegemist on ikkagi ametiasutusega. Teisest ruumist paistab linnamakett ja proua Sõber piilub hetkeks üle ukse, hoides varbad korralikult lävepaku taga, et mitte sissetungijana tunduda. See on nahkvestis piletimüüjale liig mis liig. Ta ajab end üles ja hiivab oma hiiglasliku kere hämmastava kiirusega piletilauakese tagant välja: „Te peate pileti ostma, te olite juba dieles!!!“ müristab ta. Edasiste ebameeldivuste ärahoidmiseks ostavad sõbrad kiiresti pileti. Ja siis oleme ka meie juba kohal. Ja ostame kah piletid muidugi. (selle loo saame teada pisut hiljem)
Esimestel korrustel on Tallinna ajaloo väljapanek, mis on kah huvitav, aga kuna sinna saabub samal ajal üks ekskursioonirühm, kiirustame kõrgemale korrusele Stalini näitusele. Väga rikkalik see pole, aga midagi ikka. Suur Stalini pilt ning tuttavad esemed ja hüüdlaused viivad ajastusse sisse. Kurb on lugeda, kuidas kunsti- ja kultuuriinimesed nõukogude aja tulekul pidid valikuid tegema ja oma sisemuses vaagima, missugust hinda ja mille nimel on nad valmis maksma. Kuidas üks tuntud helilooja on kirjutanud „patukahetsuskirja“, et ta ise kah ei saa aru, miks ta alles aasta hiljem kommunistlikud vaated omaks võttis, kuigi marksismi teosed olid talle kättesaadavad juba varem.
Ruumi keskel on klaaskappi välja pandud mitmesugused esemed, muuhulgas üks kaunis kootud kampsun ja batistist valmistatud NARIkate siberi laagrist. Uskumatu, inimesed olid äärmuslikes oludes, kodust ja kallitest kaugel, aga lõid enda ümber ikka ilu.
„Te ikka teate, et teil on ainult umbes kümme minutit aega siin vaadata!“ katkestab mu mõtisklusi käskiv naisehääl otse kõrva ääres. Võpatan. Valvuriproua on mulle vaikselt külje alla hiilinud. „Me paneme kell 5 kinni!“ lisab ta. Vaatan kella, 16.10. „Jah, aga 16.45 peavad inimesed väljas olema, sest muidu peate turvamehele lisaraha maksma ja meil on kaks ruumi veel!“ teatab ta ja jääb nõudlikult mu kõrvale passima. Teised on juba edasi läinud, nii et olen siin temaga kahekesi. Annan alla, jätan ülejäänud väljapaneku vaatamata ja lähen järgmisesse ruumi. Seal on ka mu mees ja sõbrad. Nende kehahoiakust ja vaikimisest saan aru, et ka neile on selgeks tehtud, et „hakkame lõpetama!“ Ja lisaks on seal veel üks sätendava mütsi ja õlasalliga valvurimutt (tavaliselt ma ei ütle inimese kohta mutt, aga tema väärib seda nimetust). Meid on neli ja neid kaks, aga nad käivad korda mööda meie kõrval seismas ja hõiguvad üle meie peade: “Sa kustutad siis ise tuled kui NEED siit ära on läinud?“ „Jah, ma panen ise kõik kinni!“
Julgen poetada:“ Kuidas te laupäeval juba kell 17 kinni panete, ega teil ju nädala sees niikuinii eriti palju inimesi ei käi, kõik on ju tööl!“ „ÄRGE RÄÄKIGE!“ huilgab mutt. „Meil käib väga palju turiste!“
Turiste!!! No muidugi!
Ja hakkavadki tuledega vilgutama, et meid tagant kiirustada!!!
Tunnen, kuidas paanika ja viha ja trots kurku nöörivad. Kiirustame kolmekesi trepist alla, valvurid kaarnatena kannul. Õrnema närvikava proua Sõber on juba varem vestibüüli suundunud. „Kus see üks on, teid oli ju neli?“ nõuab üks muttidest. „Ta läks juba alla,“ ütleb härra Sõber, ise ummisjalu trepist alla tormates (sest kell on juba 16.30).
Viimase trepini jõudes avaneb meile lausa uskumatu vaatepilt. Just on saabunud rühm TURISTE! Seisavad rahulikult trepimademel ja ajavad juttu. „Ekskursioon kestab umbes TUND KAKSKÜMMEND!“ öeldakse neile inglise keeles, rahulikult naeratades, ja pakutakse šampanjat, naeratades. Nendega on aega küll!.
Topime kiiresti mantlid selga ja tänavale jõudes ohkame kergendatult.
Tubli, Tallinna Linnamuuseum!!! See oli täielik ekskursioon (stalini) nõukaaega. Isegi finaal oli läbi mõeldud: nõuka-inimene turistidega ühte õhku hingama ei pääse!!!

Aga kudumisest ikka kah. Eelmisel sügisel mehele kootud müts sai kuidagi tirka. Ja et see talv jälle külm tuli, tegin talle uue.
Värvid valisin hiljuti ostetud jope järgi.
(Modelliks mu noorem laps)



Üle pika aja proovisin silmamist: oranž triip kootud, sakiline joon (hammasvööt?) silmatud. Läks ruttu ja minu arust jäi vähe parem ja elavam kui lihtsalt triibuline oleks olnud.



126 silma, tumesinist Jili (100% vill) kulus 1 tokk, beeži ja oranži vähem, neist saab veel midagi kunagi...
riis posted @ 07:10 - Link - kommentaarid (19)

12 Jaanuar 2011
RAGLAANKAMPSUN

See vanema poja kampsun, mis novembrikuises sissekandes oli varrukaavani kootud, on nüüd LÕPUKS valmis. Aga missugune seikluslik kudum see küll on!!!
Poja soov oli selge: kudugu ma samasugune, nagu tal juba on (mitu aastat tagasi ostetud, puuvillane), aga villane. Lõngagi valis välja (mitte päris tumemust, aga ega palju puudu kah ei jäänud). Muster muidugi võimalikult lihtne (ega tumeda peal ei jääks mingi palmikutega eputamine ju ka eriti paistma, nii et selles mõttes mõistlik). AGA, see eelmine kampsun oli raglaan ja ma pole elu seeski ühtki raglaani kudunud.
Arvasin, et see pole mingi üle jõu käiv ettevõtmine, lihtsalt sirge serva asemel lõpetan diagonaalis ja asi vask!
ÕNNEKS viitsisin netist uurida enne kui "vardad sisse lõin" nii saingi teada, et koo varrukaauguni ja siis kõiki tükke ühendades kohe raglaan sinna otsa. Loetud tehtud!
Esimese hooga kudusin kahandamisridade vahele kaks parempidist kahandamata. 15 cm kootud, leidsime ühiselt, et see ei jää ikka ilus. Harutasin.
Kudusin ilma vahesilmadeta raglaani valmis.



Proovisime selga ja kohe sain aru, mille poolest on kasulik KAELUSEST alustatud raglaan, millest isetegijate blogides juttu on. Varem arvasin, et meisterlikud kiirkudujad seavad endale lihtsalt väljakutseid, et siis nende ületamisest tulenevat rahulolu nautida. Tegelikult aitab see muidugi varruka pikkusele pihta saada. Minul tulid varrukad 10 cm liiga lühikesed ...Harutasin
Enne ikka taipasin mõõta, kui palju pikemad siis võiksid olla. Jälle hoogsalt kuduma, varrukatele pikkust juurde ja raglaan otsa. Nüüd juba vilunult. Hakkasime proovima, selgus, et olin õhinal kudunud kõrvuti kaks kehatükki ja seejärel kaks varrukatükki (ausõna! Pilti ei teinud sellest õnnetusest, sest piinlik ju kah) ... Et inimesel on käed kahel pool keha, siis võite muidugi aimata, et ...harutasin.
Uuesti kuduma (jõulud olid juba selleks ajaks kätte jõudnud). Uuesti raglaan valmis, selgus, et poeg oleks tahtnud sügavamat kaelust ja olemasolev ei lähe mitte. Harutasin.
Jaanuar. Aastavahetuspeolt tagasi ja paari õhtuga uus raglaanilõpetus. Proovima minnes selgus, et olin kudunud kaeluseava VARRUKALE (jaajaa, ausõna!!!!) Seekord tegin juba pilti, sest ma arvasin, et muidu ei usu seda lugu mitte keegi!!!!



Nüüd oli juba võidujooks ajaga, kas kulub valmisolev kampsuniosa enne topiliseks või õnnestub kudum siiski valmis saada ja vaene laps saab oma kampsunit enne aukude tekkimist ikka paar korda ka kanda
Igatahes eile, 11.1.11 sain ta valmis!!!!!!!!!!!!!!!!!!



Seljas pilti ei oldud nõus tegema, võib-olla pärastpoole õnnestub nooremat-poega-poisikest selleks ära kasutada.

Lõng GB Jil 100% villane, vardad nr 3, aga pika kudumisprotsessi käigus on täiesti meelest läinud, mitu tokki kulus. Arvan, et vast 700-800 grammi.
riis posted @ 16:20 - Link - kommentaarid (17)



369861 visits