Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
26 Detsember 2013
VOODRIGA MÜTS

Vahepeal läks õhutemperatuur alla nulli ja minusugused vanainimesed kiskusid villase mütsi üle kõrvade. Aga noored käisid ikka paljapäi. Vanem poeg ütles, et tal ei ole mütsi. Nojah, eelmisest mütsikudumisest on tõesti mitu aastat möödas ja mul oleks hea meel, kui ta selle teistmelistele sobiva lõdva soolika asemel midagi lahedamat pähe paneks. Teades, et teda poodi meelitada pole mitte vähimatki lootust, otsustasin ise kududa. Et äkki siis ikkagi kannab.
Tegin eellluuret, et saaks terve komplekti: mütsi ja salli. Sallimõtte peale ta isegi innustus, mina juba jõudsin vaimusilmas ette kujutada vooglevat värvimerd, kuhu kõik oma lõngajäägid hoole ja armastusega sisse koon, aga ei jõudnud veel suudki lahti teha, kui tema juba tuimalt teatas, et üle kahe värvi ei tohi olla...
Nohhhhhhhhhhhh, tegin siis mütsi kah kahe värviga.



Ja juhuks KUI läheb külmaks, kudusin veel alumisse ossa voodri. Mingist täiesti uudsest lõngast nimega KARTOPU Firenze Tiftik, ostetud kangadžunglist. 25% mohäär ja 75% akrüül. Lõngatootja kodulehe liide on .tr, sellest järeldan, et on vist tehtud Türgis. Ühtlasi tean nüüd, et tiftik on türgi keeles mohäär



Poeg ütles, et müts on kena küll, aga tema ei saa seda kanda, sest SOENG LÄHEB SASSI!!!!!!! Seejuures on tal juuste pikkus 1 (Loe: ÜKS!) sentimeeter...
riis posted @ 20:31 - Link - kommentaarid (16)

23 Detsember 2013
KIRJUD SÕRMIKUD 2


Kogu see käsitöösoolika puudumine ja laisklemine, mis aasta esimesel poolel aset leidis, andis nüüd enne jõule muidugi tunda. Jõulukinkidega läks JÄLLE nii kiireks, et viimistlemist ja otste peitmist jäi suisa jõululaupäeva hommikuksi.
Siia saab üles panna siiski tüdruk-kaksiku kindad, mis eelmises postituses näidatud paarile paariliseks said. Muidu valmisid nad peaaegu ühel ajal, aga tüdruku vasaku käe pöial jäi tegemata. Millegipärast. Kulus aega, mis kulus, aga nüüd on valmis.



Väga värvilised said, aga tüdruk ise kah särtsu täis, Üle kõige armastab roosat ja kinnastes on roosakas toon täitsa olemas. Kingikotti need kindad ei lähe, sest neid pole ju teinud päkapikud ja neid on ka üsna avalikult kätte proovitud, nii et võib näidata küll.



Järgmiseks aastaks lisan siia endale info, et Pere piparkoogitainas on päris hea, Viola aga ei lasknud ennast üldse rullida.

Leidsin ka ühe sellise jõuluks sobiva loo:
Rootsi teadlased on saanud inspiratsiooni tuntud jõululaulust ja uurinud, miks põhjapõder Rudolfil on nina punane. Lundi ülikooli teadlasterühm filmis Skåne loomaaia põhjapõtru soojuskaameraga ja selgus, et põtrade nina oli soojuspiltidel tõepoolest hõõguvpunane. Professor Ronald Krögeri sõnul hakkab põhjapõdra vereringe temperatuuri langedes ninna verd juurde pumpama, et loomal säiliks haistmine ja ta suudaks toitu leida. Teadlased avastasid, et põhjapõdra ninas on 25% rohkem veresooni kui näiteks inimesel.

Lundi ülikooli teadlaste soojuskaamera ülesvõtteid Rudolfi ninast saab näha Youtube'is
http://www.youtube.com/watch?v=SPtik1kDYB8
riis posted @ 18:24 - Link - kommentaarid (7)

04 Detsember 2013
KIRJUD SÕRMIKUD


Õde kurtis, et need sõrmikud, mis ma paar aastat tagasi tema kaksikpoisile kudusin, segavad KÕNDIMIST ja tuleks uued teha. Tuli välja, et kindad on väikseks jäänud ja randmed lühikesed ja tee peal tuleb mitu korda seisma jääda, et varrukaid üle kinnaste venitada ja randmeid ülespoole tirida – niisiis, segavad kõndimist
Lõngapoest MÖÖDA minnes (eksole) märkasin väga lahedat mitmevärvilist lõnga ja esialgu mõeldes jõulukinkide peale, panin paar kera korvi. Aga siis tuligi mõte ühest kerast hoopis poisi sõrmikuteks lõnga napsata. Muidugi, enda värviüleminekuga lõngast tehtud sõrmikute apsud (et ei tule ühesugused ja sõrmede üleminekud ei jää ilusad) olid juba meelest läinud...



Tavaliselt on sõrmikute kudumine mu lemmik, aga seekord oli nagu mingi needus peal. Kudusin ühe prooviks valmis. Selgus, et ranne on ok, aga muidu lühikesevõitu. Jätsin selle kinda mõõduvõtmiseks alles ja alustasin nullist uut. Tegin valmis, pöidla kah. Käisin teises linna otsas lapsele kätte proovimas, kõik sobis. Siis otsustasin esimese, väiksevõitu kinda randmeni üles harutada ja pikema kududa. Harutamine oli paras vaev, sest pehme lõng oli karvakestega üksteise külge haakunud ja pani harutamisele vastu. Nokitsesin lahti ja harutasin ja nokitsesin ja harutasin kuni pöidlaaugu juures enam lõng üldse ei jooksnud. Ja mis ma näen, pöidlaaugus on juba pöial olemas!!!!!!!!!!!!!!!!! olin VALE kinda üles harutanud! Kas saab veel juhmim olla (tegelikult mina saan vist küll).
Noh, ega muud kui omad vitsad peksavad. Tegin uuesti. Seekord avastasin, et olin suures valmissaamise tuhinas pöidlakiilud sootuks unustanud ,aga vot harutama kah enam ei hakanud.



„Käes“ pildiga polnud mahti iluleda, sest 4-aastased ei ole poseerimisel eriti kannatlikud

riis posted @ 09:08 - Link - kommentaarid (15)



369863 visits