Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
29 August 2012
MUST SOE VEST


Eelmise aasta sünnipäevaks sain pojalt lõngapoe kinkekaardi. Hoidsin teist heldinult alles ja käisin muudkui piilumas ja valimas ja tundus, et ühegi lõnga peale ei raatsi lapse kingitust kulutada. Lõpuks hakkas juba tänavune sünnipäev kätte jõudma ja ühtlasi lähenes ka kinkekaardi lõpptähtaeg. Tegin „originaalse“ otsuse ja ostsin vestitäie MUSTA lõnga, hahaha. Kaalusin muidugi ka muid värve, aga kuna mind kunstimaitsega eriti õnnistatud pole, siis värvide ja stiilide kokkusobitamine pole minu tugevaim külg ja nii arvasingi, et lihtne must vest sobib paljude asjadega. Tikandit kaalusin kah, aga samadel põhjustel loobusin.



Lõng Lana Gatto vip. Sama seeria lõngast tegin eelmisel aastal mütsi, mõnusalt pehme ja soe, ei aja sügelema ja erilisi kulumismärke kah ei ilmuta. Harutada on veidi kehv, sest ta on natsa karvane, aga harutamist polnud selle vesti juures eriti ette nähtudki, sest lihtsas parempidi koes silmuseid segi ajada on ikka väga raske.



Panen siia ka oma kere ümber venitatud vesti, sest sellisena ta ju hakkabki avalikkuse ees liikuma, mis siin ikka parata



Kudumisest nüüd rohkem ei räägi, aga nendega, kes viitsivad veel lugeda, tahan jagada üht teenindusteemalist mõtisklust
Olen tihti lugenud või kuulnud, et Eestis ei ole kõige parem teenindus. Meil Lasnamäe keldripoes on näiteks ülisõbralikud müüjad ja millegi üle kurta pole. Hiljuti käisin õe kaksikutega vabaõhumuuseumis ja lubasin ühtlasi õele, et enne laste tagastamist söödan neil ka kõhu täis, et poleks vaja kodus süüa teha. Läksime Rocca al Mare kaubanduskeskusesse. Söögikoha nime ei mäleta, aga oli selline, kust sai ise leti tagant söögi valida. Lastetoitude nimesid täpselt ei mäleta, aga neid oli toredasti rohkem kui üks. Millegipärast tuli mul demokraatlik mõte küsida laste arvamust, kas nad tahavad pigem viinereid või lihapalle. „Mina tahan riisi,“ hüüdis tüdruk. „Mina tahan lihapalle!“ karjus poiss (nad käivad juba lasteaias ja on omandanud karjuva kõneviisi). „Riisi-riisi!“ karjus tüdruk kindluse mõttes uuesti. Valisin välja „Karlssoni lihapallid“ ja palusin kaks portsu.
„Kaks portsu?“ ei uskunud söögijagaja-tüdruk vist oma kõrvu.
„Jah, lastele,“ noogutasin ja näitasin üle leti ääre paistvate juuste ja sõrmeotste poole. (kolme-aastased on ju lüheldased).
„Seal on ainult lihapallid“, teatas söögijagaja-tüdruk.
„Riisi!“ karjatas tüdrukkaksik taas.
„Pange siis näiteks riisi juurde, palun,“ ütlesin mina.
„Riis on meil ainult kahesajagrammiste portsudena, see on täiskasvanulegi liiga suur,“ ütles tema vastu.
„Pange kummalegi natukene, nad on ju väikesed, pole mõtet toitu ära visata“ selgitan koostöövalmilt.
„Aaa, ma panen ühe portsu kahe peale,“ saab tüdruk lõpuks pihta. „Öelge siis kassapidajale, et kahed lihapallid ja üks riis,“ ütleb ta kergendatult ja kaob taharuumi.
Kassa on umbes viiskümmend sentimeetrit eemal ja millegipärast usun ma, et kassatüdruk kuulis meie arutelu, seda enam, et oleme hetkel ainsad kliendid.
„Kahed lihapallid ja üks ports riisi,“ kordan kuulekalt üle.
Kassatüdruk seisab süngelt nagu öö, käed vaheliti.
„Riis on ainult juurviljaga,“ teatab ta võitlusvalmilt.
„Jah, hea küll,“ ütlen alandlikult, „ma juba pidasin teie kolleegiga läbirääkimisi.“ Kassapidaja toksib vastumeelselt midagi kassasse sisse.
„Üks aura jook kah ja kaks klaasi,“ lisan lootusrikkalt.
„Need on seal,“ nooksab ta peaga kuhugi leti algusesse.
(kogu selle „vestluse“ taustale tuleb kujutada kaksikud, kes sebivad ringi nagu väikesed veemolekulid teekannus, püüavad ennast käest lahti rebida ja kilkavad ajuläbistavalt)
Püüan lohistada kaksikuid tagasi limonaadipudelite juurde, ise lõuaga rahakotti kinni hoides. LÕPUKS sain ikkagi kõik tellitud ja makstud ja kaksikud laua äärde maandatud. Ja väikese ootamise peale saabusidki LASTEportsud POOLEMEETRISE läbimõõduga taldrikutel. Tittede käeulatusse asetati hoolitsevalt ka salvrätti keeratud kahvel ja terava otsaga lihanuga. Õnneks olin juba ettenägelikult varunud neile ka lusika ja veel ühe kahvli, nii et söögiriistade küllusega õnnestus nende tähelepanu kõrvale juhtida ja terariist eemale tõsta. Kusjuures arusaamatuks jääb, mida mõeldakse lastePORTSU all, kui see tähendab NELJA imeväikest lihapalli, mis maksid üle 2 euro.
Selline "paindlik ja peresõbralik" teenindusjuhtum sisenes hoobilt mu teeninduse antielamuste edetabeli esikolmikusse
riis posted @ 12:26 - Link - kommentaarid (7)

25 August 2012
PUHKUSEMULJED 2

Valmis käsitööd pole veel näidata, aga soe vest on lõpusirgel, ausõna!



Jätkan veidi Soome väikelinna Karkkila ja Högforsi metallitehase teemal muljetamist. Soome Valimomuseost ja Ruukkimuseost (mõlemad Karkkilas, aga väljapanek ainult soomekeelne kahjuks) saab päris üksikasjaliku ülevaate, kuidas täpselt seda järvemaaki kaevandati, sealhulgas ka talvel jää alt ja mismoodi temast metall sai.
Siin on pilt ruukkist ehk rauasulatustöökojast. Esiplaanil olev hele maja on mingi ladu, aga taamal paistab puuehitus. Originaal pole säilinud, see on restaureering. See eemalt paistev sild viis söeplatsilt sulatusahju juurde. Silda mööda kärutasid töölised sütt ahju juurde.



Ahi ise oli selline toru. Ülevalt valati maak sisse ja põletati nagu vaja. Kokku vinnati päevas 9 tonni maaki ja välja tuli kolm tonni rauda.
Pange tähele selle toru ülemist äärt, mis ulatub paari telliserivi jagu üle põrandapinna.



Need telliserivid ehitati alles hiljem, enne mingite kontrollide saabumist, et „suurendada ohutust“. Kontrollid jäid täiendusega rahule ja tõdesid, et sellest paarikümnesentimeetrisest barjäärist piisab täiesti, et inimesed sinna sisse ei kukuks.
Tehases töötasid ka naised ja lapsed. Töö käis maagisulatuse ajal ööpäev-läbi mitmes vahetuses. Töölised, kellel elamispinda polnud, magasid otse sulatusahju kõrval. Toitu pakuti tehases kah ja sööma kutsuti aida katusel oleva söögikellaga – „vellikello“ soome keeli.



Eelpoolnähtud toru alumises otsas oli niisugune ruum, kust ahjus põlenud metall välja valuvormidesse voolas. Seal tahkus ta paarkümmend minutit ja siis tõstsid töölised kuumad klotsid jahtuma.



Lisaks rasketele töötingimustele nurisesid töölised tihti ka töötasu üle. Tihti mindi tööandjaga riidu, sest palgaks saadav vili oli hallitanud, kartulid külmunud ja viin veega lahjendatud
Üks tuntumaid tehasejuhte oli keegi Bremer, leekivpunaste juustega endine sõjaväelane, kes kuuldavasti tundeid vaka all ei hoidnud . Tema armastas igal laupäeval töölised kokku koguda, ronis ise pildil paistvale rõdule ja pidas kõne vastavalt olukorrale: kui tema meelest oli kehvasti tööd tehtud, said kõik sõimata, kui oli hea töönädal, jagati kõigile viina




Högforsi toodetest saab väikese ülevaate muuseumi kodulehelt http://www.karkkila.fi/ruukkimuseo/museokauppa.html
Vanemad tooted on mõnusalt pitsilised ja kaunid nagu näiteks see ahi



Högforsis tehti 1927. ka Soome esimene valumetallist vann. Veidi hiljem hakati tegema ka moodsaid emailitud pliite ja vanne. Algul jäädi sisseveetavatele vannidele alla, aga kui tööle võeti uus meister, kes emaili kvaliteeti oluliselt parandas, said Högforsi vannid Soomes ülipopulaarseks.



Lahe toode on ka sillipannu ehk heeringapann. Leidsin netist ka retsepti: (kaks kergelt soolatud heeringafileed pooleks päevaks likku jaseejärel rasvaga määritud vormi. Peale ohtralt hakitud punast sibulat, tilli, peterselli ja veidi riivsaia. Küpsetada u. 15 min 250-kraadises ahjus, seejärel kalla peale u 0,5 dl koort ja küpseta veel 5 minutit. Serveerimisel võib raputada näiteks keedumuna). Ise pole proovinud, aga soovitatakse, et maitseb eriti hea pärast sauna õlle kõrvale.



Minuscule siin arvas, et peaks eksootilisemale puhkusereisile minema Nooh, minu jaoks oli eksootiline käik Järva-Jaani, kus me ka einet võtsime. Päevapraad maksis 2.30 ja väike klaas õlut 70 SENTI (mitte seitse eurot nagu Tallinna Raekoja platsil). See oligi eksootiliselt teine maailm. Küll see pikem reis kah jälle tuleb, suvel ei raatsigi kaugele sõita. Ka vaade koduaknast on mõnus

riis posted @ 07:49 - Link - kommentaarid (7)

22 August 2012
PUHKUSEMULJED

Alustuseks panen siia väikese käsitöö-kökatsi, et sissekanne ikka teemakohane oleks
Tegin selle pitsliniku tegelikult enne eelmise postituse suurt lina, arvates, et tuleb ikka täiemõõduline linik. Aga no ei tulnud, tuli selline peopesasuurune. Ei viitsinud teda tärgeldadagi.



Muster on minu meelest päris ilus, nii et üles kah ei harutanud, kuigi tuli ootamatult väike. Kasutan teda teeküünlaalusena.



Hilissuvi ja varasügis on üks mu lemmikaegu. Looduses on rahu, kõik on nii valmis kui olla saab.



Vili on küps ja voogavad väljad ootavad koristamist.



Marjad ja muu kraam on valmis ja ootab salvesaamist. Valitseb küllus. Linnainimese jaoks ikka täitsa romantika



Seekord me puhkuse ajal me kuigi kaugele ei rännanud, vaid askeldasime niisama kodu lähedal. Käisime näiteks Tampere elamumessil. Minule sealt midagi südamesse eriti ei jäänud. Külastatud majad tundusid ebahubased, ebapraktilised ja kuidagi kitsavõitu. Viimastel aastatel paistab moes olevat elutuba läbi kahe korruse ehitada. Teisele korrusele viib kitsuke trepp ja üleval on paar kapisuurust magamistuba. Iseloomulikud on suured klaasseinad. Ei tea küll, mis mõte neil linnas on, kui peab kogu aeg kardinaid ees hoidma: suvel päikesevarjuks, talvel pimedal ajal selleks, et kogu elu lambivalgel ei tunduks nagu naabrite etendus. Ühes majas oli isegi WC klaasseinaga. Istud potil ning vahid tänavat ja laste mänguväljakut. Ja sealt vahitakse omakorda potilistujat Samas olid majad valminud omanike soove arvestades, nii et ju siis keegi soovis sellist Huvitav oli ka see, et isegi trepiseinad olid klaasist. Virgad naised seal Tampere kandis vist...ma arvan, et piisab ühest koerast ja ühest lapsest, et pereema veedaks suurema osa ärkvelolekuajast neid klaase puhtaks nühkides.
Üks ilus lamp jäi silma. Dekotalo majas.



Avastasime ka Soomemad - käisime Karkkilas (u. 60 km Helsingist Pori poole). Karkkilas asub 1820ndal aastal rajatud Högforsi metallitööstus. Praegu tegutseb see Componenta nime all ja seal on tööl ka palju meie kaasmaalasi. Vahel tundub kohalikus kaupluses, et eesti ja vene keelt kuuleb rohkem kui soomet
Högforsi tehas rajati siis kui kohalikust järvest rauamaaki leiti. Kohalikku rauda plaaniti kangesti eksportima hakata, kuid selleaegse tehnoloogia jaoks ehk sepatööks ei olnud see maak kõige sobivam. Peagi aga avastati valumetalli võimalused ja selleks sobis kohalik järvemaak suurepäraselt.
Töölised elasid niisugustes pisikestes majakeses (Püstpalkidest osa on hiljem juurde ehitatud) Paari tuppa mahtus lisaks vanematele ja kümnekonnale lapsukesele ka veel üürilisi.



Ülemused ja töödejuhatajad elasid heledamates majades, aga oluliselt ruumikamad need polnud. Juhtus ka nii, et tööliste majad asusid tehasele lähemal ja nemad said enne elektri majja kui ülemused.
Kuuldavasti oli tehaseomanikel kaval süsteem: ehitati oma tehasepood, kust töötajad said ka võlgu kaupa osta. Võlad muudkui kasvasid ja nii olid ka võlgnike lapsed sunnitud tehasesse tööle minema, et võlgu tagasi maksta. Tööjõud seega järjepidev.
Selles majas aga oli Karkkila pagaritöökoda ja küpsetati kõik kohalike leivad-saiad.



Ühes tehasetöölisemajas oli riiulis Lenini elulugu ja mingi marksismiteemaline teos, mis pani pisut imestana. Karkkila on nimelt üks kahest Soome linnast (teine on Kemi), kus kommunistidel e. Vasakpoolsetel on praegugi suur toetus. Sõja ajal jättis Nõukogude Liit seetõttu Karkkila pommitamata, et loodeti eest leida õige meelsusega ja väljaõppinud töölisseltskond, kes kohe usinalt Nõukogudemaale metalli tootma hakkab.

Siinkohal jätan heietuse pooleli, leegitsevate juustega töödejuhatajast, metallitööliste raskest elust ja Högforsi rollist Soome vannikultuuri arengus kirjutan edaspidi





riis posted @ 15:46 - Link - kommentaarid (4)

16 August 2012
PUHKUS

Kolmenädalaseks puhkuseks olid mul suured plaanid. Võtsin raamatukogust neli juturaamatut ja pakkisin kaasa neli poolikut käsitööd. Muidugi oli kavas ka palju värskes õhus liikuda ja saledaks saada, nagu alati
Aga tuntud kooliaasta-alguse-luuletust parafraseerides: puhkus läks kui unenägu, mängides ja joostes, nüüd on minu sukavardad üsna paksult roostes.
Midagi sai ikka tehtud kah: ehitasime kompostiaedikut ja tassisime talvepuud riita, küpsetasime marjakooki ja käisime mitmesugustes toredates paikades, aga käsitööaega nappis ja raamatud tõin lugemata koju tagasi.

Ühe heegeltöö sain siiski valmis. Poleks arvanud, et see nii pikaajaliseks projektiks osutub, sest käterätipitside heegeldamine läks kähku ja tundus, et mis see linik siis ära ei ole.
Printisin uljalt kuskilt netist leitud mustri välja, aga printeri juures kontrollimas ei käinud, vaid surfasin muudkui edasi. Selle tulemusena: a) ei õnnestunud mul seda mustrit hiljem enam üles leida, mis pole mitte esimene kord, ei tea, millal vigadest õppima hakkan ja b) kui lõpuks väljatrükitud mustrit võtma läksin, selgus, et see oli hallide kriipsukeste udu, kus mingit silmade arvu näha polnud. Kuna aga muster mulle meeldis, otsustasin ikka tunde järgi proovida. Ja nii ma siis harutasin ja heegeldasin ja harutasin ja heegeldasin, sest kord kiskus ja kord lokkis ja nende kohtade peal, kus mustrilehel mingeid numbreid oli võimalik välja lugeda, ei klappinud õpetus minu tööga kohe mitte. Tagatipuks sai veel niit otsa ja kuna see oli ammu ostetud, siis uuel niidil oli silmatorkav toonivahe. Aga valmis ma ta tegin ja isegi tärgeldasin Hõbevalge julgustuse abil klassikalise tärklisekliistiga (umbes 1 spl külmas vees lahustatud tärklist 1L keeva vee kohta).



Niit Novita virkkauslanka, luonnonvalkoista, nõel 1,5

Muidugi ei andnud improviseerimise tulemusel töö lõpusilmused sellist ananasside arvu välja nagu vaja oleks olnud, seega ei ole keskmised ananassid ja ääreananassid eriti kohakuti...



Aga üldmulje on ju hea, kas pole. Igatahes täidab ta kahte funktsiooni: minu vanas eas üha tugevamaks muutunud romantilist meelt ja seda, et klaasid, tassid klaaslauale asetades jäledat kriginat ei tekitaks



Venitamise võimalust kah käepärast polnud, nii et laotasin lihtsalt vannilina peale kuivama ja proovisin võimalikult siledaks siluda. Aga jäi siiski pisut lopergune. Sättisin kunstiliselt klaaslauale ja sinna ta esialgu jääb, kuni sellele midagi peale ei valata (mustsõstramoosi või punast veini vms )



Järgmises postituses muljetan veidi niisama reisimuljeid vist, kui kedagi peaks huvitama
riis posted @ 15:46 - Link - kommentaarid (11)



356153 visits