Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
25 August 2011
PUHKUS LÄBI
(ilma käsitööta heietus)

Nagu Sokikegi ütles: puhkus oli väsitav. Üks nädal reisimist ja teine akende värvimist. Käsitööd tegin autosõidul kah, aga päris valmis veel pole ja poolikut ei hakka siin näitama.
Puhkusel käisin ebaoriginaalselt Soomes. Seal on selline võimalus, et saab nädalaks üürida pisikese "mökki" ehk suvila (näiteks www.lomarengas.fi). Meil kahjuks see veel vähe levinud, küllap seetõttu, et tublid kaasmaalased käivad omapäi jäetud suvilates meelsasti vargil ja ka külalised võivad kena puhkepaiga päris ära rüüstata. Soomes toimib see igatahes mõnusasti ja näiteks Järve-Soomes on kümneid tuhandeid majakesi, kus imekaunis järv otse ukse all loksub ja pardipere iga päev mööda ujub, et saia nõuda. Meil elas ühe mökki juures ka must kollaste põskedega rannamadu, mis esialgu küll kõhedust tekitas, aga lähemal mõtlemisel linnainimese jaoks liigutavalt looduslähedane oli.
Sel aastal olime Mikkeli lähedal, Hirvensalmel.
Ei hakka puhkuse kirjeldamisega tüütama, midagi naljakat eriti ei juhtunud, paar lahedat ja minu meelest ka vähem tuntud kohta väärivad siiski mainimist, kui kellelgi mõtteis Soome reisida.
Näiteks Astuvansalme kaljumaalingud Ristiina lähedal.



Soomes on avastatud sadakond kaljumaalingut, aga erinevalt teistest Põhjamaadest ei ole need mitte kivisse toksitud, vaid joonistatud rauamulla, vere ja linnumuna seguga. Astuvansalme joonistused on umbes 5000 aastat vanad ja ühed Soome suurimad.

Päris võimas on näha kaugete aegade inimeste käejälge iidsel kaljul, minu meelest.



Kaljujoonised on tehtud enamasti kaljudele, millel on inimese kuju. Ka Astuvansalmi meenutab jõelt vaadates suurt, suletud silmadega inimpead, aga pilti ei saanud teha, sest meie tulime metsa kaudu, mitte vete päält.
Võtsin pildile ka ühe järve keskel asuva kaljusaare, mis põhimõtteliselt on lihtsalt suur kivi.



Aga minu arvates on tähelepanuväärne, et seal kasvavad puud, kuigi mulda pole. Loodusraja kõrvale pandud selgitusest lugesin, et männijuurte all elavad mingid bakterid või seened (vat, juba ei mäleta, vanainimese asi), mis ka kasinal pinnal toituda aitavad.
Ja siis tegin Ristiina külakeses pilti Mikkeli linna vanimast majast.



1980ndate aastate lõpul jäi see Mikkelis uusehitistele jalgu ja oleks lammutamisele läinud, aga ühe tubli mehe eestvõttel võeti hoone koost lahti ja viidi Ristinasse. Praegu on seal suvel kohvikuke.
Maja ehitas endale üks linnakodanik 18. sajandi lõpus. Palgid on kirvega tahutud. Eriti meeldisid mulle mosaiikaknad.



Kindlasti ei saa Savost ära tulla ilma, et maitseks muikkusid (nagu meie Peipsi tint), lörtsysid (rasvas keedetud lapikud pirukad) ja kalakukkot (kala või liha või juurviljaga ja RASVAGA täidetud pirukas).
Üks naljakas asi hakkas siiski silma (pilti ei tihanud teha): Kenkänvero mõisa suveniiripoes olid müügil šokolaadid, mis olid kala-kujuliseks voolitud ja pakitud kalamustrilisse paberisse. St šokolaad nägi välja nagu kala. Ausalt öelda...kuskil peaks ikka mingi piir olema

Kunagi ütles üks mu tuttav, et mis sinna Soome ikka minna, seda on telekast küllalt nähtud.
Mina arvan, et tasub käia igal juhul ja näidata ka lastele, nooremal põlvkonnal ju enam Soome TVga eriti sidet pole.
riis posted @ 17:01 - Link - kommentaarid (8)

05 August 2011
KUIDAS MA MEESTE MAAILMAS KÄISIN
(pikk heietus, käsitöö ja pildid lõpus)

Käisin esimest korda elus ISE autoparanduses.
Möödunud nädalavahetuse vihmaga lombist läbi sõites lõi mul esimese vasaku ratta rattakoopas üks paigatud koht lahti ja hakkas vastu rehvi käima. Ilge kõrvulukustava krudinaga, muidugi, sest rehv on ju kumm, mis kumm. Püüdsin küll oma roosa paksu sõrmekesega plastmassitükki tagasi suruda, aga ega inimene masina vastu saa. Niisiis parandusse!
Kuna kavatsesin auto viia selle automargi esindusse, siis ma väga ei muretsenud. Arvestasin, et hind on soolane, aga vastutasuks lootsin, et pärast rahapaki laualelöömist saab asi paarikümne minutiga lahendatud. Heheheheheee, oh mind, naiivset!

Helistasin korralikult esmaspäeva hommikul varakult teenindusse ja seletasin, et esimene vasak ratas, rattakoopa tagumine pool. Noormees ütles õhku ahmides, nagu ma oleksin palunud peedist pesumasinale trumli teha. “Ei tänaseks mul küll teile aega pakkuda pole. Tulge homme kell kaks!”
Olin kõrvulukustava krudinaga hommikul tööle sõitnud lootuses, et saan pärast tööd kohe asja korda. Töölesõit toimus kell 5 hommikul hiirvaikses linnas, mis krudina eriti võikalt esile tõi, aga õnneks pealtnägijaid eriti polnud. Kaalusin kiiresti, et uuesti koju ja järgmisel päeval teise linna otsa parandusse ma sellise hääleka autoga sõitma ei hakka. Jätsin töö juurde parklasse.
Teisipäeval minul vaba päev. Nobedail jaluil töökoha parklast läbi ja siis teeninduse poole krudistama J Astusin kohe teatava enesekindlusega lauakese juurde, mille kohal “Tööde vastuvõtt”. Arvasin, et laua taga istuv priske noormees pühendab nüüd kogu tähelepanu minu autole ja hakkab kohe selle kallal askeldama, tuvastades vea ja pakkudes välja lahenduse, kuna olin ju isegi aja kinni pannud. Kandsin ette, et kell kaks remondiaeg, auto see ja see.
“Aa, see tagumine ratas vä?” küsib ta.
Mina seletan (ikka veel rõõmsameelse enesekindlusega), et esimese ratta rattakoopa tagumine pool.
“Logar vä?” küsib poiss.
“Hmm,” tegin nõutult ja tunnistasin, et mina autoosade nimesid ei tea ja seletasin käsi appi võttes veelkord.
“Kõigepealt peab vaatama, kas seda osa meil üldse laos on,” ütleb poiss ja jääb enda ette vahtima. Mina arvasin, et nüüd ta uuribki osa olemasolu. Aga ei. Veidi aja pärast tõstab ta pilgu mulle ja nagu üllatub pisut.
“Kõigepealt peab vaatama, kas seda osa meil üldse laos on,” kordab ta uuesti.
“Vaatate siis?!” lausun ma optimistlikult pigem nentivalt kui küsivalt.
Ta osutab endast vasakule, kus on mitu tühja tooli ja ühe kohal neist silt “Varuosad” ja laual valge nupuke, mille kõrval silt “Teenindaja kutsumiseks vajutage nuppu!”
“Hmm,” teen veelkord.
Misjärel priske noormees tõuseb ja läheb tagumisse ruumi. Peagi naaseb ta sealt ja tuhiseb kuhugi oma teed. Minu ette ilmub aga kõhn halli pluusi ja suurte silmadega mehike, kes istub toolile ja jääb mind vahtima (ei mingit teretamist vms). Sain aru, et Priske pole talle midagi seletanud ja räägin kõik uuesti üle. Lisades, et tema kolleeg nimetas probleemset kohta logariks. Tema klõbistab midagi arvutis, kargab siis püsti ja kaob tagaruumi. Uks on lahti ja ma näen, kuidas ta võtab lauanurgalt väikese mustakirju pappkarbi, kõnnib ümber laua ja paneb karbi sama laua teisele nurgale. Pärast seda edasilükkamatut toimingut tuleb minu juurde tagasi. Klõbistab veel natuke ja ütleb, et osa on täitsa olemas, maksab 73 eurot. Küsin, kaua vahetus võtab. Tema ütleb, et 20 minutit. Minul tekib juba kerge lootus, et peagi pääsen teenindusest minema oma endise hääletu autoga. Mees jääb mind vahtima ega liiguta oimugi. “Maksan siis kohe ära või kuidas see vormistamine toimub?” pärin taasleitud reipusega. “Missugune aeg teil kinni on pandud?” küsib hallis pluusis mees mulle mitte eriti arusaadavalt. “Hmm,” teen jälle nõutult. “Hooldus vä?” küsib ta kergelt närvi minnes.
“Helistasin esmaspäeval, seletasin vea ära ja mulle öeldi, et tulge kell kaks!” selgitan kannatlikult, lootes, et ta saab vajaliku info. Ahah, no minge siis sinna tagasi, osutab ta “Tööde vastuvõtu” poole, kus selleks ajaks pole enam hingelistki. Pärast väikest ootuspinget naaseb Priske poiss.
“Osa on olemas vä?” küsib ta hallilt pluusilt.
“Jah, esimene logar täitsa olemas,” vastab Varuosade-mees.
“Mul on ju tagumine katki,” julgen iitsatada.
“Kas siis esimene või tagumine?” küsib Priske poiss Hallilt.
“Minu arust esimene,” ütleb Hall.
Tunnen, kuidas ma tahaksin nendest soomukiga üle sõita, tagurdada ja uuesti soomukiga üle.
“Kuulge!” käratan neile lõpuks, “Kas poleks mõistlikum, kui te selle katkisele kohale pilgu peale viskate, autoni on neli sammu!” viitan klaasuksest paistva auto poole.
“No mine siis vaata!” ütleb priske hallile. Varuosade-mees kaob rahulikul sammul jälle tagatuppa ja naaseb KINNASTEGA, neid käigult kätte tõmmates.
Astub autoni, paneb kinnastes käed tagumikule ja veendub, et tõesti, esimese ratta tagumine logar.
Tagasi Tööde vastuvõttu, Priske poisi juurde.
“Tagumist logarit laos pole!” teatab nüüd Priske poiss.
“Mul on autot neljapäeval vaja!” muutun üha süngemaks.
“Ma ei teaaaaa, kas osa selleks ajaks jõuab” venitab Priske. “Panen siis teile neljapäevaks aja? Kella kaheks?”
Panen autovõtme talla lauale ja teatan kuningannalikult. “Ma jätan auto siia, helistage mulle neljapäeval, kui töö tehtud!”
Selle peale tõmbab Priske poiss pea õlgade vahele ja ütleb, et osa tuleb Hommikuse Saadetisega, öelge oma telefoninumber. Ütlesin ja marssisin välja.
Ja neljapäeval helistasid mulla juba enne keskpäeva, et valmis.
Ja oligi.

AGA käsitööst ikka kah.
Kudusin veel ühed kirikindad. Seekord sõrmikud.



Algul mõtlesin mehe vennale sünnipäevakingiks, aga mõõtsin oma noorema lapse peal ja pärast suuremate käte peal proovides selgus, et tulid kitsavõitu. Mu õde lubas armulikult, et võib siis endale võtta. Tal pikemad sõrmed kui mul.



Mustriks netist leitud labakindamuster, mille muutsin sõrmikuteks. Sõrmede kohta olen siit mitmest blogist lugenud, et keerulisevõitu. Algul ei kippunudki muster kokku jooksma ja kui lõpuks silmuste arv mustriga klappis, tulid sõrmed liiga laiad. Lõpuks taipasin: tuleb näppudele triip vahele teha! Valget ei tahtnud, tegin sinise.



Ja käes sellised.






riis posted @ 07:32 - Link - kommentaarid (20)



369861 visits