Andmed
Iga: juba tublisti üle 40 :)
Asukoht: Tallinn
Tähtkuju: sõnn
Minu nupp

Meeldib
käsitöö, lugemine, hea toit ja hea vein, rõõmsad ja nutikad inimesed

Käin kaemas
Vajalik lause
millegipärast rohkem IseTegijate linke ei lase panna
Arhiiv
Riisi kudumine ja vested
08 August 2016
ÕHUKE SÜGISMÜTS

Mehed teadagi vihmavarju ei armasta. Ja nii ka minu noorem poeg, vihmase ilmaga kannab lihtsalt mütsi või kapuutsi. Siiani oli tal aga ainult paks villane müts, sest eelmine puuvillane millegipärast ei sobinud. Ostsin uue mütsi jaoks isegi kena träpsulise lõnga, aga kuna see polnud must, siis see ei sobinud. Vaja oli tingimata musta
Tegin siis tohutu põneva ja kudumisväljakutseid pakkuva 2-2 soonikus musta mütsi



Puhkuse ajal käisin veel Soome Lottade muuseumis. See oli tublide naiste organisatsioon, põhimõtteliselt nagu meie naiskodukaitse. Nad toetasid sõdureid, aitasid toitlustamisel ja meditsiiniasjades ja sõja ajal täitsid ka keerulisemaid ülesandeid. Tänu Lottadele sai rohkem mehi lahingutegevuses osaleda. Nad olid väga isamaalised ja üldiselt parempoolsed. Organisatsioon valvas hoolega, et vasakpoolsete ja sotsiaaldemokraatlike vaadetega naised Lottade ridadesse ei pääseks. Muuhulgas õmblesid lottad endale ise vormikleidi.



Kleit oli hall, kohustuslikud olid valged kätised ja krae ning pikkus oli selline, et maapinnast 25 cm. Sõja ajal segas selline pikk hõlst tegemisi ja Lottad taotlesid korduvalt juhtkonna luba kostüümi pikkust muuta, aga alles viimasel sõja-aasal anti luba kleit 5 cm lühemaks teha. Lühemat kleiti lubati mitte praktilistel kaalutlustel, vaid selleks, et kangast vähem kuluks
Eri piirkondadel olid ka oma maakonnavärvides varrukamärgid.



Lottad olid igati toimekad ja kudusid ka villaseid aluspükse. Selleks oli kohe eraldi õpetus välja antud



Kui sõda läbi sai, siis keelati Lottade tegevus Nõukogude Liidu survel ära ja paljud naised ei julgenud isegi tunnistada, et nad Lottade ridadesse on kuulunud. Ka Soome enda punased tegid endiste Lottade elu kibedaks. Ka Lottade kostüümi kandmine keelati, aga kuna olid rasked ajad, siis paljudel polnudki muid riideid. Naised on muidugi leidlikud ja „tuunisid“ vormikleidi tsiviilriietuseks, muutes veidike lõiget ja kasutades näiteks tikandeid.



Pildile ei jäänud kahjuks läbi klaasi eriti hästi.
Lottade liikumine rehabiliteeriti alles 1990ndatel aastatel ja nüüd on Tuusula Rantatiel nende auks kena muuseum. Tekstid on ka inglise keeles olemas, nii et kel huvi, tasub külastamist.
Tuusula rantatiel on igasugu muidki kultuuriväärtuslikke paiku. Näiteks kirjanik Aleksis Kivi surmakoht.
Kivi sündis Nurmijärvel selle aja kohta üsna jõukas peres ja neil oli võrdlemisi suur maja.



Maja pole päris algupärane, vaid on hiljem taastatud. Sünnikodus elas ta umbes 12. eluaastani ja läks seejärel Helsingisse õppima. Aga suved veetis ta vanematekodus, kus valmis peamine osa tema loomingust. Nõmmekingsepad ja Seitse venda on ju meilgi tuntud. Pildil näha oleva teise korruse akna all oligi tema kirjutuslaud.
Muuseumis on natuke ka Kivi elust kirjutatud ja saab teada muudki. Näiteks, et tema vanematel oli kümme voodilina, mis selle aja kohta oli palju. Pärandi hulgas oli ka viis taskurätikut
Kirjanikuhärra ise elas ühe ja teise lahke proua juures, kes talle toitu ja peavarju pakkusid. Lõpuks vajus ta siiski depressiooni ja sattus vaimuhaiglasse. Seal oli ta paar aastat, aga siis leiti, et ta on parandamatult haige ja üks Aleksis Kivi vendadest võttis ta enda juurde elama.



Selles majas Aleksis Kivi ka 38-aastaselt suri. Tema vend elas küll üsna vanaks, aga langes koos abikaasaga lõpuks mõrva ohvriks...Nii et inimeste elu on imelik.
riis posted @ 07:28 - Link - kommentaarid (7)

29 Juuli 2016
REGE RAUTA SUVEL

Kudusin õelastele paksud talvemüsid.
Mütsi kõige tähtsam omadus on see, et ta otsaesist sügelema ei ajaks, kõik muu on ju üldsielt teisejärguline
Tegelikult on meie peres ka suhteliselt tugev hajameelsuse geen, seega peab müts olema masinaga pestavast lõngast Õde viskas masinasse poisi kindad ja ise olen mitu korralikku mütsi munasoojendajaks pesnud....Niisiis valisin lõngaks Lana Gatto Nuovi Irlanda. Kirja järgi nõuab varrast 6, aga mütsi tegin 3,5 vardaga, et oleks tihedam.
Tüdruk tahtis tutimütsi, nii et sellega oli lihtne. Aga poisile otsustasin proovida lühendatud ridadega mütsi, mille mustri leidsin Novitaknitsi lehelt.



Vaatasin küll juba pildi järgi, et äär on 3-parem -1-vasak soonikus liiga lõtv ega jää hästi, aga proovisin siiski, sest pelgasin, et parempidises koes osa jääb tugevama sooniku puhul lokkima.
Viltused triibud jäid mu meelest päris head. Aga valmis mütsi proovides oli müts poisil peas nagu tordikarbi kaas.



Nii et harutamisele ta läks ja uue tegin tavalise triibulise.



Serva jätsin helesinise, jõuab neid tumedaid värve veel kanda küll, ma arvan. Poiss tahtis mütsile ka tutti. „Peas“ pilti pole, sest selleks ajaks, kui müts ümber tehtud sai, oli ta juba kodus tagasi.

Õetütrel on lilla talvejope ja kuna ainus värv maailmas on roosa (kuigi kõlbab ka lilla), siis mütsi värvidega ma üleliia mängima ei hakanud.



Paksu roosat lõnga õnneks Lianni kesklinnapoes polnud, nii et ostsin kahte värvi lillat ja nende vahele valge






Käisin puhkuse ajal ka Soomes Seinäjoe elamumessil. Möödaminnes peatusime ka Tamperes



Muuhulgas käisime endisesse Finnlaysoni vabrikusse tehtud muuseumikeskuses.



Pildistasin seal ühes muuseumis vana käsitööteemalist tänavasilti. See on pärit 19ndast sajandist, mil Soome oli Venemaa tsaaririigi osa. Venestamise ajal ei hakanud soomlased siiski tänavanimesid vene keelde tõlkima, vaid panid lihtsalt slaavi tähestikku



Elamumessil pidi keskne teema olema seekord Pohjanmaa maja. Pohjanmaa on Soome keskosas asuv maakond, kus suured põllud, suured majad ja jõukad inimesed. „Mida meil Pohjanmaal ei ole, selle me teeme,“ ütlevad nad. Messikorraldajad püüdsid ka korralikku vanaaegset maja messialale tuua, aga paraku tänapäevastele kruntidele üks tõeline Pohjanmaa maja ei mahtunudki. Nägin sellise tõelise kohaliku maja siiski ära, aga sellest lõpus.
Elamumessil oli taas igasuguseid veidrusi ja ka toredaid maju. Igale poole muidugi ei jaksanudki sisse astuda. Algul vaatasime ka mõned suured ja uhkemad kahe- või isegi kolmekorruselised majad ära, milles üle 200 ruutmeetri ja hind lähenes miljonile, aga meie lemmikud olid siiski tavalised ühekorruselised majad.
Sel aastal oli vähem klaasist trepipiirdeid, mis paar aastat tagasi peaaegu kõikides majades silma torkasid (ja mis laste ja koertega peres ilmselt pidevat puhastamist vajavad), aga silma hakkas, et endiselt on moes köögisaareke. St kui pere ja külalised diivanil lösutavad, siis perenaine saab askelduste vahelt kah sõna sekka öelda kui vaja Kuigi võtab suure tüki ruumi ära.
Uus element oli köögi töötasapinna ja/või kraanikausi kohale tehtud lai madal aken. Kogenum majatellija ilmselt selle õnge ei lähe, sest eks me kõik tea, et kraanikausi ja pliidi tagust seina tuleb üsna tihti puhastada. Noh, pole vist kuigi meeldiv, kui tomatit lõigates aken pidevalt täis plödistatud on jms.



Endiselt oli eriti kahekorruseliste majade puhul üllatavalt palju mõttetut ruumiraiskamist, sest trepp oli rajatud ebapraktiliselt keset elutuba ning selle ümber olev ruum nii esimesel kui teisel korrusel puha raisus.
Minule tegi rõõmu, et paljudes kodudes oli kamin, mille tuli näha kas kahelt poolt või lausa igast küljest. (Elamumessil oli nagu ikka palju rahvast ja pildi tegemine raskendatud, sest ei tahtnud ju kellelegi jalgu jäda ja parimaid vaatenurki polnud võimalik sihtida, sest alati ilmus kaadrisse kellegi selg või kõht )



Üks maja oli puha roosa. Selle perenaine oli 33 aastane vallaline naine, kes nimetas oma pereliikmeks hobust (hobune õnneks siiski väikeses majas ei elanud, vaid kuskil eemal hobusetallis).



Selles majas kuulis vanaemade irooniat ja väikest 10-aastaste tüdrukute ahhetamist, sest roosa ja läikiv tõepoolest eriti küps ei tundunud. Kuigi ega see sisusus ka nii hull ei olnud kui oleks võinud tutvustavast tekstist arvata.



Ridamaju oli kah, kus eri mõõtu elamised. Ühe kahetoalise korteri oli sisustanud Seinäjoe teater



Imelik oli, et ülimoodsate majade keskele oli paigutatud „hoopis teisest ooperist“ romantiline elamine, mille omanikud kuuldavasti kaks arsti. Ilmselt messialal ongi ühtset planeeringut võimatu loota, sest kõik firmad tahavad ju oma majamudeleid reklaamida.



Ka seest oli see villa minu meeles pisut väsitav ja ülepakutud, aga teine korrus siiski väga avar ja üsna meeldiv



Must-valge sisustus in endiselt populaarne. Poisi tuba:



Tüdruku tuba:



Lahe riiul, kuigi hullult tolmupühkimist



Lihtsalt üks mõnus kapp poisi toast



WC ei pea ju päris valge olema



Ja voodi kõrval võib olla ka riiul, kui öökapp ei mahu



Ja muidugi vaatasin ma käsitööfännina erilise pilguga isetehtud asjakesi



Selles kodus oli perenaine ise tubli käsitöötegija ja reklaamiti ka lehekülge lankava.fi, kus igasugu tasuta õpetusi pakutakse.




Nagu öeldud, oli teema seekord Pohjanmaa traditsioonid ja ligi neljakümnest
majast 12 olid Pohjanmaa arhitektide looming. Sisustus oli siiski üsna nüüdisaegne





Päris traditsiooniline maja asus messialast mitukümmend kilomeetrit eemal (sissepääs tasuta), aga sinna ei hakanud minema, sest mu kaasa sõber on päri Pohjanmaalt ja just lõpetanud traditsioonilise maja restaureerimise ja ta kutsis meid külla.
Maja palgid tuli üles tõsta ja vundament korda teha, paigaldada tänapäevane kanalisatsioon, vee- ja elektrisüsteem. Vaatamata Euroopa Liidu nõudmistele õnnestus vältida õhukindlate akende ja moodsa ventilatsiooni/konditsioneeri paigaldamist vanasse palkmajja.



Vanimad palgid on pärit 18. sajandist, aga pole teada, kas ka maja ise nii vana on, sest kui mujal Soomes oli kombeks, et maja ja maa jäi vanimale pojale, siis Pohjanmaal oli kombeks, et vajadusel saeti maja pooleks ja lükati teine pool krundi teise otsa, kus siis õde või vend oma elu elas.



Ma väga palju ei julgenud pilte teha, sest see on ikkagi teiste inimeste kodu, aga natuke klõpsisin siiski.



Praegune pererahvas ostis palkmaja 2012. aastal. Restaureerimistööd kestsid ligi kolm aastat. Kulus palju nii pererahva, asjatundlike töömeeste vaeva kui ka sõprade ja sugulaste talgutööd. Võimalikult palju säilitati vana: korrastati vanad aknad ja uksed, kasutati endise maja ja kõrvalhoonete laudu ja palke.



Päästa õnnestus ka elutoa traditsiooniline pikk pink (mida pildid näha pole, see asub laua taga seina ääres) ja vana säng, telliti uus laud ja teine pink.



Ka ahi tehti vana traditsioonilise ahju eeskujul.



Soome muuseumiamet hindas maja ka vastutustundliku restaureerimise preemia vääriliseks.



Ja armastusega rajatud kodu asub lisaks imekauni järve kaldal.





riis posted @ 17:55 - Link - kommentaarid (5)

12 Juuni 2016
ÕEPOJA KINDAD JA KIIEV 3


Mõni aeg tagasi tegin õepojale arhailise tikandiga, klapiga kindad. Ta oli nendega väga rahul. Aga need ei olnud masinaga pestavast lõngast ja pärast seda kui õde oli nad hajameelselt paar korda pesumasinasse visanud, jäid nad lootusetult väikeseks. Poiss veab neid ikka vapralt kätte, aga tundsin siiski kohustust uued teha. Seda enam, et õetütrele ju kudusin kah uued, kui ta endal ühe kinda ära kaotas. Kuna pärast uute kinnaste valmimist tuli ka kadunud kinnas välja, siis on tal nüüd kaks paari, vennal aga ainult üks, nii et ilmselge ebaõiglus.
Võtsin oma mütsist ja kinnastest üle jäänud lõnga, mille masinas pestavus on kontrollitud, ja tegin uued.



Jälle poolikute sõrmedega ja peale tõmmatava klapiga. Kuna lõng on värviüleminekuga, on sõrmed jälle erivärvilised, aga poiss ütles, et kõlbab küll. Ja tikandit nõudis kah.



Kasutasin lõngakera erinevaid osi, et oleks kenasti kokkusobivad värvid, aga sekka pistsin ikka natuke erksamat kollast ja punast kah Kuigi ma arvan, et linnusilmpistet vist arhailises tikandis ei kasutatud eriti...aga vast ei ole väga suur patt.
Kindad pole veel üle antud, nii et „käes” pilti jälle pole.

Jätkan ka heietust Kiievist.
Kiievi kesklinna piirkond on üsna kaootiline, enamasti on seal suured korrusmajad ja mitte eriti vanad. Aga üks kena piirkond, kus tuleks Kiievis käies kindlasti jalutada, on Andriiski spusk.



See on natuke nagu turistipiirkond, vähemalt nädalavahetusel oli seal palju rahvast. Tänava ääres olid suveniiriletid ja mitu kohvikut/söögikohta.



Sinna pääseb näiteks eelmises postituses näidatud koleda välisministeeriumi vasaku nurga tagant. Või siis alt, Dnepri jõe äärest tulles saab funikulööriga üles sõita. Pilet maksab naeruväärsed 10 eurosenti ja vaatamisväärsus on ka karmide näojoontega memmed-funikulöörijuhid, kes ülima väärikusega seda rutiinset tööd teevad.



Turistipiirkond tähendab siiski eelkõige venekeelseid või ukraina teiste piirkondade turiste. Meiesuguseid välismaalasi oli seal ainult paar-kolm. Samas oli seal üks agar rätimüüja, kes kohe meid nähes paristas ette rätiku hinna ja teatas ka silma pilgutades inglise keeles, et „onli tjen djollars” Ostsingi temalt ühe räti ära, et kohalikke inimesi toetada.



Andriiski allosas on ka Mihhail Bulgakovi majamuuseum. Loomulikult majas nr 13 Nädalavahetustel on seal päris palju rahvast ja sisse pääseb ainult rühmade kaupa, nii et aeg tuleb üldiselt broneerida. Aga e-kirja saata pole muidugi mõtet Ja giid räägib vene keeles.



Tillukeses fuajees läbi klaasuste piiludes paistis see tavaline maja, kus vanaaegne sisustus ja klaasvitriinides määrdunud kindad ja vihmavari, näiteks. Väljapaneku juures mingeid selgitusi ei paistnud, nii et kõik sõltub giidist. Kuna nagu öeldud, minu kaasa vene keelt ei oska, jätsime ka selle vahele.
Ukraina parlamendihoone asub ilusas pargis uhke Mariinski palee juures, aga palee oli remondis ja parlamendi ümbruses oli kõik vaikne



Vaatamisväärsuste nimekirjas on ka ooperimaja



Meie sealviibimise ajal tähistati Kiievis Euroopa päeva. Mitte just eriti euroopalikul moel pääses kirikuesisel väljakul toimuvale perekontserdile ainult metalliotsijate kaudu ja päikeselisel pühapäevahommikul mustades ülikondades turvameeste kohalolek tuletas kohe meelde, et tegelikult on Ukrainas ikkagi ärev aeg. Või lihtsalt teine mõtlemine veel.



Aga euroopalikkus oli küll väga esil ja nende meeltes ja mõtetes.



Ja rahvuslus. Ukraina lipuvärvides naps ühes moodsas kesklinna baaris.



Selle baari noore ettekandjaga ajasin ka paar sõna juttu (ikka vene keeles) ja küsisin, kas sõjategevus on ka turistide hulga vähendanud. Tema kinnitas, et eriti ei ole, et käivad peamiselt ukraina enda ja ka venekeelsed turistid, aga ka Euroopast, näiteks Saksamaalt. Lisas, et sõjategevus on ju nüüd juba raugemas kah. Ja kohe nähvas kõrvalt tüdruk-ettekandja: „Kas ikka on?” Sellest tegin järelduse, et nad väga tahavad, et kõik oleks normaalne, aga haav on hinges. Sel päeval oli Kiievis ka meeleavaldus, kus noored nõudsid, et Ida-Ukrainas ei tohi eraldi valimisi teha (mis Venemaa nõudmisel Minski rahulepingusse sisse on kirjutatud) ja rõhutasid intervjuud andes mitu korda, et Ukraina on osa Euroopast.
Donetsk on päriselt olemas, mitte ainult uudistes kuskilt kaugelt hüpoteetilisest Ida-Ukrainast.



Muidugi jõudsime ka kuulsale Maidanile ehk iseseisvusväljakule, kus 2014. aastal venemeelne president taganema sunniti ja rahva vastu tuli avati. Tõtt-öelda arhitektuuri poolest eriti suursugune ei paista, on üsna eklektiline ja täis ehitatud metrootunneli katuseid, seosetuid purskkaeve ja mälestusmärke.



See pruunikas seal ausamba taga on hotell Ukraina, kuhu ülestõusu ajal haavatud tassiti. Selles hotellis peatusid ka ajakirjanikud ja kui tulistamiseks läks, oli koridorides liikumine väga ohtlik, sest aknast võis ka juhuslik kuul sisse lennata.



Maidani ausamba ees seistes ja teise väljakuotsa vaadates avaneb selline pilt.



Uurisin hoolega majaseinu, aga kuulijälgi silma ei hakanud. Hiljem sain teada, et kuulijälgi võib siiani näha Maidanil kasvavate puude sees. Sinna ei taibanud vaadata.



Maidanilt algab peamine tänav Kreshatnik, mis tööpäevadel on tiheda liiklusega tänav, nädalavahetustel aga muutub osaliselt jalakäijate tänavaks, kuhu ukrainlased peredega aega veetma kogunevad.



Kiievis torkas ka silma, et lisaks väga paljudele imeilusatele ja kaunilt renoveeritud iidsetele kirikutele on teine lugu, mida jutustatakse – sõjakangelaste lugu. See pole aga Teise maailmasõja lugu, mis on populaarne Venemaal, vaid kuidagi teistsugune, rõhutades patriotismi, kasakate aega ja millegipärast Afganistani sõda.
Dnepri ääres on Kiev-Rusi hiilgeaegu meenutav mälestusmärk.



Petsherska Lavra kloostri lähedale on aga rajatud Afganistani sõna memoriaal.



Tänavatel ja metroos näeb ohtralt plakateid, millel kutsutakse palgaarmeesse astuma. Palka pakutakse 7000 grivnat ehk ligi 300 eurot, mis on kolmandiku võrra suurem kui keskmine palk.



Kiiev on üldiselt väga puhas linn. Kuskil ei vedele prahti ja mingeid räpaseid kangialuseid silma ei hakanud.
Igal pool käib vilgas ehitamine ja renoveerimine. Ja kõikjal reklaamitakse uusi kortereid.
Korrusmajad on hiiglaslikud ja neid ehitatakse aina juurde. Ukrainas on ju 46 miljonit inimest ja Kiievis ligi 3 miljonit elanikku.



Euroopalik keelekasutus oli pidev rõõmu allikas



Söögikohtadest on eelistatud Itaalia ja Jaapan. Nimed on naljakad, prügikastid on sageli Ukraina lipuvärvides



Meie sattusime ka ühte Saksa söögikohta



Palju on ka Gruusia söögikohti. Söögikohtades on veel nii, et toitu ei tooda seltskonnale korraga lauda,vaid iga ports siis kui valmis saab. Leiba tuleb eraldi juurde tellida.
Söögikohtades on tavaliselt Gruusia või Itaalia vein ja Belgia õlu (stella Artois ja Leffe). Toidu kvaliteet on kõikuv, nagu ka meil, vahel hea,vahel keskpärane. Ukraina enda õlut on poes kah, aga see on 3-protsendine ja ei paistnud eriti populaarne. Naised seal kuuldavasti eriti õlut ei joo. Mõni kesklinna kõrtsis pakkus oma köögis pruulitud õlut. Veidi hägusat, aga maitsel polnud viga ja ka peavalu ei tekitanud



PRAKTILIST
Üks asi, mis mulle täiesti mõistmatuks jäi, on nende WC-kultuur. Kempsud on puhtad küll, aga isegi pärast korralikku ja kvaliteetset remonti pole näiteks muuseumide käimlatesse ostetud potte, vaid peen kahlist „auk maas” süsteem. WC-paber on aga VÄLJASPOOL kempsu. Üks rull kõigi kabiinide peale. Ja kui seda meeles ei pea, siis märkad alles liiga hilja enamasti





Raha kurss oli meie sealolekuaja 1 euro=umbes 28 grivnat (või hrivnat). Eestis pole mingit mõtet vahetada, siin on halvem kurss. Kiievi lennujaamas vahetada on ok, linnas ei pruugi kõikide pankade automaadid välismaise kaardiga raha anda, aga mõned siiski annavad. Kaardiga maksmine ei ole eriti tavapärane. Kõik kannavad ikka raharulli kaasas ja isegi hotellis hakkasid tüdrukul käed värisema, kui tahtsime kaardiga maksta (aga õnnestus). Wifi on hotellides olemas. Kaubanduskeskus on kesklinnas ainult Maidanil, aga see on peen ja kallis ja inimtühi. Omalaadsed kaubanduskeskused on maa-alustes tunnelites. Ka päris korralikud parfüümi- ja kingapoed. Vähemalt parfüümipoes on hinnad samad kui meil. Toidupoes on pisut odavam kui meil ja ka väljas söömine on odavam. Pooleliitrine õlu maksab Kreshatnikul alla euro.
Tallinnast Kiievisse läheb otselend! Alla kahe tunni ja kohal! Kui lennuväljalt linna sõidate, kasutage lennuvälja bussi (pilet 35 grivnat, ehk veidi üle euro, väga puhtad ja korralikud), sellega Harkivsky metroojaama (bussijuht teadustab lahkelt) ja sealt edasi metrooga, kuhu hing ihkab. Metroo töötab zhetoonidega, on lihtne ja soodne. Harkivsky peatuses on ka suur Rosheni (president Po-ROSHEN-ko firma) kommipood.
Kiievi lennuväli on rahulik. Inimesi seal eriti ei ole, nii et mingit järjekordades seismist vähemalt praegu ei maksa karta. Turvakontroll on EL kodanikele leebe, minul lasti igatahes linnast ostetud kommid lennukisse kaasa võtta. Ja suur tuub hambapastat. Külakosti ostmist ei maksa eriti lennujaama jätta, sest näiteks Ukraina komme lennujaamas pole (leidsin ainult ühes poes paar pakki kohalikke komme), kõikjal on Belgia sokolaad. Lindt ja Toblerone Kuigi Ukraina oma president on shokolaadivabrikant, eksole. (vabandan nende sh-de pärast, lihtsalt õiget tähte ei saa panna, tektsis jääb tühi koht). Süüa saab lennuväljal vabalt. Meie kaks korralikku praadi ja kokku kolm õlut läksid kokku maksma 22 eurot. Seal sai maksta kaardiga. Ja lennujaama poes uskumatu viinahind



Djaakuju (ukr keeles „tänan!”) neile, kes viitsisid lugeda


riis posted @ 11:56 - Link - kommentaarid (8)

10 Juuni 2016
KIIEV 2

Niisiis kasakate hetman Bohdan Hmelnõtskõ alustas 17. sajandil koos Krimmi tatartlastega võitlust, et Ukraina alad Poola ülemvõimu alt vabaks saada. Lõpuks oli Ukraina sunnitud siiski pöörduma Moskva tsaaririigi poole, et kaitset leida ning Perejaslavi raadal nõustuti vastutasuks tsaarile truudust vanduma. (Teise tõlgenduse järgi tahtiski Hmelnitski liitlassuhteid Venemaaga. ) Sel ajal oli Moskva ainus endise Kiev-Russi territoorium, mis ei olnud võõra võimu all, ja seetõttu kuulutas Moskva end Kiev-Russi järglaseks. Venekeelsetes allikates kirjeldati nii, et kogu rahvas otsustas Venemaaga taasühineda. Ingliskeelsete allikate järgi sõlmiti siiski Ukrainale üsna soodne kokkulepe, aga Moskva muidugi ei pidanud sellest kinni. 18. sajandi keskel algas Ukraina aladel ka raju venestamine. Ukraina rahvuslased peavad 1654. aasta Perejaslavi raadat kurvaks Ukraina iseseisvuse kaotuseks.



Kogu see ajaloo ümberkirjutamine eri võimude ja eri poliitikahuvide silmade läbi on pannud kõiges kahtlema ja jälle tuleb tõdeda, et Ukraina ajaloost on üsna raske ülevaadet saada. Kohalikus ajaloomuuseumis me ei käinud, sest mu kaasa ei oska vene keelt ja vastus järelepärimise peale ingliskeelsete tekstide olemasolu kohta tuli alles siis kui olime juba Tallinnas tagasi: Ukraina ajaloo muuseumis on inglise keelne tõlge vanema ajaloo väljapanekul kuni I maailmasõjani. Noh, ega need kiviaegsed leiud ju väga ei huvita, kui on vaid mõni päev aega linnaga tutvuda

Hmelnitski ausamba juurest paistab juba järgmine kaunis renoveeritud kirik. Püha Miikaeli kuldse kupliga klooster.



Selle 11. sajandi kloostri otsustasid nõukogude võimud 1930ndatel aastatel lammutada, kuna nende sõnul oli seda korduvalt ümber ehitatud ja sellega ajalooline väärtus rikutud. Ukraina arhitektid, ajaloolased ja arheoloogid kirjutasid otsusele vastumeelselt alla, välja arvatud üks, Mõkola Makarenko, kes suri hiljem Nõukogude vanglas.



Klooster otsustati lammutada, et asemele ehitada Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi keskväljak. Selle võika tööga tehti ka algust, tassiti laiali ikoonid ning lasti õhku kellatorn ja kuldsed kuplid. Mõned arhitektid soovitasid maha võtta ka Hmelnitski ausamba ja eelmises postituses näidatud Püha Sofia katedraali, aga õnneks see ei saanud teoks.
Kogu koletust plaanist sai püsti ainult praegune välisministeeriumi hoone ja siis hoog õnneks rauges.



Mõnda aega tegutses kloostri aladel spordiväljak ja kloostri Püha Johannese refektooriumis oli riietusruum



Refektooriumi juures õnnestus pildile püüda ka mõnusad ukraina rahvalikes rõivastes inimesed. Neid oli palju liikvel. Võib-olla seetõttu, et sel nädalavahetusel olid euroopa päevad, aga võib-olla nad kannavadki neid usinalt, kuna rahvuslikud tunded on praegu esil.
Igatahes 1970ndatel aastatel tehti plaane kloostri taastamiseks, aga tegudeni jõuti alles siis kui Ukraina taasiseseisvus
Kloostri väljakul (ja välisministeeriumi ees) on Püha Olga (koos kahe apostliga) monument. Vürstinna Olga sündis umbes aastal 890 Pihkvas püüdis esimesena Kiev-Russis ristiusku levitada.



Olga oli üks kange mutt. Drevljaanid tapsid tema mehe Kiievi Igori ning tahtsid et Olga abielluks drevljaanide printsi Maliga ja teeks temast KievRusi valitseja. Olga keeldus, sest tahtis ise valitseda ja hoida trooni oma pojale, kes isa surma ajal oli 3-aastane. Siis saatsid drevljaanid Olga juurde kakskümmend oma parimat meest, et teda veenda. Olga aga lasi nad elusalt matta. Siis saatis ta printsile sõna, et on abieluga nõus, saatku oma väärikad esindajad talle järele. Kui ülikud saabusid, pakkus Olga neil teekonnast puhata ja end värskendada, lükkas aga pesuruumi uksed kinni ja lasi kõigele tule otsa panna. Nüüd olid drevljaanide liidrid ja targemad pead mängust väljas ning ülejäänud hõimu oli juba lihtne alistada.
Aga kauneid kirikuid on Kiievis palju ja neid restaureeritakse hooga. Püha Sofia ja Püha Mikaeli kirikutega käib kokku ka kuulus koopaklooster Pecherska Lavra, mis on samuti UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud



Kiievi Pechersk Lavra on rajatud 1051 ja on idaslaavlaste vanim kooster. Muidugi näitas selle rajamise koha kenal künkanõlval kätte jumala sõrm ja seal on ligi kahesaja pühaku säilmeid, nii et usklikud tulevad sinna kokku lähemalt ja kaugemalt.



Osa kloostri territooriumist on lahti tasuta, aga viisakas on, kui naised katavad pea rätikuga.



Klooster on kuulus oma koopahaudade poolest. Sinna pääseb giidiga. Kloostri aia taga vist müüakse kah pileteid, aga meie ostsime seest. Venekeelsed rühmad lähevad tihedalt ja pilet on mäletamist mööda 1 euro kandis. Meie võtsime ingliskeelse giidi, lootes kloostri ajaloost paremat ülevaadet. Olime ainsad, kes ingliskeelset giidi soovis, tüdruk tuli kohale kiiresti ja teenus maksis ainult kümme eurot (kuna meid oli kaks, siis 5 eurot inimene). See on tee ülemistesse koobastesse:



Kui kloostri territooriumil otseselt keegi pearätti ei nõua, siis koobastes on nii pühad säilmed, et seal on rätt kohustuslik ja pükstes või lühema seelikuga naistele antakse ka hõlmikseelik, mille saab endale ümber siduda. Pilti seal teha ei tohi, nii et püüan kirjeldada. Koopad on üsna soojad, sest käigud on kitsad ja inimesi palju, valgustuseks on küünlad. Seinad on valgeks värvitud ja pühakud on kenasti klaaskirstudes ja kuldetes riietes, nii et midagi õudset seal ei ole. Veidi kõhe on see, kuidas kõik inimesed seal pea kõiki pühakukirste andunult suudlevad, nii et klaasist kirstukaaned on hägused ja pisikute määra ei suuda isegi ette kujutada
See on tee alumistesse koobastesse:



Giiditüdruk oli indu täis ja vuristas meile ette umbes kolmekümne pühaku eluloo. Enamasti ikka sellised, et mees oli juba lapsest saati haige (või alandlik, või kurvameelne vms) ja tahtis kloostrisse, et terveks saada ja vanemad olid algul vastu, aga siis ikka lubasid ja lõpuks 3 päeva enne surma vms andiski jumal tänutäheks alandlikkuse eest tervenemise. Mõned läksid päris äärmustesse ja matsid end juba eluajal koopasse. Seal olid seintes sellised väikesed orvad, kus nad aastaid elasid ja palvetasid. Sööki ja vett anti neile umbes kümnesentimeetrise läbimõõduga augu kaudu ja ka kongis oli ruumi nii vähe, et käsi laiali sirutada ei saanud. Üks olla seal lausa 70 aastat sedaviisi augus elanud. Ja muidugi sai pühakuks. Aga kas seda ikka uskuda võib... Giid eriti kloostri ajaloost ei rääkinud. Ei tea, kas ei teadnud või ei osanud inglise keeles selgitada. Ei vastanud isegi küsimusele, kas klooster Teise maailmasõja ajal ka kannatada sai. Rääkis ainult, kuidas sakslased olid tahtnud koobashauad rüüstata, kuna ei uskunud, et seal tuhande aasta vanused säilmed on, aga kui ühest pühakust hakkas täägitorke peale verd jooksma, pagesid sakslased ja tunnistasid, et see on tõesti püha paik. Ja giid rõhutas, et see on vale arvamus, et surnukehad seal sobiva kliima tõttu säilinud on, vaid see on ikka jumala teene.



Aga üks rahulik paik on see kahtlemata, nagu ka meie Kuremäe klooster.
Kogu territooriumi läbi käia ei jaksanudki.



Natuke on veel rääkida ja ühed kindad kah näidata
riis posted @ 19:51 - Link - kommentaarid (1)

08 Juuni 2016
VANEMA POJA KAMPSUN

Olen sissekanded päris unarusse jätnud, sest fotode panipaik, kuhu ma neid aastaid üles laadisin teatas, et edaspidi on teenus tasuline. Võtsin siis teise üleslaadimise koha, aga selgus, et kui ei maksa, siis panevad nad ka vana konto kinni, nii et mu blogi on nüüd peamiselt ilma piltideta. Lisaks lõpetas koostöö ka eelmine sülearvuti, nii et pilte taastada on ülitülikas, sest tuleks nad kõik mälupulkade pealt uuesti ümber võtta ja töödelda, aga pilte on ju sadu.
Isegi käsitöötuju läks ära

Sain siiski valmis Vanema Poja Kampsuni. Tema on mul see poeg, kes alati ütleb, et uus kampsun peab olema samasugune nagu eelmine Ja eelmine on tavaliselt must või hall
Seekord oli tegelikult kampsunit kähku vaja, sest see oli mõeldud sünnipäevakingiks. Sünnipäev oli märtsis Noh, ja juba mais oligi kampsun valmis



Valisin seekord täiesti valmis mustri Novitast. Eelkõige nende läbikudumata silmuste pärast, mis lihtsa vaevaga pikitriibud tekitasid. Novita pildilt tundus kena, kuigi ma ei kasutanud sama pruuni-valge kombinatsiooni, sest PRUUNI ei kannaks mu laps eales, päris kindlasti. Kuigi ta on täiskasvanud ja tuleb tunnistada, et üle ootuste mõistlik



Tunnistan, et kampsun on pisut vanainimeselik, aga noore saleda inimese seljas mõjub pigem nagu vintage, minu meelest
„Seljas” pilti praegu kahjuks pole.

Jagan natuke reisimuljeid kah. Käisime pikal nädalavahetusel Ukraina pealinnas Kiievis Vot see on üks tore koht, kus Eesti inimene ei pea end vaesena tundma. Ukraina keskmine palk on 200 eurot kuus ja kuna poliitilise olukorra pärast on hrivna kurss kolm korda langenud, siis on seal eluolu meile taskukohane (peentes kohtades me küll ei käinud). Välismaa keeli kõnelevate turistidega nad eriti harjunud ei ole, nii et metroos jõllitatakse üsna avalikult. Vene keele oskus tuleb kasuks. Tõsi, peatänava söögikohtades saab menüüd lugeda ka inglise keeles ja tellida samuti, aga see on ka absoluutselt kõik. Näha on, et vähemalt noored on inglise keelt küll õppinud, aga kuna mingit keelepraktikat ei ole, siis nad rääkida ei oska ja satuvad kohe kimbatusse, kui midagi küsida.
Tõtt-öelda oli Kiievi kesklinna tänavatel vene keelt üsna vähe kuulda. Kõik lobisesid ikka ukraina keeles. Ja see on vene keelega umbes sama sarnane kui eesti ja soome keel, ma arvan.

Kiiev on ju väga vana linn ja eks mäletame koolipõlvestki Kiievi-Venemaad. Kiievis on taastatud vana linnavärav Kuldne Värav, mis oli Kiev-Russi peamine sissepääs.



Linna kindlustused rajati Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa juhtimisel ja talle on Kuldse Värava juures ka ausammas.



Jaroslav ühendas Kiievi ja Novgorodi ja tema ajal saavutas Kiev Rus oma suurima õitsengu. Tal olid liitlassuhted skandnaavlastega (tema abikaasa oli Rootsi kuninga tütar Ingegerd) ja ta võitles Bütsantsi vastu. (ahh, missugune võinuks ajalugu olla, kui Venemaal oleks kestma jäänud Jaroslav Targa skandinaavia-suund, mitte bütsantslik ellusuhtumine....) Ingliskeelsete allikate järgi vallutas Jarosav Bütsantsilt Krimmi poolsaare Sevastoopoli piirkonna, aga venekeelsed allikad seda muidugi ei maini. Muuhulgas käis Kiievi vürst Jaroslav Tark sõjakäigul ka Eesti aladel. Kuna tema kodanikunimi oli Juri, siis sai vallutatud linnuse nimeks Jurjev
Jaroslav võitles ka türgi sugu petšeneegide vastu ja mõnedel andmete valmis võidu auks 1037 Kiievi Püha Sofia katedraal. Teistel andmetel rajas Jaroslav puukiriku asemel Püha Sophia kivikiriku tänutäheks novgorodlaste toetuse eest tema Kiievi valitsejaks saamisel. Kiriku alale rajas Jaroslav Tark ka Kiev-Russi esimese raamatukogu.
Püha Sofia katedraali juurde sattusime nii vara hommikul, et kirik ei olnud veel lahti, aga aias sai väikese piletitasu eest ringi kõndida. Pildi kompositsioon on nagu on, sest tugevas päikesevalguses ei paistnud nutitelefonist midagi, nii et tuli teha tunde järgi



Püha Sofia Kirikus sees on ka Jaroslav Targa sarkofaag. See on teadaolevalt avatud 1936 ja 1939, ning nõukogude arheoloog ja antropoloog Mihhail Gerassimov tegi Jaroslavi kolju põhjal ka tema portree



Sarkofaag avati veel 1964 ja 2009. Viimasel korral analüüsiti säilmeid ja selgus, et need on hoopis naise säilmed. Ühe versiooni kohaselt viisid sakslased 1943. aastal kirikust kaasa mingi tähtsa ikooni ja ühtlasi ka Jaroslavi säilmed. Ikoon tuli hiljem päevavalgele Ameerikas ja ilmselt on ka Kiievi suurvürst Jaroslavi maised jäänused kuskil USAs.



Sophia katedraalist kujunes aga kogu KievRussi kõige tähtsam keskpunkt, kus peeti kroonimistseremooniaid, võeti vastu välisriikide saadikuid, maeti valitsejaid ja mille ees peeti rahvakoosolekuid veetšesid. Sofia kirik jäi alles ka arvukate vallutusretkede kiuste.
17. sajandi lõpus ehitati ilus kellatorn, mis on praegu Kiievi sümbol.





16. sajandil on Kiiev Poola võimu all ja ukrainale suruti peale rooma-katoliku usku. Püha Sofia kirik läks Bresti uniooni kätte. 1630ndatel aastatel võttis Kiievi metropoliit Sofia kiriku unioonilt ära ja rajas selle juurde õigeusu-kloostri.



Kloostri juurde kuulus ka pagaritöökoda



Siin vaade järgmisele kirikule ja Bogdan Hmelnitski ausambale, aga lugu läheb edasi teine kord, neile, kes viitsivad lugeda

riis posted @ 10:37 - Link - kommentaarid (6)

13 Märts 2016
RETROKINDAD


Õetütar kaotas oma arhailise tikandiga kinda ära.Ühe. Aga kuna see oli poolikute sõrmedega ja pealekäiva labaosaga, siis oli tal muidugi kohe vaja uusi samasuguseid. Kaalusingi, kas teha ainult üks uus, aga siis tuli mulle meelde, et see oli ju lõngajäägist, seega pole mul enam samasugust lõnga. Päris täpselt samasuguseid ei viitsinud tegelikult teha kah.
Olen juba tükk aega mõelnud proovida midagi retrot. Vesti või midagi. Vanainimestele (endale) ei saa ju retrot nagu teha, sest see tundubki vananenud, aga noorte seljas on väga värske. Niisiis proovisin kinnastel teha retrot, hea väike pind. Algul tegin triibulised ja siis silmasin pikitriibud peale.



Lõng on harutatud. Enda müts, mis mitu aastat kapis kandmist oodanud ja sall, mida ikka olen kandnud paar korda, aga kuna samast lõngast müts oli nõme, siis kandsin ka salli harva. Lisaks olid need pestud ja seega kindlad, et ei anna värvi ega tõmba kokku. Laste kinnaste masinas pestavus on väga oluline



Sõrmed tegin soonikus, et servad tagasi ei rulliks ja läksin jälle kergema vastupanu teed, korjates labaosa jaoks kindaseljalt silmad üles. Kindaseljal jääb see küll näha, aga kuna põhiosa ajast on nagunii klapp maha keeratud, siis see ei häiri



”Käes” pilti ei saa seitsmeaastasega eriti teha, sest tal on kogu aeg kiire Hetkeks õnnestus ta siiski kapi äärde paigale meelitada


riis posted @ 06:50 - Link - kommentaarid (6)

22 Veebruar 2016
ÕE MÜTS

Tegin veel ühe sooja tuttmütsi Katariina mõnusa õpetuse järgi. Seekord õele.



Õe vaarikavärvi (=vanaroosadest) kinnastest jäi ilusat lõnga üle. Et mütsi jaoks natuke paksemat saada, lisasin Alize Kid Mohairi, mille ostsin Liann lõngadest. Ja tuti sisse panin kah seda. Sai igatahes pehmeke ja õde kiitis, et ka soe.



Kuulge, kas te ütlete inimesele, kui tal näiteks sukasilm jookseb? Ühel hommikul tööle minnes nägin tänaval, et ühel noorel naisel oli saapasääre kohal sukas auk. Juba hommikul. Mõtlesin, et äkki ta jõuaks veel kodus ära käia, kui ma ütleksin, aga siis hakkasin mõtlema, et võib-olla ta on siiski teel mingile tähtsale kohtumisele, sukkade vahetamise võimalust pole ja kuni ta ei tea, et sukk katki, tunneb ta end hästi ja enesekindlalt ja saab hakkama. Ei öelnud. Samas kuulsin ühes seltskonnas ühelt politseinikult etteheiteid, et meie inimesed on hirmus tuimad. Üks murdvaras oli mööda maja välisseina katusele toninud, katuseluugist sisse lipsanud ja korteri tühjaks teinud. Hiljem naabreid üle kuulates selgus, et ÜHEKSA inimest olid kurjategija tegutsemist märganud, aga mitte ükski ei vaevunud politseisse teatama... Nuta või naera. GEP
riis posted @ 18:30 - Link - kommentaarid (3)

14 Veebruar 2016
LEHTEDEGA MÜTS


Mul oli õetütre vestist üle jäänud mõnusat kollakasrohelist lõnga. Rohem kui tokk. Siis mul ei olnud veel punast ega oranži mütsi, mida mõni postitus tagasi näitasin. Niisiis mõtlesin sellest rohelisest endale mütsi teha. Leidsin netist mustri Flora ja kohe kuduma



Minu meelest tuli päris kena. Lisasin veel tuti.



Lõnga jäi veel veidi üle ja mõtlesin teha mütsi juurde ka kindad. Kuna kahte kinnast poleks välja tulnud, tegin randme musta.



Terve labaku jaoks poleks lehemustrit jätkunud, nii et ülemise otsa improviseerisin. Aga lõpule nendega ei jõudnudki. Sest see müts ei sobi mulle üldse. Üles harutanud veel pole, äkki sobib õetütrele, kuigi tal pole sellist värvi riideid. Kahju küll, sest minu meelest on müts päris ilus, oleksin sellist endale tahtnud küll Võib-olla peaks vastupidiste värvidega ümber kuduma, st põhi must ja lehed rohelised... njah, peab mõtlema.
Aga eile käisime Tuhala nõiakaevu vaatamas. Kees täie hooga.



Pildid said üsna looduslähedased, aga tegelikult oli seal uskumatult palju inimesi. Mina naiivselt mõtlesin, et kes see keset talve ikka loodusesse sõidab


riis posted @ 07:47 - Link - kommentaarid (9)

09 Veebruar 2016
LISSABON 5

Lissaboni vaatamisväärsustest kõneldes tahan veel rääkida armeenia päritolu mehest Calouste Gulbenkianist. Mees sündis Türgis, ehk selleaegses Ottomani impeeriumis, õppis naftainseneriks ja algatas 20. sajandi alguses Ottomani Mesopotaamia ehk praeguse Iraagi naftavarude uurimise ja kasutuselevõtmise (haha!!). Tema omanduses oli 5% Iraagi naftavarudest ja 86-aastaselt surres oli ta üks maailma rikkamaid inimesi.



Alates 1942. aastast kuni elu lõpuni 1955 elas ta Lissabonis ja pärandas Portugali riigile suurema osa oma hiiglaslikust kunstikollektsioonist.



Gulbenkiani kogus oli kõiksugu kaunist kraami, aga tundub, et tal ei olnud ühtki otsest huvi (et kogun näiteks mööblit vms). Seal oli nii antiikkujukesi, vaipu, mööblit, kui kunsti. Praegu on need väljas Lissabonis Gulbenkiani fondi näitusehoones.



Antiikkujukesed



Antiikaja ametniku pea (pidi ikka väärt ametnik olema



Kaunid vanad vaasid Süüriast Aleppo piirkonnast (kus praegu masendav pommitamine käib)



Armeenia preestri kepp



Sekka ka Peter Paul Rubens (Kentauride armukesed)



Rembrandti vana mehe portree. Oli ka Monet'd ja Manet'd ja Renoir'i ja Rodin'i
Tulenm korra tagasi ka eelmises postituses põgusalt mainitud Lissaboni linnamuuseumi juurde. See asub Pimenta palees, mille üks järjekordne kuningas oma armukesel kingiks andis. Armuke oli seejuures NUNN





Linnamuuseumis (Museu da Cidade) on praegu ainult portugalikeelsed tekstid, nii et mingit infot sealt ei saanud. Palju oli vanulinnavaateid ja makette.Aga muuseumis käisid mingid ümberkorraldused, nii et võib-olla edaspidi on sealgi huvitavam.

Vaatamisväärsused on nüüd üles tähendatud. Kahhelkivi-muuseumis me ei käinud, sest neid on ka tänavatel majaseintel väga palju näha.



Reisil käies on tore ka muu maa toitu proovida. Näiteks kuulsat rohelist suppi Caldo Verdet.



Oligi roheline Välklamp võttis veidi värvi maha. Seda süüakse väikese oliivõlitriibuga Ütleks, et tavaline paks juurviljasupp, mingi eriline maitseelamus ei olnud, aga häda kah polnud
Portugallased on kuuldavasti tohutud tursafännid ja osakvad seda valmistada mitmesajal moel (ilmselt nagu meil hakkliha või kartulid. Tursatoidud sisaldavad sõna Bacalhau. Turska kasutatakse peamiselt soolatuna ja kuivatatuna. Poes näeb välja üsna... mitte-isuäratav



Proovisin kah ühte rooga. Bacalhau a Bras.



Kartulid, sibulad, kala. Soolakavõitu, aga muidu hea.
Nad ise joovad toidu juurde rohkem punast veini, aga mulle meeldis pigem nende nn roheline vein Vinho Verde, mis on kerge maitsega ja enamasti ka valgest veinist väiksema alkoholisisaldusega (9-10%). Magustoiduks võiks võtta klaasikese kuulsat Porto portveini. Meie proovisime ka mõnusat kohalikku kirsilikööri ginjinhat. Ettekandja ütles, et parim on Odomosi kirsinaps



Portugallastel on mingi kinnisidee ka sardiinidega



Toidukohad panevad sageli kalavaliku välja ka aknale. Mis tundub mõnevõrra veider, arvestades, et suurema osa ajast on seal äge päike. Aga nagu ma aru sain, on siiski tegemist klaasseintega külmkapiga.





Neid pakutakse peaaegu kõikjal ja reklaamitakse ja müüakse suveniiridena




Tallinn on pidevalt hädas, et meil müüakse vaid matrjoškasid ja merevaiku. Võiks kah tekitada sellise räime- või kiluhulluse.






Kukk on kah üks Portugali sümboleid. Sellega on seotud taas legend. Barcelose rikkalt maaomanikult varastati hõbedat. Süüdlast ei leitud ega leitud, kuni lõpuks võeti kinni üks palverändur ja mõisteti surma poomise läbi. Mees kinnitas, et on süütu ja palus end viia otsuse langetanud kohtuniku ette. Kohtunikul oli parajasti käsil pidulik õhtusöök sõpradega. Süüalune osutas laual olevale küpsetatud kukele ja ütles: „Minu süütus on niisama kindel kui see, et see kukk hakkab laulma, kui te mu üles poote!“ Kohtunik jättis igaks juhuks kuke söömata, aga mehe surmaotsut ei muutnud. Kui meest pooma hakati, hüppaski praetud lind üles ja pistis kirema. Kohkunud kohtunik jooksis võllapuu juurde, et palverändurit päästa, aga õnneks oli silmus halvasti tehtud ja mees elus.



Lissabon on populaarne turismisihtkoht ja ilmselt seetõttu on kohvikupidajad tüdinenud arvukatest tualetti-tahtjatest ja enamikus söögikohtades on tualett ette nähtud ainult klientidele. St kempsus käimiseks tuleb endale sisse valada uus tassitäis kohvi või klaas õlut Tähelepanelik tasub olla ka paberitükkidega, mis teile kassast kaasa antakse, sest see võib osutuda wc-piletiks



Leidsime ka hämmastava WC-reklaami



Kõige seksikam WC maailmas!!! hiihihihii. No mida veel... Sissepääs maksis 1 euro, aga uudishimust käisime uksel piilumas, mis nali see on. Aga olidki seintel pildid mingist rannal seksiks valmistuvast (ja teineteisel riideid seljast koorivast) paarikesest. Vetsu me ei sisenenud, nii et ei tea, kuhu see välja jõudis. Väga veider igatahes

Mitu inimest on minult pärast reisi küsinud, kas pagulasi kah näha oli. Hmm. Lissaboni tänavapilt on väga mitmerahvuseline: mustanahalised, indialased, asiaadid... Ei maksa unustada, et Portugalil oli palju asumaid Aafrikas ja mujal. Näiteks viimane asumaa Macau sai iseseisvuse alles 1999. aastal. Aafrika asumaad iseseisvusid 1975 paiku ja siis tuli sealt Portugali palju sisserändajaid. Igatahes selliseid võõrapärase välimusega meestekampasid nagu Helsingi kesklinnas Lissabonis ei näe. Keegi ei tunne hirmu, ei solva kedagi, ei vägista, ei püüa öösel ära põletada, ei lähe kallale, ei „näita ust“. Moslemite pearätte ega pikkadesse hõlstidesse rüütatud naisi tänavapildis eriti ei näe, ilmselt lõimunud. Ma arvan ka, et Portugal ei ole praegusest siserändelainest eriti osa saanud, sest ta ei ole eriti rikas ega jää ka Saksamaale pürgivate sisserändajate teele. Kõik on „roosa ja rahulik“ ja portugallased ise on minu meelest väga sümpaatsed.
Võrreldes Hispaaniaga (kus ma paaril viimasel aastal reisisin) suhtuvad portugallased oma mauridega seotud minevikku rahulikult. Hispaanias (muuseumides) pigem püüti seda eitada ja maha salata, kuni selleni välja, et araablaste ehitatud ajalooliste hoonete kohta oli kirjutatud, et hispaania arhitektid on inspiratsiooni saanud araabiamaadest. Portugalis ongi mauride aeg loomulik osa nende ajaloost. Minu meelest väga sümpaatne. Ja Brasiilia suhtes on neil endiselt soojad tunded. Uudistes räägitakse igal õhtul midagi Brasiiliast.

Muidugi üritasin reisil koguda ka kudumismõtteid. Aga kuna talv on neil soe, siis kudumeid eriti ei kanta. Lõngapoe siiski leidsin, nii et KEEGI ikkagi koob.



Sellele pildile jäänud lõngadel olid kilohinnad, 30-40 eurot. Ja sai ilmselt osta kaaluga. Mina sealt midagi ei ostnud, aga süda läks ikkagi soojaks
Kudumiseni!





riis posted @ 10:24 - Link - kommentaarid (3)

08 Veebruar 2016
LISSABON 4

Niisiis jäi jutt pooleli kohal, kus alustasime vähevõimeka rendiautoga teekonda rohkem kui poole kilomeetri kõrgusel asuva kindluse juurde. Mis esmapilgul ei tundu eriti märkimisväärne, aga teekond oli nagu muinasjutus läbi rohelise taimetunneli inimsööja lossi sõitmine: kitsas mägitee, ühel pool sammaldunud kaljusein, teisel poole madal sammaldunud madal kiviaed, peakohal tihedad tontlikud oksad, mis tekitatavad salapäraseid varje. Ja aeg-ajalt puude vahelt kõrgustes vilksatav iidne sakiline müür. Jällegi ei saanud pilti teha, sest sellisel kitsal teel peatumisvõimalust polnud. Pealegi tulid ju aeg-ajalt sõidukid ka vastu. Tunnistan, et kuigi ma pole eriti kiljuja, oleksin peaaegu terve tee kiljuda tahtnud, sest oli tunne, et meie auto mootor ei vea välja ja me langeme „üle selja“. Natuke õudne, natuke põnev ja ilus ikka kah. Ikka üles ja üles. Kui Sintra külani jõudsime, avanes veel mitu ahhetama-panevat vaadet sealsetele maalilistele ehitistele. Kuni lõpuks olime Mauride kindluse värava juures. Viimane 450 meetrit tuli läbida jala.



8. ja 9. sajandil rajatud kindluse jalamil olid ka tavaliste inimeste majad, viljalaod ja surnuaed. Hiljem maeti mauride peale kristlased. Praegu on osa haudu välja kaevatud ja klaasi all näha (luukere on plastmassist)



Kui 1147. aastal kristlased Lissaboni vallutasid, andis kindlus end vabatahtlikult kristlaste valdusse. Kristlased ehitasid sinna 12. sajandil ka Sintra esimese kiriku.



Veel natukene ronimist...



Ja siis avanesid sellised vaated!




Kirikut kasutati veel 15. sajandil, aga elanikud olid selleks ajaks juba Sintra küll kolinud. Mõned juudid jäid veel kindlusesse elama, aga kuningas Manueli ajal (mäletate, see kes igapäev uue kostüümiga esines) aeti juudid minema, sest Manuel abiellus hispaanlannaga ja Hispaanianõudmisel oli juutide väljaajamine riigist nende abielulepingus kirjas. Niisiis Manueli ajal hüljati kindlus täielikult ja hakkas lagunema.



Kindluses asuv kirik sai 1755. aasta suure maavärina ajal kannatada ja ka kindluse müürid muutusid ebakindlaks. Õnneks leidus 19nda sajandil siiski kuningas Ferdinand II, kes oli romantik ja armastas maalimist ning otsustas kindluse säilinud osad konserveerida ja varisemisohtlikud müürid kindlustada. Et seal maalida Kindluse alalt leitud luud maeti sümboolsesse pealuuga tähistatud hauda.



Nagu paljudes kindlustes, oli ka seal nn Reeturi värav. See oli mõeldud kindluses viibijatele viimaseks pääseteeks. Aga kui kindluses oli reetur võis selle kaudu ka vaenlane sisse pääseda – sellest ka nimi.



Mauride kindluses avanes kaunis vaade ka teisel künkal olevale Pena paleele.



Pildid ega sõnad muidugi seda kõike edasi anda ei suuda. Igatahes oli see kõik kokku väga muljetavaldav.

Nüüd tagasi Lissaboni ja paar sõna sellest suurest maavärinast, mis 1755. aastal linna peaaegu maatasa tegi. Maavärina magnituud oli praegustel andmetel 9 ja tõugetele järgnesid tsunamid, mis Taguse jõe üle kallaste tõstsid ja linna üle ujutasid. Veest puutumata aladel möllasid aga viis päeva tulekahjud.
Lissaboni linnamuuseumis olid ka mõned pärast maavärinat tehtud joonistused





Carmo klooster Lissaboni kesklinnas on maavärina mälestuseks jäetud siiani samasse olukorda, kui see pärast katastroofi oli



Linnamuuseumis on makett Carmo kloostrist enne maavärinat.



Maavärinas kannatas kõige vähem Alfama linnaosa, kus ongi praegu näha vanalinn oma kitsaste tänavate ja kirikutega.







Selleaegne peaminister Sebastião de Melo ehk Markiis Pombal laskis linna ruttu uuesti üles ehitada.
Linnas on muidugi Pombali ausammas ja väljak ja metroopeatus



Pärast maavärinat suurendas kuningas Jose peaministri volitusi ja Markiis Pombal haaras üha suurema võimu, kogudes ühtlasi ka üha võimsamaid vaenlasi. Pärast kuninga surma võimule tulnud kuninganna Maria ei sallinud Pombali ja kehtestas ühe maailma esimestest lähenemiskeeldudest: Markiis ei tohtinud kuningannale olla lähemal kui 20 miili Pombal tegi siiski palju uuendusi ja tugevdas Portugali majandust.
Aga Pombali juhtimisel ehitati üles praegune Baixa linnaosa oma sirgete tänavatega, kus praegu on palju moodsaid poode ja jalakäijate tänavaid.






Mulle meeldivad need ilusa parketiga tänavad.





Praeguse ilme sai ka peaväljak Praça do Comércio. Enne maavärinat asus seal kuningapalee ja 1908. aastal tapeti sellel väljakul üks Portugali kuningas ja tema pojad.





Praegu on sellel väljakul muuhulgas üles seatud liuväli. Sest on ju talv ja uisutada peab saama, kuigi väljas on 18 kraadi sooja



Aga teen jälle pausi. Viimases ülevaates räägin veel söögist ja joogist ja legendidest ja natuke ka käsitööst
riis posted @ 19:31 - Link - kommentaarid (1)



196673 visits