...ja aina vähem on viimasel ajal aega olla oma hobidega.
Roosid rindapanekuks naiskolleegidele:
Piigadele tulid sõbrad külla ja keset ööd küsisid nad, et kuidas neid süüteroose ikka tehakse. Hakkasime siis kaheksakesi tegema. 80 roosi sai valmis. Tore tegemine oli
Aastavahetuseks valmis üks suurprojekt. Idee hakkas idanema sellest, et üks mu tütardest teatas, et ta unistab soojadest kootud villastest põlvikutest. Nii kaugel elavate ja nii harva koju saavate kallikeste sooved täidab vist iga emme lennult.. ja nii see mõte käima läks. Algas siis asi põlvikutega, edasi tulid juba Annis sallid ning siis Janne ja Pipieri kaasanügimisel ka müts ning käpikud. Seega sutsuke siit, sutsuke sealt, sutsuke oma tööd... ning valmis said maavillased komplektid tütardele. Et ikka püsiks soe side koduse Eestimaaga.... Muideks, Londonis metroos nende käest juba suisa küsitud, et kust selliseid käpikuid osta saaks. Seega tore reklaam Eestimaale ja meie käsitöötegijatele
Lapsed ise üdini õnnelikud! 
