Liitusin projektiga, kuna mul oli idee. Idee, mida ei ole edasi mõelnud. Aga hakkasin teostama rahulikult teist ideed, see veel ootab lõpetamist. Kuna aga pojale tuli sünnipäevakutse, otsustasin teha väiksele neiule koti. Vaimusilmas nägin küll, milline kott võiks olla, kuid tahtsin internetis tuulata, ehk tuleb mõni vinge idee või mõni põnev muster. Leidsin hoopis oma vaimusilmas nähtud koti juhendi, lihtsuse huvides tegingi selle mustri järgi koti.

Mõõdud: ca 14cmx14cm (täpselt jäi mõõtmata)
Lõngad: roosa villa 90%
hall (tundmatu lõng, kuid sellest on tehtud ka Vandu, kellel nüüdseks on loomulikult ka silmad olemas)
valge (tavaline ühekordne kodumaine villane)
Heegelnõelad: 3,00 mm (kotike ise)
1,15 mm (roos, ka õpetuse järgi)
Vooder: ilus roosade lilledega sits.

Selline ta siis sai:


Pildil klõpsates näeb suuremalt.

Kui nüüd üdini aus olla, siis ma tahtsin hoopis teistsugust põlle teha, aga idee hüppas vahele ja nii see põlleke tuli. Väiksemas taskus on eraldi tasku mobiilile, halvale kohale sai küll, pean nentima - natuke kitsas sealt, mobiilitaskut saab kasutada, kuid muud sinna väiksemasse taskusse vist ei mahuta. Suures taskus on kolm taskukest müntide jaoks - tegin müüja põllekese (peenes keeles vendor's apron). Põllel on vooder samast kangast mis taskugi, mõlemad kangad puuvillased. Õmblemist pean jätkuvalt harjutama, küll ma ükskord rahule ka jään.

Pildil klõpsates näeb suuremalt.

Karp

Alustuseks suur aitäh Vikile, kes võttis vaevaks töötuba korraldada.

Töötuba toimus 19. märtsil. Hommikul Põnniga (5-aastane) läks natuke pikalt, nii et bussipeatusesse tõtates trummeldas mul peas: "Ma ei tohi maha jääda, ma ei tohi maha jääda, lubasin ju Vikile! Api-api!" Õnneks noorhärra korvas oma väljumisele eelnenud tramburai väga kiire jooksuga, suisa raske oli mul väärikust säilitades tema tempot hoida. Jõudsime bussile. Kui poleks jõudnud, poleks ma ka kuidagi muul moel kohale saanud, sest see oli ainus buss laupäeva hommikul. Kohale jõudes ilmnes, et nii mõnigi jättis kohale tulemata.

Otsustasin juba varem, et teen esimese karbi pojale, andmaks talle motivatsiooni töötoas passida. Alustuseks tuli paber valida - tema praakis välja kõik, millel polnud kuldset peal. Palusin tal valida ühe, mida ta kindlasti tahab, et siis saaks vaadata, mis sinna juurde sobib. Ma ei mäletagi, kas ta valis musta või sinise paberi, kuid õnneks polnud tal raske sinna juurde sobivat valida.

Mina asusin meisterdama, sel ajal valis Põnn paela, pitsi ja nööbi. Paelaga polnud muret - kena sinine pael. Aga pits! Pits oli lai ja roosa ja mina, kes ma hooega sättisin, et karbile jääksid liblikad ilusti (võimalikult Viki paberit säästes - keskelt tükki ei lõiganud), ei kannatanud sugugi mõtet, et mu töö ja vaev nullitakse pitsiga. Ja veel roosa pitsiga! Sobitamise Põnniga siis igatepidi seda roosat pitsi (ma ei saanud ju lihtsalt öelda: "Ei, seda me ei pane"), kuid poiss nõustus ise ka, et see pole kõige parem valik. Hakkas valgeid pitse valima, kuid sobiva leidis lõpuks tädi Viki.
Vikil olid ka mõned paberiga kaetud nööbid ja Põnnile üks väga meeldis (vist oli punane ja kuldsete träpsudega), kuid ma leidsin, et me võiks ikka oma nööbile samast sinisest paberist katte teha. Ma saan aru küll, et ta ei kujutanud hästi ette, mida ma silmas pean ja seepärast ma pidingi teda pikalt veenma (seda enam, et ma otsustasin nööbi kodus teha, mis valmistas poisile veidi melehärmi).
Kuna Põnn oli juba väsinud ja paigal ei püsinud, siis sisemise paberi valiku ajal polnud ta juures ning valisin musta. Õnneks ei jõudnud seda kasutada - Põnn tegi seda nähes morni näo ja ütles, et tema tahab sinist. Tädi Viki leidiski talle sobiva.

Karbi lõpetamise jätsin ma küll koduseks ülesandeks, sest laps oli tõesti tüdinud juba. Kodus ilmnes, et mul pole sobivat liimi sisepaberi kleepimiseks. Sai see lõpuks soetatud ning nüüd on karp ka valmis. Nööbile kleepisin paberi peale, kuid ühest kohast nägi see väga määrdunud välja. Kahjuks oli mul kodus ainult hõbedane pihustatav värv, mistõttu ka nööp seisis nukralt ja ootas saatust. Kuna aga kaasa sorteeris oma kraami, tuli välja kunagi ammu soetatud kuldne pihustivärv, nii et nööp sai ka lõpetatud. Siin see karp on:

Pildil klõpsates näeb seda suuremalt.

TK Vabariigi sünnipäev

Jah, pean tunnistama, et ei jõudnud valmis seda, mis plaanis oli, mistõttu tuli veidi enne tähtaja kukkumist idee teha väike lilleke (no et midagigi oleks). Täna midagi otsides sattusin paelale, mis kunagi oli kingikoti ümber ja varsti oli valmis Ehe ehe (nn kägistaja). Head Vabariigi aastapäeva, kallid isetegijad!

(Pildil klõpsates näeb Flickris suuremalt)

Lõng Sissy 10, heegelnõel 1,0 mm. Lilleke tehtud nii, kuidas konksu otsast tuli.

Krooks!

(Pildil klõpsates näeb Flickris suuremalt)

Jälle vahepalaks midagi - selline nõelvilditud kevadine konnake minu veebruarikuisel aknalaual. Ma peaks vist ikka raseerima teda? Selline karvane on, muidu ka, aga eriti just pildil. Päris konna moodi tuli, või mis? Ma pole kunagi osanud konna joonistada, pildilt maha küll. Ja seegi konn on pildi (st erinevate piltide) järgi tehtud. Aga mõnus oli nokitseda, eriti varbaid.

Poolik ehtekarp on endiselt poolik. Ma olen see, kellel kipuvad asjad seisma jääma, kui miski ei meeldi. Vilditud karpi ei saa üles ka harutada...