 |
tumevalge värvimaailm |
223946
Visits
Sõitsime kaupluse parklasse ja uudishimu ei andnud kaasale asu. Ütles, et teeme siis lahti, vaatame, äkki on kellelegi teisele ikkagi, siis saame kohe tagasi viia, ei pea kodust uuesti välja tulema 
Kahtlustas veel, et äkki on hoopis kirjapomm 
, aga mina väitsin ikka teeseldud rahuga, et ärgu end nüüd nii tähtsaks tegelaseks ka ikka pidagu. Pakist tuli kõigepealt välja kaart kus selgelt kirjas, et isetegijad vahetasid seekord mehi. Abikaasa pahvatas naerma, lausa silmad olid märjad naerust Rõõmsalt uuris ta paki sisu ja muudkui küsis, Sina siis teadsid! Kogu aeg teadsid! Ja loomulikult palus ta väga väga tänada paki autorit. Anu, suur tänu!
Nuputasin ja kaalutlesin, mida ise võõrale mehele meisterdada. Kõigepealt üritasin bokseritele ristpistes maasikaid tikkida 
aga kanvaa kiusas mind täiega ning see ettevõtmine tuli lugeda ebaõnnestunuks. Eks väike hirm sundis nii igaks juhuks juba selle töö kõrvalt vardaid haarama ja sündisidki poolte sõrmedega kindad. Lugesin ankeedist, et mehe lemmikvärv on tumesinine ning hobiks fotograafia. Sealt see kindamõte siis tekkis. Mercari blogis nähtud öökullikesed tundusid samuti mõnusad. Nii sündis võtmehoidja. Ja oligi paki isetehtud osa valmis. Lisasin veel kommid ja minu kodukandiga seotud raamatu ning pakk alustas teed Põlvamaale itsirci mehe juurde. Eile sain foorumi kaudu teada, et kink on rõõmuga vastu võetud. 
Ju siis nüüd lõpuks oli tema aeg kätte jõudnud, et ta mulle niimoodi näppu hakkas. Kudusin ta valmis juba aasta tagasi. Kokkuõmblemisel selgus paraku kurb tõsiasi, et varrukad ei sobitu varrukaaukudesse 
No ja siis muidugi rauges kokkuõmblemise hoog pettumusse. Suvel tulin mõttele, et aga puhvvarrukaid ju kantakse jälle. Sättisin varrukakaare pisut kroogetesse ja no sobiski. Aga suvisel ajal on soojad esemed pisut ülearused ja teine varrukas jäi ikkagi külge ajamata. Eilse ilmaga ei tundunud uus kampsun sugugi ülearune ja otsustasin, aitab, teen valmis 
Umbes 15 minutit kulus varruka paikasaamiseks, teist samapalju kaelusekaare lihtsale heegeldusele, lõngaotste peitmine ei võtnud niigipalju. Panin kampsuni selga ja vaatasin peeglisse..... hall...... täiesti hall...... nagu tänane, eilne ja küllap ka homne ilm....... Selles kampsunis ei ole mitte mingit säravat nüanssi. Aga ma usun, et tänu sellele igavusele saab ta mulle väga oluliseks. Mantli või jope alla soojenduskihiks, jahedal suveõhtul kandmiseks, selliseks riideesemeks, millega teiste ees kekutada pole põhjust, aga mille kandmiseks põhjuse ikka leian. Teie ees kekutan aga ikkagi 
Ma käin Isetegijas iga päev, vaatan üle kõik blogid, kommenteerin, kuigi....... 
vahel on nii raske sobivaid sõnu leida ja viimasel ajal olen olnud harv kommenteerija. Tahaks öelda sisukalt ja korrektselt, aga no iga päev ei jookse jutulõng ühtviisi. Nii ma siis tihti vaatangi vaikides, mõnda blogi pikemalt, mõnda lühemalt, imetluse ja imestusega, kuidas kunagi. Lasen pilgu üle foorumi lugemata postitusest ja kui oskan, ütlen sõna sekka. See on osa mu heast päevast, et ma saan külastada Isetegijat.