Juuni lõpus viltisid Saaremaa isetegijad Mareli juures istumisaluseid. Mina ikka ka, viltisin, aga..... kuidagimoodi õnnestus mul ülejäänutest erineda, sest vaatamata õpetussõnade kuulamisele, silmanurgast teiste pealt spikerdamisele ja kogu oma jõu rakendamisele, suutsin mina alumise ja pealmise osa teineteisest täiesti lahku viltida Nähtavasti olin enda teadmata leiutanud täiesti senitundmatu tehnoloogia, aga selle kasutusvaldkond ja kasumlikkus jäävad suure küsimärgi alla : Lubasin Marelile, et nii ma seda ei jäta, püüan kodus asjast ikka asja saada. Aga siin siis minu esialgne tulemus.
Päike kuivatas need latakad juba ammu ära, aga mina võtsin pikaldaselt hoogu ja suutsin uut katsetust alustada alles eelmisel nädalal. Villaku põhjale ladusin paar kihti villaloori. Valisin meelega teist värvi, et siis saan pärast aru, mis toimub ja mis kuhupoole kinni jääb.
Alustuseks lasin nõelal käia. Toksisin kinni rohelise kihi ja siis sinna peale halli, eelmisel korral valminud aluskihi.
Seejärel tulid appi kuum seebivesi, mullikile ja iseenda musklid.
Peale minu meelest piisavat pingutamist julgesin piiluma hakata. Minu istumisalus ei lagunenud enam osadeks laiali, aga ega see kokkuhakkamine nüüd väga tugev ka ei olnud..... Nähtavasti on selline ümbertegemine ikkagi kõrgem pilotaaz. Seetõttu olin tulemusega rahul. Eks ma teen nõelaga mõned peidetud pisted ja asi vask. Päike kuumutas ta mõne päevaga ilusti kuivaks ja omaenda pisikeste sõrmedega nokkisin lokke kohevamaks. Selline ta sai.
Mareli, aitähh et õpetasid ja mul on ühe jagu materjali veel, harjutan edasi.