Siniseks tööks kudusin mina endale varrukad. Pisut võtsin shnitti jaanuarikuisest ajakirjast Minu Käsitööd, aga üldiselt on see ikka üks omalooming. Lõngaks on taas kaltsukast ostetu, mis mind oma värviga jäägitult võlus.
Ja selja tagant ka. Selleks pildiks saatis abikaasa mu sõna otseses mõttes lillepõõsasse
Mina sain eile katsetada taimealuse tegemist. Kipsipulber+ vesi ja siis kähku segu mõne suurema ja tugevama taimelehe tagumisele poolele. Silud pisut käega ja sätid kivile või mättale kuivama. Peale tahenemist eemaldad lehe ning lased käiku värvid. Täna sättisin oma katsetused koduaeda kaunistama. Hostaleht loomulikult hosta serva alla.
Rabarbelilehega tehtu jäi selline rebitud moega, aga mulle meeldib.
Tahtsin suveks üht kotti, kuhu mahuks pisut rohkem kui ainult telefon ja rahakott. Tahtsin ja tegingi. Niisama lihtne on selline soov isetegija jaoks Tehnikaks valisin heegeldamise, sest millalgi olin koju toonud kaltsukast leitud veidi jämedama ja karmima koega halli puuvillase lõnga. Ostes ma ei teadnud, mis sellest lõngast saab, aga küllap lõng juba teadis, et just siuke paras ports mulle teele ette jäi.
Heegeldamine läks ruttu. Aga siis algasid läbirääkimised iseendaga, sest korralik kott vajab voodrit. Ja eriti korralik kott vajab taskute ning lukuga voodrit. Aga luku õmblemine ükskõik kuhu tekitab minus alati kõhedust. Ja jälle tuli appi juhus, sest kui ma taas ühel kaltsukatuuril nägin sobivat kangatükki, mõistsin, et ei aita puiklemine, tuleb ära teha. Tegemiseks kulus umbes 2 tundi. Natuke mõõtmist, lõikamist ja õmblemist. Ausõna, ma üllatasin iseennastki, sest seda voodrit pole mul häbi näidata.
Jõudsin kotiga juba korduvalt tööl käia, aga pilt oli ikka tegemata. Koduaias on neid pilte juba küllalt tehtud, ootasin huvitavamat tausta. Nädalavahetusel Põlvamaal Maanteemuuseumis sättisin end kotiga poseerima. Muuseum ise on väga huvitav, soovitan soojalt.
Lähivaates pikutab kott juba koduses lillepeenras.