Arhailise tikandiga hõlmikseelik.

Kohe on tulemas jälle sessiaeg ja tuleb oma viimased jõu- ja ajavarud kokku võtta
ning kodused ülesanded lõpetada- alustada- ära teha. Tikand sai juba mõnda aega
tagasi valmis, toppama jäi töö taas õmblemise taha. Ei saagi aru, miks see õmblemine
viimastel aastatel selline raske ettevõtmine on. Kunagi, nii paarkümend aastat tagasi
sai ju enamus riietest nii lastele kui endale ise tehtud. Või just selle pärast?!

Linasel riidel linane tikand.

Kõike kaunist... võib ju alati soovida.

Aasta kokkuvõte jäi tegemata. Püüan siia talletada siis osa oma viimase aja tegemistest.
Ilmselt jääb midagi kahe silma vahele ja osad asjad ootavad terve komplekti valmimist.
Aga... aasta viimasel päeval sain valmis Pärnu kirivöö, mis valmis ühele väga erilisele
inimesele, Marvi Volmerile, kellega mul oli õnn möödunud aastal tutvuda ja kellest sai minu
praktika juhendaja.
Vöö pikkuseks tuli 2.60 ja villane lõng tume lilla. Värv, mida pildil raske tuvastada on.




Laurstel kirjutab siin meie suurest sussiteost. Minu panus kolme paari näol sai selline.


Vanasti käis asi vastupidi, kes mäletab. Vilt (vildid) all ja kumm (kalossid) peal.
Aga et paremat vormi nr. 42 susside tegemiseks võtta polnud, siis ajasid mu oma
nr. 37 kummikud asja niipidi ilusasti ära.






Kirikindad, kavandatud ja kootud Mulgi mustrite ainetel. Paistu kassikäpakiri ja
meeldetuletuseks veidi vitsa ja tagisid. See oli kooli ülesanne.


Muidu, nii palju kui võimalik, naudin seda võrratut talve. See on sel aastal tõesti imeline.