Kop-kop! Tere, sõber.



Sõrmikud Muhu mustrites.



Randmeosas vardal 21 silma. Mustriosa säärisekirjast.



Kuni pöidlakiiluni veidi kitsamaks kahandatud.



Kinda seljal mustriosa põlle kirjast.




Lõng 8/2, vardad 1,2
Kirjad raamatust Eesti rahvarõivad (1957)

Arhailise tikandiga hõlmikseelik.

Kohe on tulemas jälle sessiaeg ja tuleb oma viimased jõu- ja ajavarud kokku võtta
ning kodused ülesanded lõpetada- alustada- ära teha. Tikand sai juba mõnda aega
tagasi valmis, toppama jäi töö taas õmblemise taha. Ei saagi aru, miks see õmblemine
viimastel aastatel selline raske ettevõtmine on. Kunagi, nii paarkümend aastat tagasi
sai ju enamus riietest nii lastele kui endale ise tehtud. Või just selle pärast?!

Linasel riidel linane tikand.

Kõike kaunist... võib ju alati soovida.

Aasta kokkuvõte jäi tegemata. Püüan siia talletada siis osa oma viimase aja tegemistest.
Ilmselt jääb midagi kahe silma vahele ja osad asjad ootavad terve komplekti valmimist.
Aga... aasta viimasel päeval sain valmis Pärnu kirivöö, mis valmis ühele väga erilisele
inimesele, Marvi Volmerile, kellega mul oli õnn möödunud aastal tutvuda ja kellest sai minu
praktika juhendaja.
Vöö pikkuseks tuli 2.60 ja villane lõng tume lilla. Värv, mida pildil raske tuvastada on.




Laurstel kirjutab siin meie suurest sussiteost. Minu panus kolme paari näol sai selline.


Vanasti käis asi vastupidi, kes mäletab. Vilt (vildid) all ja kumm (kalossid) peal.
Aga et paremat vormi nr. 42 susside tegemiseks võtta polnud, siis ajasid mu oma
nr. 37 kummikud asja niipidi ilusasti ära.






Kirikindad, kavandatud ja kootud Mulgi mustrite ainetel. Paistu kassikäpakiri ja
meeldetuletuseks veidi vitsa ja tagisid. See oli kooli ülesanne.


Muidu, nii palju kui võimalik, naudin seda võrratut talve. See on sel aastal tõesti imeline.

Riidest kotid on praegu kuum teema. Mul endal on ka üks poekott, mis peale
esimest pesu kokku läks. No selge, rasked ajad, peab kokku hoidma ja vähem
ostma.
Need kotid aga on küll suured. Kohe õige suured. Mõtte nii suurte kottide tegemiseks
sain sel suvel tütre poolt Itaaliast kingituseks toodud suvekotist. Esialgu kahtlesin ikka
küll, et kuhu ma nii suurega lähen. Lõpuks oli ta mu lemmik. Teadagi miks.
Minu koti kallale mu mees igatahes midagi otsima ei lähe. Tuttav teema, eks.







Märgvilditud pajakindad jõulukingiks.




Ja kohvikannusoojendaja. Üritasin talle kassi kuju anda ja sellega võib täitsa rahule
jääda, aga tikandiga küll mitte. Meenutab pigem öökulli. Aga las ta olla. Harutama ei
hakka ja tehtud tööna tuleb ta ikka ära märkida. Võib olla kellelegi meeldib ta just
öökullina.


Kõike kaunist!

Viltimine

...see tuleb ikka ja jälle rohkem päevakorda, kui suuremal hulgal kingitusi
vaja läheb. Need allolevad plaanisin anda laada tarbeks, mida juba mitu
aastat korraldatakse Pärnu kodutute koerte ja kasside varjupaiga heaks.
Asjade kogumise tähtaeg on küll mööda saanud, aga ma usun, et mul
õnnestub nad ikka laada alguseks vajalike inimesteni toimetada.
Nõelapadjad siis. Väikese tootearendusega.

Viies kirivöö.(neljas Tori kihelkonna vöö)

Kolmas Tori oma on veel pildile püüdmata, sest sellega on mul omad plaanid ja
sellest kunagi hiljem. Juuresoleval pildil olevast aga nii palju, et selle tegemise
plaan on tiksunud peas juba oma aasta jagu aega. Täpsemalt sellest ajast, kui
möödunud sügisel teatasin tütrele, et plaanin minna kooli rahvuslikku tekstiili õppima
ja et eriti olen huvitatud kirivöödest. Tore, vastas ta, siis teed mulle vöö. Nüüd ma
siis lõpuks tegingi. Sellise, nagu tema soovis Ole lahke!

Ma ikka mõtlen, et talletaks oma tegemisi. Käin koeraga pikal tiirul ja mõtlen
kena jutu valmis. Ja siis, kui on aeg kirja panna, ei tule. No ei tule seda juttu.
Ega väga palju mõelda ei saa ka. Sõber koer on oma parimais aastais, mis
inimese vanuses on umbes pisut peale kahtkümmet ja hirm tegutsemislusti ja
möllamist täis. Ma teda eriti tihti ilma rihmata ikka luusima ei julge lasta, ja nii
ongi paar korda juhtunud, et tema kassi tagaajamise aktsiooni olen kaasatud ka
mina. Kuna ma aga just samal ajal olen hõivatud olnud mõttetegevusega, siis on
asi minu jaoks lõppenud kõhuli maas. Õnneks ainult pisut marraskil sõrmenukkide
ja sinise põlvega.
Nii et ei tule pikka juttu, ainult kuivad faktid enda jaoks.
Koolitööna valminud nõelkindad on saanud vahepeal peale kaaruspaelas kaunistuse.



Püüan oma suvel taimedega värvitud lõngu realiseerida.


Naturaalne lambavalge ja porgandipealsed (vv).


Õunapuu võrsed (vv) ja kośenill (mj).

Värvid, värvid, värvid.



Nendesse sokkidesse on sisse kootud kõik mu möödunud suvel looduse poolt
antud värvidega saavutatud lõngatriibud. Oli ootust, põnevust ja üllatusi. Minu varasem
arvamus, et taimedega värvides on võimalik saavutada vaid pastelseid toone, sai täiega
ümber pööratud.





Viimase värvimisega saavutatud toonid.
Lilla- kośenill hallil lõngal (maarjajää).
Kollane- porgandipealsed (maarjajää).
Heleroheline- porgandipealsed (raudvitriol).
Pruun- õunapuu võrsed (vaskvitriol).
Beeź- seened (maarjajää ja vaskvitriol)


Selleks aastaks vist aitab. Kuigi tütar küsis mu sellise teate peale, et ise ka usud,
mis räägid. Ma peaaegu et usungi Varsti algab jälle kool ja aeg kulub koolitöödele.

Ilusat alanud kooliaastat!

...


Kõik, paus. Lõngavärvimises, ma mõtlen. Asi on nii kaua mõnus, kui sa ei hakka värvima
saavutamaks mingit kindlat tooni. Mul oli mõte ja mingid ettekujutlused üheks suuremaks
projektiks. Aga värvid ei saanud kuidagi need õiged. No ilusad värvid tegelikult, aga mitte
need, mida olin oodanud. Nagu Juulike ütleb, lõngavärvimine taimedega on loterii. Ja nii ongi.
Tegelikult sai mul valge lõng ka otsa
Need olid mu eilsed mõtted. Täna teen juba plaane, millal uut lõnga ostma lähen ja üks tädi
pakkus porgandipealseid.
Pildil olevad rohelised on tegelikult väikese toonivahega, piibelehed ja porgandipealsed
vaskvitrioli peitsiga. Umbes sama värv,nagu see heledam roheline.
Lilla on tegelikult tumedam, värvitud kuu aega kuuri all seisnud vana
krapileotise ja kośenilliga.
Järgmise vööna sai valmis Karksi kõlavöö, kootud 18 kõlaga ja pea 3m pikk.
Lõng ikka loodusvärvidega värvitud.




Suured tänud kõigile eelnevate postituste kommenteerijatele.

Kośenill.

Mul oli väga vaja lillat lõnga. Paljudel kõlavöödel on ta sees ja kuna olen otsustanud oma
kõlavöödel ainult looduslikult värvitud lõngu kasutada, tuli see töö ette võtta.
Olgu etteruttavalt öeldud, et teistkordselt tõmmist kasutades ei pigistanud mina sealt küll
enam mingit erilist tooni välja. Ju jäi kõik värv esimese laari külge. Ja hästi jäi.
Kośenillitäid.






Vahepeal läks mees metsa ja võttis fotoka kaasa.






Järgmisena lähevad potti need päevakübarad.


Eelmise postituse kommides küsiti, mis lõngaga tegu. Vähemalt viimased 3 x (arvepidamine
on sassi läinud) olen värvimiseks kasutanud Kassari villavabrikus kedratud Hiiumaa Mahetalu
lõnga, millega siiani küll väga rahul olen. Ei ole ta ühegi kõlavöö tegemisel katkenud ega
värvimisel vildistunud. Samas pole ta ei karm ega kare. Väga hea lõng.
Punun nüüd oma lillat vajanud vööd edasi.