SEGASUMMASUVILA
SEGASUMMASUVILA
Kui suureks kasvan, hakkan isetegijaks!

Külalisi juba 086631!
26 Detsember 2006
Mari Marikese kotilugu

Oli idee, mida koti peale teha, kuid see tuli kuskilt kotina välja ja oli imekena, seega pidin midagi muud mõtlema hakkama. Kangapoes ringi vaadates juhtusin sellele vahvale lehhmakestega helesinisele riidele, mis imeliselt sobib voodriks

Ja Mari Marike vihjas selgelt, et lemmik värviks on sinine! Nüüd oli vaid vaja mõelda, mis sinna voodri ümber teha? Kotisaaja tahtis kotti mahutada A4-ja.... Ja siis vaataski vastu must teksariie, mis suudab kanda kohe palju palju A4si! Viisin siis kangad koju ... sepistasin lõiked, kuna koti konstruktsioon on väga robustne, siis oli vaja sinna naiselikku puudutust juurde - selle koha peal tulid siis pärlid mängu. Kotile läksid pärlid peale vabas vormis ükshaaval, kuni moodustuski muster - ja piisavalt naiselik peale kauba
Kõige raskem osa oli selle laheda mustriga voodririide õmblemine. Riie ise hargnes mis kole! Libe ka veel. Taskut tegin vist terve päeva. Voodrist jäi igale poole imepeenikesi helesiniseid kiude, kõik oli kaetud kui sätendava korraga (ma küll käisin koti kleeplindiga üle), kuid Mari Marikese piltidelt hakkasid ikka need kiud silma
Kogu kotitegemise protsessi käigus tuli kord nii lootusetu olukord, et tahtsin juba käega lüüa ja hoopis uue koti heegeldada. Aga mees käsutas masina tagant minema ja ei lubanud too õhtu enam õmblemisega tegelda. Ja uuel päeval ei paistnudki kõik enam nii lootusetult nässus. Lõpptulemusega olin ise rahul - kott pole täiuslik, kuid tehtud suure hoole ja sooja südamega ja suudab kanda palju!

Koti kätte toimetamine oli omamoodi seiklus. Kõigepealt uurisime kaardilt täpse asukoha ja siis tormasime bussi peale. Bussilt maha minnes, läks mees mööda mingeid pimedaid nurgataguseid ("lõikas") mingi majani, mis pidi siis õigel tänaval asuma. Trepikojal olid nr 1-16 aga maja nr ei olnud. Jalutasime siis teise maja otsa ja oi näe - see esimene trepikoda oligi see õige! Kella pidime tükk aega andma. Kartsin juba teist reisi Mari Marikese juurde järgmisel päeval. Lõpuks ikka mingi unine hääl vastas ja mees ütles, et veel unisem nägu oli uksel vastas. Kui me koju jõudsime 20 min pärast, oli Mari Marikesel juba teatatud, et kott käes ja teda on "petetud", kuna saatja aadressi ei olnud. Kihistasime siis mehega edasi naeru ja tegime tassikese teed, et sõrmedelt külma peletada (ennem "otsi Mari Marikese kodu" retke käisime loomaias ja ega sealgi just kõige soojem polnud).

Mul on rõõm kuulda, et Sulle kott sobis!

Pildid tulevad õhtu poole juurde - kui lõpuks jõuame oma ringreisilt Tartusse tagasi.
karmen posted @ 10:17 - Link - kommentaarid (1)
086631 visitors