Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
August 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
28 August 2010
Käsitöövaba.

MEELEOLUD MAALT
Vol 8
Augustikuu bluus


Pean tunnistama, et ega mulle augustikuud väga ei meeldi. Või, meeldivad küll, aga…

Augustikuu algusega tuleb hinge mingi seletamatu nukrus. See ei ole seal kogu aeg aga on teatud märgid, mis seda seletamatut nukrust meelde tuletavad. Sellised märgid, mis seonduvad ainult augustiga.

Näiteks see, et floksid hakkavad ennastunustavalt õitsema. Ma armastan flokse. Mulle meeldib nende pisikeste õite küllus varre tipus. Mulle meeldib nende väikeste õiekeste kuju, mis on nii lihtne aga samas nii mõjuv.

Mulle meeldib isegi see, kui floksid pudenema hakkavad ja lillealune muru täitub selle ülemise pildi veidi närtsinud variandiga.
See on nagu peegelpilt järve pinnal. Kus reaalses maailmas on kõik kirgas ja selgepiiriline aga siledal veel peegeldub veidi tuhmim versioon. Sama on minu arvates floksidega. See “järvepiir” läheb nende puhul kusagilt varte keskosast ja langenud õied ongi nagu tuhmim pilt päris lilledest.

Lauri vanatädi ütleb, et talle floksid ei meeldi- ajavad liiga palju “pudi”. Ilmselt on minus loomupärane lohakus nii sügaval sees, et mulle meeldib see “pudi” ka.

Vahel taban end mõtlemast , et floksid on minu jaoks nagu sümbolid elu ringkäigust. On tärkamine, on arenemine, on õitsemine ja on närbumine. Aga nagu on inimestega, nii on ka taimedega… Mõni närtsib kiiresti ja suht järsku ja inetult. Aga mõni on ka veidi närtsinuna värvikirev ja rõõmutoov ja lõhnav…Nii on lugu ka floksidega.





Teine lugu on sirtsudega. Nende rohutirtsudega. Nemad on tõelised sügise-ennustajad. Kui juba oma väikesed viiulid välja võtavad ja “saagima” kukuvad, siis on kohe selline igavikuline ja nukkel olemine. Et nüüd pole enam kaugel. Ja pole enam pääsu ka…

Kummaline on see, et ükskõik kuidas ma püüan tähele panna, ei õnnestu mul kunagi tabada selle orkestri “harjutusperioodi” Ikka on nii, et ühel päeval mõni üksik kusagil plõnnib oma viiulikeeli häälde ja järgmisel…paneb orkester hooga mängima! Tunne on, nagu saaksid sügisega lagipähe. Kummaline on see värk…



Ja ööd on siin pimedad. Mitte ainult isetegijate vaid üldse kõigi jaoks. Peale jaani öeldakse, et nüüd hakkab kukesammul pimedamaks minema. Aga tegelikult… Avastad jälle ühel hetkel, et öö su akna taga ei ole enam kumav. Vaid ongi öö- pime, tume, salapärane ja vieid kõhedusttekitav. Mulle ei meeldi väga pimedus…

Pimedal ööl, keset metsi ja põlde linnuteed vaadates, suudan ma küll rõõmustada selle vaatepildi selguse ja erakordsuse üle… aga mitte igavikulisuse üle. Lauri armastab siis mõtiskleda selle üle, et need on ju tegelikult juba kustunud kauged tähed, mille valgus meieni jõuab. Aga mind ajab see mõte pigem närvi kui meeldib… Sest just siis tunnen, et “igavik vaatab siis otsa”(nagu ütles J. Viiding) ja see viib mind veel rohkem mõttele aja kiirest rännakust, igavikust ja meie kaduvväiksest hetkest siin linnutee all…

Nii et tegelikult mulle august väga ei meeldi. Sest valgus hakkab siis järele andma ja edasi saab minna ainult tumedamaks ja pimedamaks. Kuni jõuludeni… Siis hakkab hea tahte ja inimeste hingevalgus kiirgama nii tugevalt, et veidikene valgemaks saab kogu ilm.

Aga oma mõtte ja tahtejõuga suudan ma igal augustikuul ikkagi suruda igavikumõtted kuhugi hinge tagumistesse soppidesse ja tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Nendest samadest…

Flokside õitefestivalist.
Soojadest õhtutest.
Küünlavalgel grillpidudest kalliste sõpradega.
Ja isegi ritsikate suvelõpukontserditest…

Sest muidu ei oleks ju august suvekuu vaid sügise-ootamise kuu. Aga suve on meil niigi nii hirmus vähe… Ja tegelikult sisaldab august lisaks vastuolulistele tunnetele ka palju ilu…













Amanda posted @ 15:36 - Link - kommentaarid (12)



394141 visits