Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
August 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
08 August 2010
TUULEVAIKNE ÖÖ TUULEVAIKSEL PÄEVAL

Käisime täna kontserdil. Selle suve KONTSERDIL. Tuulevaiksel ööl…

Kummaline on see, kuidas elus on teatud asjad määratud minema nii nagu nad ise tahavad. Mitte alati nii nagu meie tahame. Ma püüan ikka endale meelde tuletada ütlust “Iga halb on millekski hea”. Sest kui pole millegi päris fataalsega tegemist , siis reeglina on vaja veidi endaga tööd teha, veidi oodata või veidi tegutseda… Ja tihtipeale õnnestub siis see halb kuidagi hääks mõelda, tegutseda või ära oodata… Ja oledki jälle kogemuse võrra rikkam…. Vahel õppetunni võrra ka… Vahel millegi muu võrra… Hingesuuruse… Mille iganes.


Me teadsime algusest peale, et me läheme SELLELE kontserdile. Sest me oleme Jaan Tätte ja Marko Matvere kontsertidel käinud …. No ma ei tea… Aegade algusest peale. Meie endi aegade…

Ja me teadsime, et me tahame minna Rapla kontserdile. Sest teine lähim koht oleks Tallinn. Aga sinna ma minna ei taha. Selleks on mul mitmeid põhjusi, aga see selleks… Ja teiseks on Rapla peaaegu sama kaugel aga palju väiksem, armsam ja südamlikum koht. Täna õhtuks oli planeeritud viimane konrsert. Ja sellele me minema pidimegi.
Aga mitmete asjade kokkulangevuse tõttu (millest viimane oli see, et piletite ostu hetkel jooksis arvuti kinni ja kui selle uuesti lahti saime siis oli õhtune kontsert läbi müüdud) jõudsime me hoopis päevasele lisakontserdile.

Nii oligi meil täna tuulevaikne päev Tuulevaikse ööga. Esiteks oli täna loomulikult tohutult palav. Varjus 32 kraadi… Rahvast palju. Vaid aeg-ajalt tõi tuulehoog leevendust ja inimesed keerasid oma päikeses põlenud näod vastu hetkelisele jahutusele. Päevasele kontserdile kohaselt lapsi palju. Meie võtsime kaasa ainult Joosepi, kes kindla peale sellise pikkuse kontserdi ilma paiga peal “nihverdamata” ära istub. (Pärast muidugi läks nii, et nad Lauriga vahepeal ikkagi liikusid jäätist ostma, sest lihtsalt nii pööraselt kuum oli. Aga vähemalt oli ta rahulik, ei jonninud, jorranud ega rääkinud kõva häälega). Tüdrukud “komandeerisime” vanaema-vanaisa juurde. Sest nende “istumisvõime” peale pole me veel kindlad.

Nüüd kontserdist… See oli ilus. See oli SEE kontsert. See, mis läheb hinge. See, mille puhul tahaks kuulata uuesti kõiki laule ja jutte. See, mille puhul tahaks, et see kestaks veel ja veel ja veel. Peale esimesi laule ei olnud ma enam ka nii kurb selle üle, et me õhtuse kontserdi piletitest ilma jäime. Panin silmad kinni ja nii ei näinud ma ka kõike seda sagimist, mis paratamatult päevaste kontserditega kaasas käib…

Aga Jaan Tätte oli oma tuntud headuses, tema lood on alati nii vaimukad ja samas tihti sügava tagamõttega. Küll on hea, et ta meil olemas on. Seda mõtlesin just täna, kui ta jutustas lugu oma esimesest kontserdist, mis sugugi eriti hästi ei läinud… Mõelda, kui hea, et ta esialgsest tagasihoidlikust edust ei heitunud ja ikkagi edasi laule kirjutas. Kui palju vaesem oleks meie Eesti muusikapilt ilma tema loodud lihtsate ja südamlike lugudeta. Me just Joosepiga täna rääkisime, et kuulaku ta laulu sõnu, sest igas laulus on sees nagu jutustatud lugu. Ilmselt selle pärast ongi need nii selgesti ja kergesti mõistetavad, et need räägivad lihtsatest asjadest, lihtsatest rõõmudest… Ja lihtsatest valudest… Need laulud on head… Nad on hea inimese laulud … Headele inimestele ka, ma arvan.

Koos Marko Matverega on nad loomulikult söönud ära mitu puuda soola ja mida kõike veel. Ja selles nende omavahelises üksteisemõistmises ongi nende fenomen. Tänu sellele kõlavad ka nende hääled kokku nii, nagu nad olekski kokku kõlama loodud.

Ja ansambel “Udupasun”- nemad olid sama nooruslikku särtsu ja entusiasmi ja sügavust täis nagu eelmiselgi aastal.

Aga selle kontserdi tõelised üllatajad olid “taustatüdrukud” (Liisi Koikson ja Maarja Liis Ilus) nagu Jaan Tätte neid naljaga pooleks tutvustas. Tüdrukud kõlasid hästi nii üksi, kahekesi kui ka kõik koos lauldes. Ja nad olid tõesti selle “kamba liikmed”. Mind kui märgade silmadega inimest ajas pea iga laul nutma. Nagu ka Maarja Liisi lauldud “Õnneseen”. Nii armas oli juba see mõte, et Jaan Tätte palus tal esimest korda üle 26 aasta seda laulu laulda. Teate küll, seda “oma ema ükski lill ei ole näinud, üle aasa käsikäes nad pole käinud…”. Ja see oli nii ilus. Täna, palju küpsema ja arenenuma laulja suust kõlas see hoopis teistmoodi kui kunagi, kui ta oli ise veel päris pisike “õnneseen”.

Liisi Koikson laulis “Papake pai” laulu nii armsalt, nagu oleks see tõesti olnud ühe väikese igatseva tütrekese laul oma meremehest isale. See laul sai hoopis teise mõõtme… Ma tõesti loodan, et isa sellele tütrekesele ka soovitud räti kaasa tõi…
Ja Tõnis Mäe kirjutatud “Kirjutan sulle, kas kuuled, on teil hommik, või on õhtused tuuled” .. Teate küll seda laulu… Küll on ikka Liisile antud imeline hääl, nii puhas ja sillerdav ja helge, nagu allikavesi…

Ja kui nad kõik koos mitmehäälsena (ma isegi ei tea kas nelja, viie , kuue või kümnehäälsena) laulsid “Ma tahan olla öö su akna taga….” Siis oli mul küll selline “kanade mäss” (kananahk) peal, et see oli kohe kummaline… Väljas on üle kolmekümne kraadi ja mul külmavärinad.

Muidugi oli kontserdi ilus punkt “Tuulevaiksel ööl”. Seda elavas ettekandes kuulda… Kogu see plats muutus ühe hetkega hiirvaikseks. Et kuulata... Ma panin silmad tugevasti kinni nagu nii mitmel korral varem selle kontserdi ajal… Ja siis oli minu jaoks ka kontsert mitte päeval, vaid õhtul… Ja silmade eest vilksatasid läbi eelmise aasta tantsupeo ilusaimad kaadrid, kõik see rõõm ja ühtsustunne…. See oli nii hea ja nii õige tunne…

Rahvas tõusis püsti ja aplaus oli selle tunde vääriline.



Peale seda laulsid tüdrukud maailmarändurite teelesaatmiseks “Purjeparandaja laulu” ja see… oh. Pärast rääkisime Lauriga, et selle laulu ajal saime lõplikult aru, et nüüd on neil meestel tõesti minek varsti käes… Ja kaks pikka aastat tuleb ilma nende toredate laulude ja lugudeta läbi ajada… Õnneks on olemas plaadid…



Kontsert sai läbi… Leivad said Jaanile ja Markole antud… Nagu väike traditsioon ikkagi… Juba… Jaanile tuli isegi meelde eelmise aasta leib. Liisile ja Maarjale olin kaasa võtnud moonidega prossid. Mõlemad olid rõõmsalt üllatunud. Ehk ei olnud see liiga tobe ega pealetükkiv. Sest see tuli tõesti südamest… Ma sain oma tänu väljendatud… Ja ma olen õnnelik… Sest vahel mulle tundub, et me oleme oma tänudega veidi kitsid… Või siis tagasihoidlikud… Ja ma olen üritanud seda oma jõudu- ja julgusmööda muuta. Et kui ma olen kellelegi siiralt tänulik või millestki vaimustunud, siis ma seda ka ütlen… Et pärast ei jääks endal kripeldama…





/Liisile sai ühe mooni ja kellukestega ja Maarja Liisile kahe mooniga pross/

Tagasiteel vaatasime kuumavat maad, kollaseid ja juba pruune viljapõlde… Flokse aedades õitsemas… Traktorit põllul töötamas… Kahte kurge tee ääres… Ja siis ütles Joosep, et see oli parim kontsert, kus ta elus käinud on… (ega ta peale laulupidude ja Estonia lastekontsertite ja Musamari kontserdite jne. pole palju käinudki). Eriti õnnelik oli ta Jaan Tätte autogrammi üle. Tema elu esimene… Hea, et just sellise muusiku käest…

Õhtul, kui me tüdrukud Viimsist ära tõime, tuli linna peale selline äikesetorm, et mina pole küll hulka aega sellist näinud. Läbi linna sõites oli mul vahepeal isegi veidi hirm, sest sähvimine käis nii tihedalt. Aga…



Kell üheksa algas see õhtune kontsert. See, mille piletitest me ilma jäime… Aga iga halb on…. Ma ei tea, milline oli ilm õhtul Raplas. Ma loodan, et mitte nii tormine ja tuuline ja vihmane kui siin pealinna kandis. Et saaks nad oma kontserdi veel ära teha. Samas tean ka, et oma praeguse tervise juures (kolmandat korda suve jooksul väga vastikus köhas, teadmata ikkagi kindlalt kas see on miski lihtne haigus või midagi kroonilisemat ja kehvemat...) oleks õhtune jahedamas õhus kontsert olnud mulle ilmselt liig… Ja nii läkski, et miski seletamatu jõud suunas meid kontserdile täna päeval….

Ja me nautisime tuulevaiksel päeval Tuulevaikset ööd….
Amanda posted @ 20:54 - Link - kommentaarid (12)



394144 visits