Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
August 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
04 August 2010
MEELEOLUD MAALT
Ehk ALANUD AUGUSTI VALGUSES
Vol 6

Kui tihti me räägime sellest, kui kaunid on varakevadised esimesed lilled ja tärkav loodus. Kuidas me armastame sinililli või kullerkuppe või lumikellukesi. Või pojenge (imetlen nende rikkalikku ja lihtsat ilu!). On neid, kes jumaldavad roose (mina armastan neid kunstis ja romantikas aga tegelikus elus, pean tunnistama, eelistan iga kell rukkilille, pojengi, mooni või karikakart. Isegi ei tea, miks)

Ühesõnaga, me armastame kaunist kevadet ja naudime ilusat suve.

Aga seekord maale sõites ja tulles avastasin end mõtlemast selle üle, kuidas me naudime lilli ja sellist “tärkavat” suve aga suve keskpaigas… siis algab selline vaikelu. Noh, olen ju juba maininud seda igaviku tunnet. Ja mingil moel tundub, et ma isegi suigun nag mingisse unne või sudusse ja olen nagu kõige ümbritsevaga … harjunud? Leppinud?

Aga nüüd sõitsime mööda oma tavalisi külavaheteid… Ja äkki ärkasin sellele augustikuu ilule. Vaiksele, rahulikule, unisele… Voogavatele viljapõldudele… Sain aru, kui õnnelikud me tegelikult oleme, et meile on antud see võimalus niimoodi kulgeda. Mööda tolmavat kruusateed. Kahel pool kuldne meri… Ühel pool veidi tumedam, peaaegu üleküpsenud nisu… Ja teisel pool, helekollane ja lõputult laiuv rukkimeri… Taamal sügavrohelised metsasaared… Ja üle selle kõige hele-hele sinine taevas. Taevas tohutu suured ja õhulised pilvemassiivid. Osad ka sellised pesueht “Navitrolla pilved”… Ilus…



Me ronime Lauriga ikka aeg-ajalt autost välja ja pildistame ja vaatame. Ja seekord hüppame üle laia kraavi, et pääseda ligi sellele pea iga eestlast liigutavale kooslusele- viljapead ja rukkililleõied. Ma tean, et rukkilill põllus on tegelikult umbrohi aga minu jaoks on ta ka visaduse ja järjepidevuse ja kanguse ja lihtsa ilu sümbol. Nii nagu eestlased isegi… Nii on ka tema, suures meres veidi üksikuna ja vahel mittesoovituna ikkagi oma ilu ja rõõmu jagamas. Kui me autosse tagasi saame, on meil mõlemal alati paar “teraoksa” kaasas ja siis mugistame värskelt kooritud nisuteri ja need maitsevad palju paremini kui poest ostetud sai…
Maalt koju sõites töötab ühel teeäärsel põllul traktor. Seda jälitab suur hulk kurgesid. Loeme kokku… Kakskümmend kuus. Nii suurt parve näeb harva…













Ja äkki saan aru, et selline tasane igavikuline vaikelu on ka ilus. Sama ilus kui esimesed kevadised tärkavad rohulibled või roosiaia külluslik luksus. On lihtsalt teistmoodi ja veidi erinev ilu… Ja sellest mõttest hakkab hea.



Amanda posted @ 14:40 - Link - kommentaarid (9)



394141 visits